Otsa ta sai. See kultuuriaasta. Või vähemalt nad nendivad nii.
Kui avamine oli uhke ja UFOga, siis ärasaatmine oli oma moodi. Kirikukellade mängu ja liikuvate illusioonidega kiriku pinnal. Tegelikult oli vahva. Oma moodi. Ise moodi.
Kirikukellad mängisid oma lugu: küll hõikas üks, küll kutsus teine, küll lõid koos rõõmu ja hirmu. Ja Jaani kiriku seinal rullus värviline illusioon. Kõik see kokku tekitas natuke ebamaise mulje. Midagi sellist võiks ehk tunda laps, kes on unenäos mängutoosi sisse sattunud ja silmad-kõrvad uskumatusest avali ja imestab. Jah, just midagi sellist. Mõnikümmend minutit mängutoosis.
Advertisement
