Filmi esimene pool kulgeb keskmise noortefilmi tava järgi. Kolm noort inimest, kaks inglise piigat ja kohalik austraalia pealinnapoiss, sõidavad autoromuga mööda Austraaliat. Avastavad maad, kohtuvad teiste omasugustega, peavad rannaliival tiba üle piiri minevaid pidusid, valutavad hommikuti pead ninng kulgevad noorusliku muretusega. Austraalia loodus on hunnitu ning elu on kaunis kui lill. Reisi viimaseks sihtpunktiks võetakse sisemaal asuv Hundioja, kuhu ammustel aegadel olla kukkunud metoriit ning millest jäetud jälg on vaatamist väärt. Paigaga on seotud ka mitmed närvekõdistavad tulnukate lood ning müstikaga segatud reaalsust. Kõik mida vaja, et noore inimese seiklusjänust hinge kosutada. Nii ongi, on kraater ja kaunis loodus ja kübeke romantikat. Tõsi, juba teel sisemaale nähakse, et kohalikud on teistmoodi, karmid mehed ja rämedad kombed. Ja siis algavad hädad ning õnnetused.
Filmi alguses nenditakse, et film põhineb tegelikult toimunud sündmustel ning, et iga aasta jääb Austraalias kadunudk umbes 30 000 inimest, kelledest küll 90% paari nädala jooksul leitakse.
Filmi teine pool on tõeline õudusfilm. On verd ja vägivalda, õõvastavaid kaadreid, tapmist ja tagajamist – omas žanris tõeline pärl. Tavamaitsele talumatu vaatemäng.
Film, mis mõjub tõelise hoiatusena – ärge tuiake kergemeelselt mööda maailma, ärge usaldage võõraid! Õõvastav, aga ilmselt sisaldab ka killukese karmi tegelikkust.
