Kaks suurepärast filmi. Minu meelest kaks peamist kandidaati parima filmi Oscarile. Mina ise panustaks Artistile. Mida Akadeemia arvab? Keeruline. Artist puudutab neist paljusid isiklikult. Artist on nn peenem ja kõrgem kunst. Seda tüüpi kunst, mida lihtrahvas ei pruugi armastada. Sõjaratsu on ääretult ilus film. Südamlik film. Film hoolimisest, armastusest, sõjast. Kohutavate sõjastseenidega, kus sõda ei ole pelgalt nupule vajutamine ja seejärel ekraanilt kahjude ülevaatamine. Sõda, kus on muda, veri, kannatused, õpitud/õpetatud kangelaslikkus, millest ei saa taganeda ja samas ka au, väärikus, kasvatus.
Ma kartsin, et Sõjaratsu on nn puhas sõjafilm. Õnneks mitte. Ilus ja suurejooneline film. Jutustab õigetest nn vana aja väärtustest. Ometigi…Minu meelest on seda siiski vähe, et Oscar saada parima filmi eest.
Artist omakorda on üllatuslik. Tummfilm (vabandust, mõned heliefektid ja lõpulause on ikkagi ka), must-valge. Tänapäeva inimesele täiesti harjumatu  elamus. Seda enam, et tegemist ei ole kottpükstes mehega, kes pardi-jooksu-sammul nalja teeb, vaid täiesti traagilise looga sellest kuidas Aeg ja TTR röövivad inimestelt nende töö, elu…
Lühidalt. Mõlemad filmid on 10/10 vaatamissoovitusega. Mina ise hoian pöialt Artistile.
PS Sõjaratsust ilmus ka eesti keeles raamat. Kuna raamatus on lugu jutustatud läbi hobuse silmade ja tunnete, siis ilmselt on see super lugemiselamus. Võtan ise lähiajal plaani.
Raamatu kohta info on siin.
Sõjaratsust tehti enne filmi väga edukas muusikalavastus. Kuna hobust lavale täispikkuses etenduseks näitlema ei too, siis kasutati innovaatilist lähenemist. Katkendit Londoni  etendusest võib näha siin.

Talv. Kalender näitab uue aasta jaanuarikuud. Idamaise kalendri järgi saabub kohe aasta uus.
Milline ta tuleb? Aasta? Kevad? Tulevased kevaded, suved, sügised, talved? Millised saavad olema minu laste lapsed, nende lapsed, nende laste lapsed?
Vastuseid teab igavik ja kirjutab aeg.
Tuli on alati. Valgustamas, soojendamas.
Vähemalt ma loodan nii.

Teised fotojahtijad on siin.

Etenduse kohta info asub siin. Siit pärineb ka foto.

Mõne inimese elu on vaikne ja rahulik nagu kesksuvise pühapäevane päikesetõus; teisel kirev nagu rähni kuub; kolmandad elavad kui Ameerika mägedel: rahust ja rahulolust emotsioonide kiirteele ja keerdkäikudesse, lammutuslikust faasist ülesehituslikku ja niimoodi ristpisteliselt edasi-tagasi. See ongi elu. Erinevad käsitlused, üks maailm.
Beginners on suurepärane film. Suurepärane film suhetest, maailmast, valust ja leppimisest. Aga eelkõige armastusest. Omajagu erinevatest armastuse väljendusvormidest. Aga armastusest.
Suurepärased rollitäitmised kõigilt peategelastelt, aga eelkõige Christopher Plummerilt (jah, muuseas, kas mäletate Heliseva Muusika perepead), kes ka Kuldgloobustel selle rolli eest auhinnatud sai.
Ma ei hakka filmi ümber jutustama. Süžees on nii palju erinevaid nüansse ja konksukesi, kuhu taha mõte ja emotsioonid kinni saavad jääda. Alates sellest ,et maailm 50ndatel-60ndatel-70ndatel jne on erinevad käesoleva hetke maailmast. Aga ka sellest, kuidas leppida teadmisega, et su armastatud isa leiab üle keskmise pensionieas, et tegelikult on ta gei ja asub aktiivselt oma elustiili ümber ehitama. See selleks, aga kui su armastatud isa leiab umbes sinuvanuse poisssõbra, kellest saab tema elu Kõige Olulisem Inimene…Ja kui kõik otsa saab. Kuidas leida armastus, kuidas armastada…? Seda peab õppima, kukkuma ja alustama uuesti. Armastust pole vaja jagada, piisab korrutamisest:)

IMBD link on siin.

Filmi kodukülg on siin. Sealt pärineb ka postitusele lisatud foto.

Pidu läbi, algas argipäev.
Ega ma selle üle nii lõpmata kurb ka pole. Sai siin pühade eel ja ajal ja järel loetud ja filme vaadatud, logeletud ja head-paremat põske pistetud.  Tegelikult peaks raamatutest-filmidets vähemalt mõnedki siia kirja panema. Võtab selleks ehk lähiajal aega.
Aga sellise kultuurmugavusega võib suisa ära harjuda. Mõnus. Ausalt. Meenutab isegi natuke Eliza Doolittle’i unistust, et oleks soe kambrike ja tugitool ja šokolaad… Elu nagu lill.
Tänasest nüüd taas täiskoormusega töine lill. Õitsegu!

Käes ta on. Täiesti uus ja värske. Rahvajuttude järgi muidugi juba ette äranärutatud ja neetud. Aasta 2012.
Särasilmsete ilmalõpuootajate kurvastuseks pean deklaleerima, et minu nägemuses on 2012 väga hea aasta. Aasta tulvil kordaminekuid, häid inimesi, säravaid silmi, lahket meelt, pulbitsevat loovust ja armastust. Ja see nägemus on väga tugev. See on suisa uskumus. Ja nagu targad inimhingede insenerid ütlevad: loo oma tulevikust konkreetne kujutlus, siis on sinna suunas-poole lihtne liikuda. Minu 2012 on seega igatahes super aasta! Vot nii.
Eks ma mõned nn uusaastalubadused pean ikka ka enese jaoks täpseks mõtlema, suund on teada.
Jalutasin täna hommikul ühe korraliku ringi mööda meie armast linna. Oli teine natuke räsitud moega. Kannatada saanud ja ära prügistatud. Õnneks olid juba sahad ja luuad töös ning ilmselt paar päeva pärast ei ilmne enam isegi nurgatagustest  ja servaalustest tühja taarat ja paugukomplektide jäänuseid. Eks selline räsitus olegi nn linna pidupohmell. Aga see on ravitav.
Hea meel on, et pole senini veel kuulda olnud, et pidutsejatega miskit kurja oleks sündinud. Ja see on hea. Sellised suurrõõmustamised kipuvad enesega hooletust kaasa tooma ja pidune pea kipub  nii mõnestki vägivallatseva tölli esile tooma. Kahjuks. Aga tundub, et 2012 on hea aasta:)
Mis veel silma jäi? Kurvameelsed ( ja niigi niru olemisega) porod Jõuluturul olid öömelust väsitatud, silmad kippusid kinni kukkuma. Mitmes kohas ripnesid puude otsas nn hiina küünallaternate jäänused. Inimesed, neid ei tohi niisama taevasse lennutada. Olgu kui tahes kaunid soovid neis kaasas. Ettevaatus ja terve mõistus on ka vajalikud.
Väike pildirida täna hommikust ka.
Kokkuvõtvalt: Head uut, 2012. aastat! See tuleb hea aasta!
Ja: olgem rõõmsad ja lahkemad. Saab maailm ka rõõmsamaks ja lahkemaks.
Click to view slideshow.

Otsa ta sai. See kultuuriaasta. Või vähemalt nad nendivad nii.
Kui avamine oli uhke ja UFOga, siis ärasaatmine oli oma moodi. Kirikukellade mängu ja liikuvate illusioonidega kiriku pinnal. Tegelikult oli vahva. Oma moodi. Ise moodi.
Kirikukellad mängisid oma lugu: küll hõikas üks, küll kutsus teine, küll lõid koos rõõmu ja hirmu. Ja Jaani kiriku seinal rullus  värviline illusioon. Kõik see kokku tekitas natuke ebamaise mulje. Midagi sellist võiks ehk tunda laps, kes on unenäos mängutoosi sisse sattunud ja silmad-kõrvad uskumatusest avali ja imestab. Jah, just midagi sellist. Mõnikümmend minutit mängutoosis.

Ma ei ole ennast kunagi eriliseks moraalijüngriks pidanud. Ometi paneb mind see asutus, sammu kaugusel Raehoonest, kukalt kratsima. Tõsi, ega ma ju täpselt tea, kui peen selline asutus seestpoolt välja näeb ja mis seal sumedas Eestimaises õhtus ja öös täpselt toimub. Ja iseenesest on selliseid asutusi kõikjal ja las olla.
Aga kas see just sellise koha peal peab oma äri ajama?
Vat, ei saagi aru, kas mul enesel hakkavad kruvid logisema või on see ikkagi kuidagi veider? Igatahes tekitab minus küsimusi…