Ühe noorpõlve esimese armastuse, kire ja voodikogemuse lugu, mis kasvab mõtisklusfilmiks oluliste inimlike kategooriate üle. Tõsi, ega armastus ka kao.
Noor Michael kohtub juhuslikult Hannaga (mitte enam nii väga noorega) ja neil tekib omapärane suhe – noore kogenematu mehe ja väga rangepiirilise vanema naise kirge täis voodielu, millele vahemänguks loeb noormees naisele raamatuid ette. Nagu kõik siin ilmas, saab ka see suhe otsa. Inimesed lähevad lahku nagu laevad öös – äkki ja jälgi jätmatult.
Aastad mööduvad ning Michael, nüüdseks juba noor juuratideng kohtub Hannaga uuesti – kohtusaalis, kus Hanna, kui SS-i vangivalvuri üle kohut mõistetakse…
Inimhing on lõputu ja raskesti mõistetav, inimese teod ja tegudeni viivad tõed on erinevad. Raske on mõista, hukkamõistmine on lihtsam. Süü ja süütus, tegu ja tagajärg, põhjus ja eesmärk. Palju eetilisi kategooriad.
Kate Winslet on väga hea Hanna rollis. Pisarakiskujaks film ka kätte ära ei lähe. Pigem selline film, mille tekitatud küsimused vaikselt veel mitu päeva kummitavad.
8,5/10
Nominatsioone viis:
1. Parim film
2. Parim näitlejanna
Kate Winslet
3. Parim režissöör
Stephen Daldry
4. Parim kohandatud stsenaarium
David Hare
5. Parim kinematograafia
Chris Menges
oli kaasakiskuvam kui nii mõnigi teine Oscaritele kandideeriv film (näiteks Frost/Nixon, Doubt või Milk), samas jäi alla sellistele filmidele nagu (Slumdog Millionaire, Frozen River ja Curious Case of Benjamin Button)