Me muretseme. Muretseme ilma, homse päeva, valitsuse, vanaduse, maksude, elukaaslase, laste, talvekartulite, kartulimardikate, talveheina ja 1000 ja 1 asja pärast. Muretsemine on eestlase põhiolemus. Ürgäng on midagi sellist, mida me emad meile rinnapiimaga tilk-tilga haaval janustele huultele tilgutavad kuniks sellest on saanud me põhiolemus.
Aastatega paneb muretsemine meid küüru kangutama, vajadusel koogutama ja seina ligi end igaks juhuks hoidma. Muretsemine ning madalal hoidmine on läbi aastasadade hoidnud meid elujõus. Kuigi jah, vanaks ja kuivetuks muudab see muretsemine meid varakult. Aga enne seda oleme me jõudnud oma lastele rinnapiima ja kasevitsaga selgeks õpetada – ikka madalalt, ikka seina ligi, ikka vaikselt…
Või hakkavad need ajad mööda saama ja tulevad uued. Uued ajad, uued kombed? Või võõrad kombed vanal tanumal. Kuidas see vanarahvatarkus kommete ja aegade kohta käiski….
