…pungades peidus ja koputab. Kui sabina soojemat vihmakest annaks, oleks koheselt roheline. Aga kuna nüüd jahedamaks pidi kiskuma, siis ilmselt läheb õrnroheluseni aega 48 tundi (või veel +24h).
Igatahes sai täna keskpäeval need veel raagus puud pildile püütud. Paari päeva pärast siis võrdluseks uuesti.
Lillede roheline ajab ennast juba jõudsalt päikese poole. Suisa rammusalt.
Kvaliteet telefonist. Kahjuks polnud päris kaamerat kaasas.
This slideshow requires JavaScript.
Syrtakil on ka suurem ja peenem söögikoht Toompeal, aga sinna ma pole jõudnud. See-eest Ülemiste nn grilli olen külastanud mitmel korral. Ja kui meenutada, siis ikkagi parimad mälestused on mu kõhul nende savipotikeses mingist pajaroast.
Gyros-road on neil head. Aga mitte super. Olen mitmel korral söönud ja alati jääb kummitama mõte, et midagi on puudus, aga mis, ei tea.
Viimane kord, mõned päevad tagasi, tegi ka teenindaja meele kurvaks. Loodan, et see oli juhuslik hajameelsus. Pidin oma tellimuse mitemid kordi üle kordama. Ei saanud ta aru, mitut toitu ma tahan, mis jooke soovin. Oli selline hajevil. Naeratust oleks olnud liiast juba loota.
Ma ausõna ei saa aru, miks töötavad teenindajatena inimesed, kelledele see amet ei meeldi. Kui sa ikka kliendile naeratada ei saa/ei oska/ei taha – ära siis tööta sellises kohas. Ausalt. Austagem oma tööd.
Syrtaki kodukülg: www.syrtaki.ee
Mandarin Tartu maanteel on üks imelik koht. Imelik seetõttu, et selles kohas on söögikohta püüdnud pidada väga erinevad firmad. Sisekujundusse on jäänud igaühest neist midagi: kellest sõel laes, kellest lakke joonistatud leevikesed. Igatahes on Mandarin juba jupp aega seal püsinud. Hiina toit nagu hiina toit ikka. Aga Tartu mnt-l pakutakse ka India köögist sööki. Kokkab päris Indiast pärit mees.
Nüüd pean muidugi häbenema, et ei õnnestunud mul meie seltskonda kallutada India köögi võlusid matsutama. Valiti ikka teada ja tuntud. Tõsi, võiga naan ja kurgi raita lubati lauda. Mõlemad panid näppe lakkuma.
Järelikult tuleb järgmine kord ikka seda imelist Indiat lähemalt uurida ja rohkema valikuga põske pista.
Huvilistele kodukülg: www.mandarin.ee
This slideshow requires JavaScript.
Nägin eile märki, mis ütle, et purgimine* on suletud. Kratsisin pead, sikutasin ajukäärde sirgeks – ei midagi. Ei ühtegi seost. Täiesti tundmatu sõna.
Kodus internet aitas. Nüüd olen ühe sõna võrra rikkam.
————————————–
* Purgimine – tekkekohast äraveetud heitvee ja fekaalide ühiskanalisatsiooni laskmine.
Vabaõhumuuseumis peetakse ikka suurte pühade ajal pidu ja laata. Nii tänagi. Oli kõike. Oli laadal särki-värki. Oli õpetustubasid ja kirikus püha sõna. Oli kiigehooaja lahtikiikumist. Oli päikest ja männilõhnalist kevadet. Olid erinevate aegade peremamslid, ikka käed pidutoimetusi täis. Ilus oli. On ikka hää, et selline ilus ja killukesi meie eneste loost hoidev koht on. Mitte muuseumitolmune. Täiesti elu tulvil.
This slideshow requires JavaScript.
Mulle meeldivad lihavõttepühad. Mitte, et ma usutunnistuse järgi rõõmustama peaksin. Ei, lihtsalt need on ühed tõelised kevade sünni pühad. Käegakatsutavalt saad aru, et möödas on, on möödas talv. Kaunis aeg on siiski jälle käes, mis sest, et enam ei uskunudki seda.
Kogu loodus on ärkamas, tõusmas, loomas. Kõik siriseb, säutsub, lõhnab. Ja nii igal kevadel. Pühad hinges, looduses. Õrnroheline helin õhus.
Miks siis mitte kirjata mune. See on rõõmus ja loov tegevus. Olen seda alati koos lastega teinud ja rõõm on, et ka nüüd, mil nad on juba päris suured inimesed, teeme me seda. Loodan, et kui neil oma pered on, siis teevad nad seda samuti koos oma perega ja tuletavad meelde kõiki neid munakirjamisi oma kodus.
Oleme mune kirjanud kõikvõimalike erinevaid tehnikaid kasutades. Tänavu pöördusime tagasi klassika juurde. Tubli perenaisena kogusin ma kuu aega sibulakoori. Ja kuigi aknad on senini pesemata ja majapidamine vajab ikka veel ühte suurt kevadkoristust, olid ikkagi pühad. Munade ja looduses tatsumises, silmailu ja hingekosutusega. Esimese liblika nägin ka ära – erekollase, mitte hele, vaid ere:)!
Head kevadet!
This slideshow requires JavaScript.
Magusat on firmas, mida peamiselt Kalevi nime all tunneme, meisterdatud juba 205 aastat. Teame, teame, oleme söönud kilode kaupa. Läbi oma teadlike elude.
Nüüd on Kalev oma ajaloost väikese rändnäituse teinud. Hetkel saab näha Tallinnas Ülemiste Kaubandusekeskuses. Juuni keskpaigani erinevates Tallinna suuremates kaubanduspühamutes ja siis Pärnusse ja Tartusse teel. Ilmselt näeb suur hulk inimesi selle väikese ajaloolise kummarduse ära. Nostalgiat ja magusaisu tekitav.
Natuke harivat ka. Noorem põlvkond ei teagi, et Kalev nätsu tegi ja punatähelised kosmonaudid selle nätsuga kosmoses “hambaid pesid”. Mujal uhke punatähe maal nätsu veel tollal ei tehtud. Või veel vanemast ajast lugu,kuidas iluduskuninganna Kawe poodi müüjatariks võeti ja kuidas tast väga kiiresti juhatuse liikme proua sai.
Ja kommikarpe läbi aegade ja reklaame ja šokolaadipabereid. Sekka koledaid 80ndate pappkarpe dražeede pakendamiseks.
Meeleolukas.
Aga uusi, kõige ilusama Kass Nurriga, šokolaaditahvleid Rimis ei olnud:(
This slideshow requires JavaScript.
Võlgu võeti juba Shakespeare’i ajal (ja enne tedagi) ja võetakse nüüdki. Küll pangalt, küll piiks-piiksult, küll juudilt. Prisked intressid söövad õhukesi rahatähti nagu koid villast kasukat. Mõnele aga ei piisa rahalistest intressidest. Mõnele on vaja sinu ihust tükki (või hingest). Mis teha, tralliv kaunisilm vajab ohvreid. Raha sünnitab raha. Kellel pole, selle jaoks on rong läinud.
Tõsi, meie esivanemad on korrutanud, et võlg on võõra oma ja laenuleib ning laastutuli ei pidavat kaua kestma. Lühidalt – laenamine on küll kurjast, aga ometigi on seda teed käidud enne meid ja käiakse peale meid ka.
Etendusest – eks laenamisest ja rikkusest, armastusest ja vihkamisest – kõigest sellest lugu ongi.
Lavakujunduses on kasutatud vanade mööblitükkide asemel moodsat videopilti. Peab tunnistama, et mõjub. Mõjub värskelt. Lisab liikuvust, aga ei söö näitlejat ja tema tööd ära. Geniaalne. Mõned stseenid, millede puhul väikese kaldega must läikivpinnaline lava hakkab vastu peegeldama, tekivad eriti head efektid.
Näitlejad on head ja väga head. Ei hakka mina siin lahkama nende tööd. Oluline on, et see töö oli hästi tehtud. Oma silm on kuningas.
Minu küll soovitan oma kuningal vaadata lasta ja oma kätega plaksutada.
PS Ja mõtlema jäin, et tegelikult võib seda tükki vaadelda hoopis kui lugu sellest, kuidas naised maailma juhivad. Sest lõppkokkuvõttes käis mäng nende nimel. Nende käes oli ka raha ja kogu loo pöördelised juhtimised. Mhmm…aga tegelikult ka….Cherchez la femme!?!
———————————————————
Lavastaja Hendrik Toompere jr
‘
Ma olen väga skeptiline nõiajutu ja ravitsejate-nägijate-kuulutajate zumba-mumba osas. Tõsi, ma usun, et inimeses on erinevad energiad, mu vanaema ravis kätega. Tõsi, ega ta puujalga lehte ajanud ega vähki ära võtnud, aga väiksemad valud said ravitud. Ma usun ka seda, et vanadel rahvastel on iidsed ravivõtted, milledest on abi jne. Aga soola sisse puhumisest rikkus tõusma ei hakka jne.
Seda enam olen ma üllatunud. Eile ühel üritusel oli üks kena naine, massöör (mhmm: kas naissoost massöör on massöörija või massööritar), kes muuhulgas ka Taimaal käinud kohalikke tarkusi õppimas. Tal oli kaasas ka välgutabamuse saanud puust haamer ja vai(?), millede abil siis punkte ja kanaleid pidavat läbi koputatama. Väikese (ca 10 minutit) näidis-koputamise ja siis venitamise ta mulle ka tegi. Ja…vat siis algas huvitav osa. Nagu mesilased oleks puukoore alt välja roninud, mingeid trasse pidi sibises vaikselt selja sees ja mööda kätt ja jalga ja …kirjelda nüüd kirjeldamatut – mõttepilt tekkis (samal ajal ma tundsin, kuidas ta vastu mu vasakut jalga end silis) punase-oranžikirjalisest rikkakarvalisest kassist. Samal hetkel ma teadsin, lihtsalt teadsin: et näe, minu hingeloom.
Vot, selline lugu. Kummaline, aga kuidagi hästi vabastav oli see kogemus/elamus (?). Ma küll ei tea, mida selle teadmisega nüüd edasi teha:) Aga vähemalt, ma tean – nägin oma hingelooma. Mida iganes see siis ka ei tähenda:)
Kishmish on üks äraütlemata vastuoluline koht. Väljast vilets, aga seest suurejooneline. Tõsi, suurejoonelisus on idamaise ja slaavi suurejoonelisuses segu. Harjumatu kesklinna kontoriinimesele, aga seda elamusrikkam on kogemus.
Lühidalt – eks ta veider paik ole. Aga … söök ja köök on super. Tõsi, kui sa oled see sööja, kes ainult ööbikukeeli pastinaagipisaratega on harjunud tärgeldatud linalt ja hõbenõudelt sööma, siis… ilmselt Kishmishi köök ei meeldi. Aga need, kes armastavad šašlõkikest ja kebabikest ja dolmakest ja gruusia köögikest ja …neil on pidupäev ja pidusöök. Suu matsub ja mingil ajal saab selles söögikohas ka vist jalal tatsuda lasta, aga …seda osa ma ei julge soovitada. Söögikoht on 24h ööpäevas lahti. Tõsi, päevasel ajal on söögihinnad ühtmoodi ja ööpimeduse ajal teistmoodi.
Koduküljel rohkem infot. Klikka siin.
Igatahes – sõin ja jõin seal minagi. Mõnus oli.
This slideshow requires JavaScript.
Täna hommikul huuli värvides…tabas mind välgunoolena hirmutav küsimus: Kas see ongi nüüd siis konservatiivne keskiga?
Küsimuse ajendiks oli fakti teadvustamine, et ma olen vähemalt aasta (kui mitte aasta ja mõned kuud) argipäeviti kasutanud 90% ühte ja sama huulepulka. Ok, mitte ühte ja sama vaid ühe ja sama firma ühte ja sama mudelit. Kokku ilmselt huulepulki tükki 7-8. Konservatiivsus või mugavus? Harjumus? Laiskus või vanadus?
Õnneks on võimalus seda tekkinud hirmutavat situatsiooni lahendada. Tuleb lihtsalt minna ja osta Täiesti Uus Huulepulk. Samas….vana on ju nii omane….
Vat, siis sulle reedest ilu- ja eluküsimust:)!
Anne & Stiili peavad täna pärastlõunal kõigi ühismõtlejatega õnneliku keha päeva Nordic Hotel Forum spaas. Kuna ma pole veel 100% kindel, kas ma sinna kohale jõuan, olin täna hommikul vähemalt oma mõtetes solidaarne. Ja mida ma siis isiklikult mõtlesin.
Ma olen alati sellesse iluinkvisitsiooni kahetiselt suhtunud: vihaga ja natuke kadestades. Ehk siis mõtleva inimese vaatevinklist ja naiseliku edevuse prillidega.
Muidugi ei ole ma musternaine, kes kinnitaks, et ta on enesega 100% rahul. Kaugeltki mitte. Ometigi – ma olen oma kehaga ju tegelikult Partners in Crime. Kõik hea ja halb, kõik on koos läbi elatud. Ja on ka suisa pidupäevaseid hetki olnud, millal kehakaal on näidanud peaaegu tervisliku ideaali. Ja on argipäevi, kus mõnusad kodutoidud ja head juustud pungitavad voldikestesse. Kõik on olnud ja kui elupäevi antakse, ilmselt on veelgi. Nii argipäevi kui pidupäevi.
Ühte olen ma aastatega õppinud: austa on kuritöökaaslast. Ära tapa teda kiirdieetidega, anna talle pigem täisväärtuslikku kütet kui keemiatööstuse kulinaarseid tippsaavutusi. Aja laiskus kontidest eemale ja vea end kasvõi pikemale jalutusringile või ujulasse. Katsu mitte suitsetada ja pea pidujookidega piiri. Uni on vajalik osa elust.
Neid põhimõtteid järgides loodan ma oma kehaga koostöös veel jupikese aega elu nautida. Elamisväärselt.
Ma tean, et koorman oma tervist (ja selle läbi ka keha) töö-puhkus liini halva toimimisega. Aga ma juba vähemalt mõtlen sellele teemal:)
Kokkuvõtvalt: olen ilus, loomulikult! Muidugi olen. Olen alati olnud. Muidu ju hing ei laula ja naerukurrud ei teki silmi kaunistama. Ja kui üldse vinguda, siis pigem rõivatööstuse kapsaias, kus senini ei ole mõistetud, et ka väheke ümaramate kruvidega ja mõnusa elu boamaoga vöö ümber olevad naised on edevad ja armastavad ilusaid rõivaid. Neid, mis on hästi istuvad ja ilusad.
Olgem ilusad!
Seal, kus vanasti oli Tallinnas Õlletorn (klikka siin), on nüüd keskmisest väheke peenem “hiinakas” Dao Hua. Õlletorn tundub ka alles olevat, aga sissepääsuga nurga tagant ja väiksemal pinnal. Vähemalt sain mina nii aru.
Dao Huas on hiinlasest kokk, omajagu kitšhi sisekujunduses ja hiina muusika taustaks.
Teenindav personal on püüdlik. Esimest korda käies teenindas väga oskuslik noorhärra, teisel korral väga püüdlik slaavitar.
Hinnad on natuke kõrgemad kui kiirtoidukates, aga lõunapakkumine (tööpäeviti kl 12-15) hakkas silma komplektidega (praetud liha nudlitega, salat, supp) – 5 EURi. Mis on ju väga hea hind. Kahjuks olen ma tööpäeviti lõuna ajal hoopis mujal, ju jääbki see lõunapakkumine maitsmata. Kaardilt tellides on nuudlid 4 ja lihavaagnad vahemikus 7-11 umbes, salatitupsuke 3. Samas: 10 pelmeeni (kastmega, viivad keele alla) on ka 5 raha.
Mis eristab tavahiinakatest on see, et söögikoht ei lõhna kaugelt selle harjumuspärase hiinaka hõnguga. Toit, mis lauale tuuakse lõhnab. Iga pala omal moel.
Minu arvates on sellel kohal arengupotentsiaali ja lootust püsima jääda.
Kodukülg on hetkel küll vähekõnekas (klikka siin).
Piltide kvaliteedi pärast vabandan. Telefoniga ja hämaras välguga:(
This slideshow requires JavaScript.
Sushi Rong on söögikoht Kristiine Keskuses. Idee iseenesest laias maailmas väga levinud. Sina istud ja lindike kannab sinu eest läbi erinevaid sushisid. Küll kahe, küll kolme kaupa taldrikul. Taldriku värv näitab, palju suutäied maksvad. Kristiines oli (kui ma nüüd ei eksi) kuus hinnakategooriat 1 EURist kuni 4.40 EURini. Seinal on ilusti kõigile nähtavalt kirjas, palju miski värv väärt on.
Kui linti mööda reisivast toidust midagi hingele ja ihule ei leia, on menüü ja saad tellida sealt. Jaapanipärast suppi ja salatit sai ka sushidele lisaks ja magusat.
Sai käidud, sai söödud. Panen kirja ka plussid ja miinused.
Plusspoolel: sõbralikud saalitöötajad, kes õpetasid igal vajalikul sammul. Tasuta vesi kraanikesest. Enamvähem igale maitsele valik sushisid. Seda enam, et ise näed, kuidas poisid samas neid teevad ja järgmised vaagnakesed teele saadavad. Plusspunktid ka esimesele idee maailetoojale.
Miinuspoolel: ikka kallis on meil kokkuvõttes see lõbu. Aga see kehtib igasuguse sushinduse kohta Eestis. Nädalavahetuse ühe päeva hommikul olid küll sushid veidike lõdvad ja lõheviilud nigiride peal liiga töntsakad.
Aga soovitaksin ikkagi minna ja oma rahakoti ja kõhuga järgi proovida.
ボナペティ！
This slideshow requires JavaScript.
|
