Film baseerub Joseph Conradi 1897. aastal kirjutatud lühijutul “Tagasitulek”. Lühijutul, mille autor kirjutas oma isikliku elu keerulisel perioodil ning mille kohta ta hiljem on vaid korra mainis, et ta suisa vihkab seda. 108 aastat hiljem tegi Patrice Chéreau loost filmi, mis jutustab sama loo. Loo armastusest ja tundetusest, hirmust, et “mõnikord on tunne, et elu saab otsa ning armastust nagu ei olnudki”.
Filmis on aasta 1912 ja tegevuskohaks Pariis. Kaunis kõrgklassielu – heaolu ja küllus, kohalik aristrokaatia koguneb neljapäevaõhtustele kodustele vastuvõttudele. Vastuvõttudele, millele kutse saamine või mittesaamine määrab, kas sa oled “oma”.
Jean (Pascal Greggory) ja Gabrielle (Isabelle Huppert) on “omad”. Nad korraldavad vastuvõtte, on lugupeetud ja austatud. Nad on kümme aastat abielus olnud ning elanud kõik need aastad koos korralikku abielu. Koos ja samas nii eraldi. Kuigi, eks see kuulunud tollaste korralike abielude juurde. Seega on mõistetav Jeani ehmatus ja kogu senise maailma kokkukukkumine, kui ta koju jõudes leiab Gabrielle kirja, milles ta teatab, et lahkus teise mehe juurde. Veelgi keerulisemaks läheb lugu, kui mõne tunni pärast Gabrielle naaseb. Järgnevad päevad ja nädalad täis püüdlusi päästa olemasolevat ja raevu, mis vajab väljaelamist, tundeid ja väsimist.
Film on salongilik draama. Pigem 19. sajandi kui 20. sajandi inimeste sisemaailma avada püüdev. Mõnes kaadris nii isiklik ja intiimne, et tunned piinlikust olles pealtvaataja rollis. See on teise aja inimeste lugu, tänapäevastest lugudest erinev, samas: teema on igivana.
Imetlusväärsed rollid Isabelle Huppertilt ja Pascal Greggory´lt. Film on kahe Césari laureaat.
8/10
