Muusikaline komöödia on muusikaline komöödia – rõõmsameelne, kindlasti sobiliku ja õnneliku lõpuga, särtsakas, värvikirev, rütmikas, hulgaliselt muusikat ja tantsu. Sisusse ei ole eriti mõtet süübida – tegemist on klassikaga. Ikkagi 9 Tony auhinnaga Brodway muusikal. Eks ta muidugi olegi selline 100% ameeriklaste film. Nende lähiminevik, kombed ja muutused. Ja muidugi see ameeriklaste Suur Uskumine, et kui midagi väga soovida, siis jõuad sihile.
Aga üldjoontes on film lustlik. Tracy ema rollis John Travolta on usutav korpuletne õrnahingeline pereproua. Travolta on kuskil maininud, et käis selle “kostüümi” ja grimmiga ka mingis supermarketis ning oli üllatunud, kui halvasti tavalistesse tümakatesse naistesse suhtutaksse. Arvata on, et teenindajapiigad ei mananud näole silmipimestavat naeratust ja ega küsinud autogrammi. Tere tulemast reaalsesse maailma, Mr Tavalolta! Suurepäranea ja suurejooline on Queen Latifah ja muidugi – Tracy Turnbladi rollis Nikki Blonsky. Bolonsky on lühike ja tünderjas, aga elurõõmu jagub (vähemalt tema rolli kangelannasse) lõputult (ning voolab lausa üle) ja mis oluline, tantsujalad liiguvad kiirelt ja täpselt, kogukas puus nõksub õiges rütmis – vahva!
DVD lisades on ka õpetus, kuidas paari lihtsamat filmis esitatud tantsu selgeks õppida. Võin ausalt öelda, et see, mis paistab ekraanilt kümnete paaride esituses kergejalgse ja lihtsa muusika saatel kepslemisena, on tegelikkuses pikk rida mitte kõige lihtsamaid liigutusi, millede õige ja järjekorras selgeks õppimine võtab omajagu võhmale.
PS. Tegelikult tahaks nüüd ära näha ka 1988aasta sama filmi Ricki Lake’iga peaosas.
