Ja selline on meie igapäev, kui maha puhuda unistuste haldjatolm ja valede hõbedased võrgud. Mitte küll meie kõigi, aga osade. Päev päeva kõrval. Igapäev. Iga päev.
Lugu sellest, kuidas hakkama saadakse. Kurb, natuke haisev ja omajagu joomane. Agul XXI sajandil. Mõnus kõrvakiil unistustel ronijatele.
Noore (nais)autori esimene mahukam lugu. Päris korralikult kirja pandud. Väga hea lauseseadamisega ja natuke kehvema ajaliini loomise ja otsade sõlmimisega. Värvikaid karaktereid on hulgim, mõned neist siiski liigsed (vähemalt antud raamatu kontekstis. Aga mine tea, võibolla on see lugu tulevikus vaid üks kild kaleidoskoobist ning siis saavad põhjendatud ka liigsed karakterid – no, lubage vähemalt minul unistada:))
Kui üks Noor Naine sellise loo kirja pani, siis on oodata-loota, et peagi saab veel paremaid. Kui külm, pimedus, depressioon ja väikekodanlus ära ei võta.
Tänud, Nirti!
8,5/10
