Eile oli muusikat tulvil päev. Ja vihm, mis Tallinnas võimutses, oli Viljandi jätnud kuivale ilmale. Tore oli.
Ja kui folgipäev hakkas lõpule jõudma, selgus, et Kurjam ja Metsatöll on ka Viljandis. Oli meeleolukas.
Mõned seisatatud hetked ka allpool.
This slideshow requires JavaScript.
Valge mees läheb Aafrikasse ja leiab…suuresti ikka erinevaid tahke iseenesest. Aafrika “ei anna ennast lihtsalt kätte” ja valge mehe kommete ja tõekspidamistega pole kohapeal eriti midagi teha. See on üks teine maailm. Seda teistmoodi maailma ja selle elanikke Peeter Vihma kirjeldab. Ausalt ja läbi oma kogemuse ning valge mehe kannatuste. Või pigem mitte kannatuste vaid arusaamatuse, jõuetuse. Kui sa näed, kui asjad on pahasti, aga sa ei saa ka kuidagi aidata. Sest sinu aitamist ei taheta, ei peeta vajalikuks, ei saada aru. Ainuke abi, mida mõistetakse on valge mehe raha ja seda võetakse nii hea meele, kavaluse kui hirmutamisega.
Umbes sellise pildi sain raamatut lugedes. Kusjuures see kõik on kirja pandud ehk isegi natuke aafriklasele omase minnalaskmismeeleolus või midagi sellist.
Selleks, et üldse hakata Aafrikat mõistma, peab ilmselt seal elama aastaid. Kui siiski. Me oleme erinevad. Nii see lihtsalt on ja selles on nii oma võlu kui valu.
Lõpetuseks. Tahaks näha seda dokfilmi, mille tegemisest raamatus juttu oli, aga millele ei leidnud kuskilt viiteid. Ja kurjustavat ka: need paganama mustvalged (ja millegi pärast ka ebakvaliteetsed) fotod raamatus teevad kurjaks. Loed ja lood kujutluspildi ja tahaks vaadata värvilist ja detailset salvestust tegelikkusest, aga …no ei näe. Mustvalge kehva kvaliteediga tuhmus. Kurb ja karm. Ilmselt peaks kirjastajaga kurustama.
Pean taas nentima, et mulle Kompotis meeldib. Meeldib nende segasumma-suvila-disain. Aga veel rohkem meeldib see, mida nad süüa pakuvad. See on ehtne toit. Värske ja aus. Teeb kõhu täis ja meele heaks.
Ja nende ploomimahlaga jäätisekokteil maitseb nii nagu lapsepõlves. Täiesti ehe.
Nende veebikodu on siin. Aga soovitan päris ise ka kohal käia ja maitsta.
Täiendatud: Kui nüüd vaatama jäin, siis ega seal veebikodus midagi peale avakülje küll pole. Kahju:(
Ja veel meenus, et hoolimata sellest, et nende hinnad pole madalaimate killast, on vesi tasuta. Ja kohalikku kompotti saavat koju kaasa ka osta.
This slideshow requires JavaScript.
Koomilisi hetki, nalja ja naeru. Tihtipeale üle võlli ja omajagu üle hea maitse. Mõnikord on isegi piinlik, et naerma ajab. Aga ajab.
Filmi võibki võtta kui lihtsakoelist meelelahutust, aga tegelikult on selle lamedakoelise naljaliini all peidus ka hoopis tõsisemad teemad. Need hakkavad mõtetes keerlema alles hiljem. Sõprus, armastus, üksindus, näilisus, püüdlus olla-teistest-parem…ja kõik need muud teemad.
Paar olulist mõttekäiku, mida sellest filmist kaasa võtta: keda sa süüdistad? Seda ei teinud keegi teine, vaid sa ise. Järelikult saad ainult sina seda muuta.
Ja see: mida sa ennast haletsed, kus on see sinu tõeline sina, otsi ennast selle haletsusvirina alt välja.
Midagi sellist siis.
See raamat ilmus originaalis 1943. aastal. Autor kirjeldab paljuski oma lapsepõlvekogemuste kaudu tütarlaps Estri kujunemist plikast naiseks. Taanimaal, agulis, enne sõda.
Elu nagu elu ikka. Kirja pandud (ja tõlgitud: au tõlkijale) nõndamoodi, et kuuled iga põrandalaua kriiksu ja tunned kapsasupi lõhna. Mulle läks hinge. Aga võib-olla sellepärast, et ka ma ise olen agulist pärit. Ja kuigi autori agulielu ja minu agulielu vahe on üle veerand sajandi ja mitme riigikorra, on paljuski need mälestused sarnased. Kitsikus ja tööliklassi elu. Lapsele on muidugi lapsepõlv ikkagi rõõmumaa. Palju pole vaja: et kõht natukenegi täis oleks; et oleksid sõbrad, kelledega koos maailma avastada ja pahandusi teha; et ei saaks kasvatuslikel eesmärkidel liiga valusalt üle kukla; et perverdid ei hirmutaks ja käed eemal hoiaksid. Selline elu lapse elujanu ja elurõõm. Ilmselt kesk parkettpõrandaid ja siidpesu umbes samamoodi kui lampkasti ja pesuköögi vahel.
Aga agul…ma võib-olla kirjutan kunagi sellest. Ammu ma enam ei häbene seda. Pigem on seda kõike meenutades mõtetel nukkermagus toon man.
See on natuke petupilt ja samas jälle pole ka.
Mis on magusam kui mesi? Palju mett. Uni. Lapse kalli. Kallima huuled. Kohvilõhn puhkepäeva varahommikul. Hetk enne puhkust. Päikeseloojang. Päikesetõus. Liblikad kõhus.
Paljud asjad on magusamad.
Aga tükike koos kallitega tehtud kooki…see on ka kindlasti magusam kui mesi. Sest selle sees on palju magusat ja lisaks palju armastust.
Teised fotojahil meest magusama püüdjad on siin.
Üleeile. Oli imeline loojang. Tegelikult on kõik loojangud ja tõusud imelised. Aga las see jääb siia mälestuseks.
Tsiteerides (ebatäpselt) klassikuid: “Mõni koht oleks võinud kui minu Tiidu kirjutatud olla, aga siis äkki see imelik Pisuhänd…”
Umbes samasugused kahetised emotsioonid ja mõtted on minul filmi “Hanna” puhul. Selels filmis on midagi. Selle midagi moodustavad imeline peaosatäitja Saoirse Ronan (kui tähesära tüdrukut ära ei riku, saab temast filmimaailma raskekahurvägi); imelised kümmekond minutit filmi alguses; mõningad väga hästi üles võetud pikad kaadrid.
Aga siis see teine pool: pigem koomiksiks sobiv lugu. Tõsi, sellele sekundeerib mõnes kohas äärmuslikult klišeelik pildikeel, mis tegelikult naelutab sind ekraani ette.
Teismeline supertüdruk, tapjaks kasvatatud – ma ei tea, kas on sündinud uus Superkangelaste perekonna liige, kelle tegemistest veel annab filmi teha? Mis olulisem, ma tegelikult ei taha selliseid kangelasi. Ei taha mõttetut vägivalda ja inimtappu. Isegi siis, kui see kõik toimub mingi ebamäärase kättemaksu või eesmärgi nimel.
Eriti ei taha seda kõike Norra-sündmuste valguses…
Aga ma väga ootan Saoirse Ronan’i uusi rolle.
Krimkad ja suvekuumad ööd käivad kokku. Mõnus meelelahutus.
Aga eile loetud Joy Fielding’u “Südameseiskaja” oli suisa kõrgemast kategooriast. Proua valdab selle žanri nõkse. Lisaks väga värvikas ja samas täiesti usutav galerii tegelastest vanuses 12-82. Väikelinna sumbunud elu-olu kroonimaks kogu lugu. Hästi kirja pandud. Ja märkimisväärne minu silmis veel ka seetõttu, et haruharva kui ma ei suuda enne viimast peatükki loo otsi kokku viia.
Seekord sai proua Fielding täieliku võidu.
Iga kord kui ma Energiamuuseumi taga kõrguva korstna poole vaatan, kangastub mulle seal Petu-Kurg. Olen korduvalt mõelnud, et mis see on ja miks see on. Igasuguseid semiootilisi varjundeid püüdnud Petu-Kurele korstna otsas leida.
Täna siis sai hoopis suurema “toruga” pilt tehtud ja…tegelikkus on hoopis proosalisem. Ei miskit kurge, puhas tehnika.
Vot, selline lugu. Peab igapäevaseks kasutamiseks tugevamad prillid ja kehvema fantaasia muretsema.
Raamat elust, mida ei tohiks ükski inimene kogeda, rääkimata lapsest. Ühel hetkel on eelteismelised sõbrad, räp-muusika paleus ja tiinekaiga ja hetk hiljem on veri, haavatud inimesed, surm. Lisanduvad teadmatus, ellujäämistahe, kättemaks, relvad. Kas sina mind või mina sind: sõda. Lapssõdurid.
Koletu maailm. Kirja pandud mehe poolt, kes selles kõiges ellu jäi, hingehaavad kinni kasvatas ja nüüd sellest kõigest maailmale räägib. Sierra Leone ja 90ndate algus. Reaalsus lähiminevikust. Samas: ka praegusel hetkel on erinevatel andmetel paarikümnes riigis üle 200 000 lapssõduri. Reaalsus. Tänane päev.
Selline on elu. Olgem tänulikud selle elu eest, milles meie iga päev elame.
Viimastel päevadel on meedias juttu olnud Suurbritannias leitud linnujäljest aknaklaasil. Minu pilt ei ole nii uhke, aga olemas ta on. Tehtud Tallinna loomaia sõraliste mäekünka vaateakna juures mõned aastad tagasi. Ise veel tollal imestasin, et kuidas see nii jäänud on. Nüüd sain targemaks: kakkudel mingis eas sulevaha või midagi sellist. Vot nii:)
Läks aega, mis läks, aga ära vaadatud ta sai. Tõsi, tavalisena, mitte 3D.
Hoogne ja värviline. Pisut muusikat ja karnevali ka “kirsiks koogil”. Teadjate ja oskajate poolt tehtud. Midagi paha pole ette heita, aga midagi jääb puudus, et olla sensatsiooniline, igavesti meelespüsiv ja unenägudesse tükkiv.
Ilus ja korralik. Armastust, moraali, hoolimist: kõike, mida sellises filmis vaja. Ja muidugi tõelised sõbrad.
Minu jaoks olid filmi tipphetked värvikad alguskaadrid ja romantiline trammisõit.
Tuju teeb heaks, meelt lahutab ja aega aitab mööda saata. Sünnib vaadata üksi, lastega, vanavanematega või kahekesi käest hoides.
Ilus laev tuli üle vee. Üle halli vee ja vihmasabina saatel.
Tervitati laeva. Pidulik puhkpillimuusika, pisut ilutuld ja kolm pauku vanaaegsest kahurist.
Merepäevad on alanud. Ilusat saab veelgi kuulda ja näha.
This slideshow requires JavaScript.
Häbi öeldagi, aga ma polnud senini Komeeti jõudnud. Paaril korral oli seal puhvet pilgeni rahvast täis ja nii see oli jäänud. Täna sai käidud. Väga armas koht. Väga sõbralik teenindus. Ja mis oluline, imelised koogid. Ehtsad. Ehtsast toorainest ja päris õige maitsega. Pöidlad püsti!
|
