FILM: “Mina olin siin”

Uskumatult hästi tehtud film. Tõsi, lugu, mida näidatakse on karm, tulvil kõike, millest ei tahaks teada, aga mis on tegelikult meie kõrval. Sass Henno raamat ise on väga hea ja filmis pole midagi ära rikutud. Kinost väljudes on vastikult räpane tunne, tahaks suisa pesta ennast.

Rasmus Kaljujärv teeb väga hea rolli. Ja kui aus olla, siis enamus noortest. Montaaž on hea. Ja kogu lugu on vastikult reaalne. Valusalt lõikav ja nii kummastav kui see ka pole, kübeke lootust jääb “õhku rippuma”.

Kindlasti on neid, kes siinkohal vastu vaidlevad, aga olgu. Minu poolt igatahahes kiidusõnad ja vaatamissoovitus.

9/10

Filmi ametlik kodukülg: http://www.minaolinsiin.com/

FILM: Nuhk/Sleuth

Algatuseks pean kohe mainima, et üle pika aja üks väga hea film. Nii süžee kui näitlejatöö kui ülesvõtmise osas. Piisavalt “kiiksuga” ja haarav. 

Edukas ja mitte enam esimeses nooruses romaanikirjanik Andrew Wyke (Michael Caine) kohtub noore näitleja Milo Tindle’iga (Jude Law). Kohtumispaigaks on Andrew mõis – kõrgtehnoloogiliste lahenduste emakoda ja Andrew Wyke’i abikaasa poolt disainitud keskkond. Kohtumise eesmärgiks pole mitte näitleja ja romaanikirjaniku töine vestlus vaid probleem, mis vajab lahendamist. Nimelt on härra romaanikirjaniku abikaasa kolinud noore näitleja elamisse, hinge ja voodisse ning tahab lahutust. Antud teemal, siis kaks meest juttu alustavadki.

Pealtnäha igapäevaelulisest seigast saab kahe mehe vaheline mäng, mille panused on suured. Hästi kombineeritud stseenid, ettearvamatud pöörded. Etteruttavalt võib muidugi öelda, et eks me ju teame, millega Saatuse narrimine ja Saatusega mängimine ikka lõppeb, aga film on haarav.
Näiteljatöö on briljante, interjöör on hullumeelselt huvitav, lugu on “konksukeste ja keermekestega”, pildiline külg on huvitavate tempode ja kadreeringutega. Poolteisttund möödub lennates. See kuidas kaks meest selle poolteisttunni täidavad on elamus.

Film on 1972. aastal tehtud filmi uusversioon. Kindlasti tahaks ka seda näha. Miks ei võiks filmigurmaanidele pakkuda võimalust (vähemalt nii heade filmide puhul) osta 2in1 – DVD komplekt, mis sisaldaks mõlemat versiooni.

Aga käesolevast filmist veel nii palju, et puhtalt filmitehniline fakt – kogu film võeti üles ajalises järjestuses. Väärtustav fakt – film oli 2007. aasta Veneetsia filmifestivali Kuldgloobuse nominent. Intrigeeriv fakt – 1972. aasta filmis mängis Michael Caine Milo Tindle’it.

9/10

FILM: Detsembrikuumus

Jah, Detsembrikuumus on propagandafilm. Ja kohe alagatuseks ütlen, et mina olen seda meelt, et selliseid filme on vaja. Mida väiksem rahvas, seda rohkem on tal vaja lugusid (laule, filme etc), mis kinnitaksid ühte kuulumist ja juuri pidi ajaloos kinni olemist.

Selge on see, et iga põlvkond vaatab seda filmi erinevalt. Palju sõltub isiklikust ajaloolisest-poliitilisest kogemusest, palju ka koolihariduse jagamise ajal jagatud teadmistest ja hoiakutest. Selle filmi ilmselt tänuväärseim vaatajaskond on teismelised kooinoored, kellede jaoks on antud teemavaldkond küllaltki tühi valge leht, millele nad siis selle filmi läbi mingi loo kirjutavad.

Filmist enesest. Eks me vaata ju kõiki kodumaiseid filme mitme pilguga. Esiteks on vaatame näitlejaid antud rollis ja siis tuttavaid võttekohti ja siis kolmandana ehk lugu ja seda kuidas see üles võetud ja esitatud on.

Kui nüüd aus olla, siis eks see lugu ise on üles ehitatud küllaltki nirult. Et nagu oleks lugu ja nagu poleks ka. Mitmed esile kerkivad tegelased ja nende omavahelised suhted, mis võiksid loo tekitada, või vähemalt kõrvallugu jutustada, jäävad jutustamata. Ja tunduvad kusjuures kõvasti huvitavamad kui pakutav noore pere keskne lugu. Kahe juhtkommunisti omavaheline intriig, lisaks veel kolmandaks nurgaks Kingissepa lesk, tundub huvitav, aga vat, seda ei jutustata, ainult paar vihjekest antakse.

Liiga palju tundub olevat auru läinud püssipaugutamisele. Efekt on (ja mitte kõige hullem), aga mis inimeste mõtetes ja hingedes toimub, milline oli üldse tollaste inimeste hoiakud. Oli ju ka tollal majanduslikult niru aeg…

Esimesel vaatamisel jäid silma kaks head kohta, aga kahjuks oleksid nad nagu teisest filmist – liiga teistmoodi on nad selle filmi jaoks. Mõtlen kindral Põdderi efektset sisenemist lõbunaise korterisse, et “paar pauku” aknast teha ja Juristi (Anvelti) ja Elis Kingissepa eelmängu suitsunurgas.

Kark mängis hästi, Malmsten ja Carmen Mikiver olid päris head. Kuigi Carmen Mikiveri Elis Kingisseppa oleks tahtnud rohkem näha – jõuline “paha”, põhjendatud missiooniga. Ülejäänud rollide puhul kippus kõrvus helisema fraas “joonistatud mehed”. Sellised lihtsad rollilahendused, milliste puhul ei jää usutavat tunnet, et neil mängitavatel tegelaskujudel on minevik ja elulugu.

Kokkuvõtteks. Tegelikult oli veel üht, teist ja kolmandat, mis ei olnud tee minu tassile, aga olgu. Plusspoolele võib kanda selle, et kogu filmi vaatamise jooksul ei vaadanud ma kordagi kella. Ja suur töö on tehtud. Pildikvaliteet oli hea ja heli samuti. Rohkem Eesti filme!

6,5/10

PS Filmi ametlik kodukülg (kust pärineb ka sissekande juures olev foto):

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/

PPS Igaüks, kes selle nüüd läbi luges (ja filmi näinud on) võiks ju oma muljed ka siia kirja panna:)

FILM: Kus on Bob Dylan?/I’m Not There

Selle filmi puhul oleks lihtsam alustada eitustest, et mida kõike see film ei ole. See ei ole dokumentaalfilm. See ei ole üldse ameerikalik film. See ei ole tõsieluline eluloofilm. See ei ole ka puhas väljamõeldis. See ei ole film, mis annaks vastuseid. Pigem on see film, mis näitab ühe inimese, looja, kulgemist läbi aja; tema muutumisi ja arengut; tema alteregosid (või siis erinevate eluetappide “minasid”, kes tegelikult saadavad teda terve elu); ja see peategelane on inspireeritud Bob Dylanist.
Sai keeruliselt kirja. Aga sama keeruline on filmi alguses nn ree peale saada, sest kujundeid ja tegelasi on palju, aga natuke vaadanud, hakkab pilt selginema. Film, nagu need nn stero-peitpildid, millede vaatamiseks pead natuke oma vaatenurka muutma ja kahetasandilisest sigrimigrist tekib ruumiline muster, millest kolmemõõtmeline kujund välja vaatab. Kusjuures mõned nn näevad neid pilte imelihtsalt ja teised kõõritavad silmad kõveraks ja ei näe midagi rohkemat kui arusaamatu värviline plätakas. Sama on selle filmiga, nii arusaamise kui tasandite osas.
Tsiteerides üht filmikangelase minadest: “Lähen magama, olen üks persoon, kui ärkan, olen keegi teine. Ma ei tea, kes ma olen.” Filmitegijad pakuvad vaadata erinevaid minasid. Näiteks mustanahalist jõnglast, kes kitarri mängides mööda maad rändab, vanade aegade laule laulab ja malbe naeratuse saatel valetab (Marcus Carl Franklin) või 60ndate aastate kuulsuse tipul olevat muusikut (hiilgav roll Cate Blanchett’ilt) või vananenud Billy the Kid’i (Richard Gere), noort tormleva hingega poeeti (Beb Wishaw), lahutatud näitlejat (Heath Ledger). Iga minatüübiga kaasnev osa filmist on üles võetud erinevas stiilis, loomingulisi austusavaldusi on nii Fellinile (8 ½), Jean-Luc Godard’ile kui Sam Peckinpah’ile.
Kui eestikeelses pealkirjas olevale vastust otsida, siis sobib hiilgavalt selleks originaalpealkiri. Bob Dylan ei ole siin – ta on juba mujal.
9/10

FILM: Angel

Filmil on mitu erinevat kihti. Oleneb kuidas ja mida vaadata. Pindmine kiht jutustab romantilise loo Edwardi-aegsest Inglismaast, milles kitsastes oludes sirgunud neiu enese eluunistust ellu viib. Angelica (Angel) Deverell (Romola Garai) eluunistuseks on saada suureks kirjanikuks, rebida ennast lahti vürtspoodniku tütre elust, saada ümbritsetud luksusest ja olla suurilmadaam. Selle kõik ta ka peagi saavutab – temast saab noor edukas ilus rikas armastusromaanide kuninganna. Elu, mida ta elab on samasugune roosa-pitsiline-ülevoolav-tehislik-ebareaalne. Ellu murrab armastus, kunstnik Esme (Michael Fassbender), kelles on tegelikult samasugused karmid iseloomujooned nagu Angelis. Suur hulk hoolimatust, egoismi ja pealiskaudsust. Angel, kes oli pühendunud kirglikult kirjanikuks saamisele ja olemisele, pühendub nüüd sama kirglikult armastajaks olemisele. Ja nagu klassikalisele romantilisele loole omane, elu räsib kangelasi (või antikangelasi, kuidas vaadata) ning on kaks võimalust kas õnnelik või õnnetu lõpp. Kes lõpuni kaeb, näeb ise.
Loo teevad vaadatavaks nn teise kihi elemendid. Esiteks on film üles võetud nagu ühte “tõelist romantilist seepi” üles võtma peab. Kui autoga sõidetakse või reisi.ollakse, siis on need stseenid halva stuudiotaustaga; kui tegelane kannatab või rõõmustab, siis reeglina kannatab/rõõmustab ka loodus; kui vaene elu, siis hallid toonid, kui rahakas, siis värvide pillerkaar. Kostüümid on omaette vaatemäng.
Kolmas kiht on vastandamiste kiht. Ja see pärineb ilmselt algromaani autori (Elizabeth Taylor, kirjanik Taylor, näitleja nimekaim) sulest. Neid vastandamisi on palju ja kuigi nad mõnikord on vägagi tehislikud, on neid nauditav filmis näha ja leida.
Need mitmed kihid teevadki filmi.
7/10

FILM: Leedi Chatterley/Lady Chatterley

Pascal Ferrani film baseerub D. H. Lawrence romaanil “John Thomas and Lady Jane”, mis ilmus 1927. See on üks (varasem ja õrnem) kolmest “Leedi Chatterley armukese” versioonist.
Omal ajal pornograafiliseks ja skandaalseks ning keelatuks kuulutatud-osutunud lugu omab oma võlu ka tänapäeval. Noor abielunaine Constance Chatterley (Marina Hands), kombekas ja tasane püüab toime tulla oma sotsiaalse rolliga ning hinge-keha vajadustega. Tema aristrokraadist abikaasa (Hippolyte Giardot) on I ilmasõjas viga saanud, ratastoolis ning mehena mittetoimiv. Noore leedi vaim ja ihu hakkavad tasapisi talle osaks saanud elust närbuma. Arstid füüsilist häda ei leia, aga elurõõm on kadunud ja tervis niru. Eks soovitatakse noorproual rohkem looduses liikuda.
Leedi Chatterley kohtub kohaliku metsavahi Parkiniga (Jean-Louis Coullo’ch). Metsavaht on lihtne mees, elab lihsat elu looduse ja iseenesega tasakaalus. Kui tema uksele ja ellu ilmub nägus proua, kelle kaunitesse silmadesse on kirjutatud küsimus, siis ürgsel loodusmehel pole kaua vaja, et küsitule vastus anda. Leedi Chatterley käigud metsavahi juurde muutuvad pidevateks, leedi kurvameelsus on ravitud ning ta avastab naiseks olemise füüsiliste rõõmude maailma. Tema maailm ja vaated sellele laienevad – leedist ei saa küll mitte uus inimene vaid täiuslikum ja enda saatust juhtiv naine.
Film on pikk, aga tasub vaatamist. Kaunis loodus, jutustuse aeglane kulg, delikaatsed aga samas ehedad ning mõjusad intiimsed stseenid, vähene dialoog ja ääretult hea näitlejatöö. Ainuüksi Marina Handsi silmad jutustavad rohkem kui telliskivipaksune romaan.
2006. aastal võitis film viis Césari auhinda, seda nii parima filmi kui parima naisnäitleja, parima operaatoritöö, parima kostüümi ja parima adapteeritud stsenaariumi eest.

FILM: Taarka

Oi-oi-oi-oi-oi-oi-oi….
Tehti film. Ilus loodus, pidurõivastega setud kõik kokku kogutud ja lugu ja ainest nagu oleks, aga välja tuli…
Vat, ei oskagi nüüd ei lühidalt ei pikalt öelda, mis välja tuli. Nagu paganama pisuhänd oleks filmist üle käinud või et siis, oleks mitu meest-naist oma filmi teinud ja lõpuks on juppidest lugu kokku lõigatud.
Häirivat on filmis nii paganama palju, et paremad asjad jäävad selle häiriva varju. Muidugi ma ei tea, kuidas kuuleb seda filmi inimene, kes pole setude keelt kuulnud. Aga kui sa ikka juba lapsena oled seda keelt kuulnud, siis filmis kõlav lõikab kõrva. Veel hullemini lõikab kõrva see, et Taarka osatäitjad kõnelevad kõik “oma” setu keelt – mis kõlab kokku nagu oleks kolm erinevast rahvusest diivat esietendusel sama rolli tegemas.
Ja ei ole Siiri Sisaski Taarka minu jaoks veenev. Taarka oli ju setude keskel sündinud-kasvanud, aga mulje jääb nagu oleks metsast sassispäine moorlane tulnud ja oma tahtsi ning moodi laulma hakanud.
Ehedat setu laulu kõlas minu kõrvade jaoks filmis vähe. Taarka elust nn ühiskondlikult olulised momendid jäid segaseks – miks ta ikka Sooma presidendi juures laulmas käis ja mille eest talle tare kingiti. Kuigi setude silmale võis “tantsu” korjav Anna Raudkats veider tunduda, on siiski arusaamatu, miks tast filmis on tehtud Buratino etenduse koomiline hüpiktegelane.
On tänuväärne, et filmi lõppu on lisatud tekstiline selgitus, mis sai tegelastest edasi ja kust kuhu on Setumaa teel, aga kuna see on lisatud väikeses kirjas ja sprinteri kiirusel, siis jääb see hariv teadmine ainult monteerijate ja filmitegijate teadmiseks.
Kujundeid on filmis loodud ja otsitud – toodetud nii, et kohe tunned, millist vaeva on nähtud. Kui ikka kujund ekraanilt nõndamoodi silma kargab, et hiljem on hirm, et verepiisad, mudas kakerdav Taarka või konn Vassilissa unenägudesse stammkundedeks trügivad, siis on natuke kõhe küll sellise näpuga kunsti poole näitamise üle.
Aitab virisemisest.
Tegelikult oli hääd ja ilusat ka, nagu ma ütlesin, Ilus jäi nurga taha, sest Kole oli suurem.

Aga võibolla olen ma liiga ülekohtune. Kirjutage, kes te näinud olete.
3/10

FILM: 1814

On aasta 1814. Venemaa. Tsarskoje Selo lütseum on tegutsenud juba kolm aastat. Kasvandikest vanim on 18 ja noorim 14.
Tsarskoe Selo lütseum, õppeasutus, mis loodi Aleksander I käsul 1811, kasvatamaks väärikalt aadelkonna võsusid, tagamaks õukondlikku ning riigivalitsuslikku järjepidevust, tegutses 33 aastat ning andis selle aja jooksul haridust 286-le noorele. Tsarskoe Selo lütseumist võrsus Venemaa eliit. Puškini kaaslastest sirgus nii dekabriste kui tsaaritruid riigimehi, kultuuri ja teaduse alustalasid.
Kord õppeasutuses oli range – kindel päevakava, pidev õppetöö, karistuseks kartser. Õppeaeg kuus aastat. Õppeaasta jooksul ei lubatud kasvandikke koju. Vanemad ja sugulased võisid neid nädalavahetustel külastada.
Seleg see, et sellises suletud keskkonnas tekivad oma reeglid, oma ühtekuuluvustunne. Elu kõige avastuslikumad kasvamise aastad, mis veedetakse koos. Ükskõik kui range on kord, teismeliseea kasvamise rõõme-muresid-eksimusi-avastusi ei suuda reeglitega takistada. Nii ka siin.
Film ongi nende noorte kasvamisest. Teismelised avastamas maailma, iseend, loomingulisust, iha, viha, kirge, ustavust. Pikantse mälutorkena jääb vaatajale kogu aeg teadmine, et need noored olid need, kelledest sirgusid Tegijad. Teise liinina läbib filmi kriminaalne lugu kohalikust sarimõrtsukast ning tema tabamisest.
Nauditav vaatamine. Kuigi ajastu on teine, “räägivad” Tsarskoje Selo noored poisid sama teismeliste kujunemise lugu, mida tänapäeva tiinerid. Läbi kogemuse elutarkuse poole. Tõsi, tollased noored elavad oma kirgi ja viha välja enamuses värssides, teravates kalambuurides, karikatuurides jne. Aga eks see ole hariduse ning harituse küsimus.

FILM: Tulp Fanfan/Fanfan la Tulipe

On 18. sajand. Prantsusmaa. Käib seitsmeaastane sõda. Valitseb Louis XV. Kohalikku südametemurdjat Fanfani (Vincent Perez) püütakse edutult naida. Kiired jalad ja ülimalt lihvitud kakluskunst koos oskusliku mõõgakäsitlusega, on Fanfani senini päästnud kirikliku laulatuse, sarvekandajatest meeste, tigedate isade-onude eest. Meena ta huulilt voolavad komplimendid, millesse naisolevused oma meeled kleepida lasevad ja hunnitu naeratus, mis viib neidiste meelteist kombed ja tõkked ning ei lase jalgadel seeliku all rahus peidus olla – need omadused ja oskused viivad naiste hingerahu. Hurmuri isiklik käibefilosoofia aga ei luba end siduda ühe ja ainumase naisega, sest sel juhul oleksid õnnetud ju kõik teised. Seniks kuniks. Saabub ikkagi see päev, mil tundub, et Fanfani saab abieluköidikutesse siduda, kuid tema õnneks on Louis´i armeel tarvis täiendust ning kuna kõik sobivad mehed on juba ammu lippude all, siis sobib iga püksikandja. Naiste ja abieluköidikute eest võib põgeneda, aga Saatuse ja Armastuse eest mitte. Nõnda ka selles loos. Fanfan kohtab imekaunist Adeline´i. Järgneb suur hulk seiklusi, mõõgaga vehkimist, kuninglikku verd piigade päästmist, lurjuste paljastamist ja muuhulgas ka Prantsusmaa päästmist, seda muidugi Suure Armastuse tärkamise, kasvamise ja äratundmise loo taustaks.
Tulp Fanfani eelmine, 1952. aastal valminud film, pani kaasa elama mitme põlvkonna südamed. Tollastes peaosades olid Gerard Philippe ja Gina Lollobrigida. Kahtlemata on ajad muutunud ning ükski lihtsakoeline mõõga-ja-mantli film, ei saavuta tollast menu, aga vaadata tasub ikka. Vana hea pretensioonitu meelelahutus ilusate inimestega peaosades.

5.5/10

FILM: Casino Royale/Casino Royale

James Bond, arvata võib, et maailma tuntuim salaagent, on suutnud oma seiklustega hurmata juba üle poole sajandi. Ian Flemingi esimene Bondisarja raamat ilmus 1953. aastal. Just seesama – Casino Royale.
21. oktoobril 1954. aastal astus Bond esimest korda teleriekraanile. Taas Casino Royale – 50minutit telesaadet, peaosas Barry Nelson. Casino Royale´ist on tehtud ka üks varasem filmiversioon, aatal 1967, mi saga ei kuulu nn ametlike Bondi-filmide hulka.
1962. aastal valmis esimene nn ametlik Bondifilm Dr. No. Tänaseks on nn ametlikke Bondifilme kakskümmned üks (viimane neist just konkreetne Casino Royale) ja on lootust, et tänavu valmib järgmine film, Bondi rollis taas Daniel Craig.
TV3-s olid hiljuti pühapäevased Bondiõhtud, mille jooksul ka enamus ametlikest ja teistest Bondifilmidest ära näidati, lisaks veel ka dokumentaale. Bondimaanidel rõõmu kui palju, mitmeteks kuudeks.
Casino Royalis on esimest korda Bondi rollis Daniel Craig. Kellele meeldib, kellele mitte, aga tiitleid on suurstaariks tõusnule jagunud. Tõsi, enamuses naisteajakirjade omi – küll seksikama keha, toredama ujumispükstes kaadrite või siis stiilseimalt rõivavaliku eest. Filmi-Bondina on Craig haavatavam kui enamus seniseid Bonde (nii ihu kui hinge osas) ja omajagu inimlikum. Aga eks see ole ka tema “õpipoisist selliks ja siis meistriks” tee algus ning karta on, et paari järgmise filmiga koorub osavast briti agendist ameerikalik superkangelane, kellel igas taskus lendav vidin ning kelle valge smoking jääb ka kõige suurmas märulis särvavalgeks ning kelle näolapile ei jäta ükski kurjami rusikas ühtegi kriimu. Aga võibolla ka mitte.
Käesolevas filmis on Bond oma tee alguses, saab esimesed elu õppetunnid usalduse ja mitteusalduse teel. Inimlik ja haavatav.

6,5/10

FILM: Rütm kisub kaasa/Take the Lead

Galantne tantsuõpetaja Pierre Dulaine (Antonio Banderas) hakkab vabatahtlikult raskestikasvatatavatest getokooli inimesekutsikatest tantsu abil õigete väärtushinnangutega kenasid ja kombekaid ühiskonna liikmeid vormima. Raskuseid on omajagu, aga eks nad ole kõik ületamiseks ning nõnda karastub teras ning lihvub teemant.
Ühelt poolt vaadates on see kõige klassikalisem klišeedes kinni olev film ümberkasvamisest, hoolimise, keskkonna, eeskujude ja eesmärkide tähtsusest noore inimese elus. Analoogseid lugusid on ikka tehtud. Teiselt poolt vaadates on see klassikaline nn tantsufilm, kus palju liikumist, muusikat ja tantsukvaliteedi arengut läbi ja koos isiksuse arenguga. Mis teeb aga selle filmi teistest erinevaks?
No, eks Banderas ole šarmantne ja seksikas, noored osatäitjad on särtsakad (palju varasemaid tuttavaid teleekraanilt: “koduperenaine” Alfre Woodard, “Ameerika otsib supermodelli” Yaya, “Degrassi kooli Paige” Lauren Collins jt), tantsunumbrid (miksid klassikalistest võistlsutantsudest ja hiphopist) hästi monteeritud ning muusika hoogne. Aga filmi suurim väärtus on tegelikult see, et kogu lugu põhineb tõsilool. Tantsuõpetaja Pierre Dulaine on täiesti olemas, tema nn tantsuteraapia avalikes koolides on toimiv süsteem ja igal aasta võistlevad uued pardipojad luigeks saamise nimel. Ja mis oluline, tegemist pole arhiivitolmust ja kaasaegsete mälestuste pärit persooniga vaid täiesti reaalse inimesega, kes ka paregu elu ja töötab kõrvuti meiega. Isegi filmis võib teda mõneks hetkeks tantsuvõistluse kohtunikuna näha ning filmi klassikaliste tantsunumbrite seaded on paljuski tema käe ja jala all lihvi saanud. Ning New Yorgis aadressil 25 West 31st Street on härral tegutsev tantsustuudio (kolm kaksisveed, eespernimi ja com, lugege ise!). Selline on elu. Ja film on ka hea ja hoogne. CD-l olevad lisad on kirsiks vahukoorekoogil. Lõpetuseks väike ving pealkirja teemal. Film on ikkagi juhtrolli võtmisest (ükskõik siis kas elus või tantsus), mitte sellest kuidas rütm omasoodu kaasa viib.

6.5/10

FILM: Kadunud linn/The Lost City

Ääretult kurb ning traagiline perkonnasaaga, mille taustaks kõlab nuttev kuid kaunis muusika ning mille traagilisi momente käivitavaks jõuks on revolutsioon, inimeste unistused ning erinevad arusaamad elust. Film, mis peamiselt näitab ühe perekonna lugu, kuid ei analüüsi, ei moraliseeri, ei põhjenda. Kurblooline paratamatus ning kulgemine. Ühe perkonna lugu, paljude perekondade lugu, rahvuse lugu, põlvkonna lugu.
Traagikale ja vägivallale kontrastiks on filmis imalmagusaid ja kuid ka hingematvalt ilusaid looduskaadreid ning muidugi muusika.
Kohati isegi meie ajaloost tuttavlikud olukorrad: ühe pere mitu poega, igaühel oma arusaamad elust ja poliitikast. Ja see esimeste heitmise ja tagumiste tapmise ja keskmiste kojutulemise rahvatarkus. Fico Fellovi (Andy Garcia) on maineka perekonna vanim poeg, Havanna parima ööklubi El Tropico omanik, kes püüab olla kaitsev vend, hea poeg, tulevane perkonna pea ning väärtuste edasikandja. Samas on temas seda keskmiste kojutulijate tarkust. Tõsi, antud loos jääb kojutulemine kunstiliseks, mitte reaalses ruumis toimivaks. Ning kuigi isa kell (kestmise sümbol, mida armastavad paljud kirjanikud ja kinomeistrid) võetakse revolutsiooni fondi, jääb siiski kõigi kohtumiskellaajaks kell kuus. Täpselt kell kuus. Ja kuigi konkreetselt oma perekonna kilde, keda kokku kutsuda ja hoida, on vähe, on olemas oma rahva killud ja unistused ja vabadus ja kohtumispaik kell kuus.

7/10

FILM: Gabrielle/Gabrielle

Film baseerub Joseph Conradi 1897. aastal kirjutatud lühijutul “Tagasitulek”. Lühijutul, mille autor kirjutas oma isikliku elu keerulisel perioodil ning mille kohta ta hiljem on vaid korra mainis, et ta suisa vihkab seda. 108 aastat hiljem tegi Patrice Chéreau loost filmi, mis jutustab sama loo. Loo armastusest ja tundetusest, hirmust, et “mõnikord on tunne, et elu saab otsa ning armastust nagu ei olnudki”.
Filmis on aasta 1912 ja tegevuskohaks Pariis. Kaunis kõrgklassielu – heaolu ja küllus, kohalik aristrokaatia koguneb neljapäevaõhtustele kodustele vastuvõttudele. Vastuvõttudele, millele kutse saamine või mittesaamine määrab, kas sa oled “oma”.
Jean (Pascal Greggory) ja Gabrielle (Isabelle Huppert) on “omad”. Nad korraldavad vastuvõtte, on lugupeetud ja austatud. Nad on kümme aastat abielus olnud ning elanud kõik need aastad koos korralikku abielu. Koos ja samas nii eraldi. Kuigi, eks see kuulunud tollaste korralike abielude juurde. Seega on mõistetav Jeani ehmatus ja kogu senise maailma kokkukukkumine, kui ta koju jõudes leiab Gabrielle kirja, milles ta teatab, et lahkus teise mehe juurde. Veelgi keerulisemaks läheb lugu, kui mõne tunni pärast Gabrielle naaseb. Järgnevad päevad ja nädalad täis püüdlusi päästa olemasolevat ja raevu, mis vajab väljaelamist, tundeid ja väsimist.
Film on salongilik draama. Pigem 19. sajandi kui 20. sajandi inimeste sisemaailma avada püüdev. Mõnes kaadris nii isiklik ja intiimne, et tunned piinlikust olles pealtvaataja rollis. See on teise aja inimeste lugu, tänapäevastest lugudest erinev, samas: teema on igivana.
Imetlusväärsed rollid Isabelle Huppertilt ja Pascal Greggory´lt. Film on kahe Césari laureaat.

8/10

FILM: Trauma/Trauma

“Trauma” on tõeline maiuspala thrillerite gurmaanidele. Aga ainult gurmaanidele, mitte tavatarbijatele. Film on kui unenäopüüdjasse püütud pahade unenägude kogum, mis on mitmel hommikul päikesevalguses põlemata jäänud. Seik seiga järel muutub aina keerulisemaks arusaamine, mis on tõde, mis pelk ettekujutus.
Peategelane Ben (Colin Firth) ärkab autoavariijärgsest pikast koomast ning teadvustab, et ta naine on hukkunud. Selle teadmisega on keeruline toime tulla. Aga kui tõde on veelgi raskem teadvustada? Kus on tõde ja kes on tõde? Lisaks hakatakse Beni süüdistama popdiiva mõrvas. Kus on tõde? Seltsi ja segadust pakub naabinaine Charlotte (Mena Suvari). Kes on Charlotte? Kas üldse on Charlotte olemas? Milline on tõde?
Selline kummastav lugu, mille tempo on aeglane ja stseenid aiva kummastavamad. Keskkonnaks endine haigla, mis on eluruumideks/ateljeedeks ehitatud, mille keldriks on endine surnukuur. Hiilgav keskkond, palju detaile. Ahjah – ja muidugi sipelgakoloonia, mille asukad filmi edenedes aina aktiivsemalt kaadris sebivad ja vaatajat end igaks juhuks sügama panevad.
Ja filmi lõpus saabub ka selgus. Tõde koorib end kiht-kihi haaval nähtavaks ja lõpukaadrites on kõik selge ja lihtne või, et siis mitte…tõde…
Igatahes pole see film, igale maitsele. Isegi mitte igale thrillerisõbrale. Pigem peaks filmi klassifitseerima kui psühholoogilist põnevikku või rahvapärasemalt – veider ajukiiksutaja. Kellele sellised meeldivad, saavad nauditava poolteisttunni. Teised säästku aega muu tarbeks.

6/10

FILM: Muumia: Draakonkeisri hauakamber/The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor

Lauril oli õigus, kui ta ütles, et “Parim “Muumia”, mis seni tehtud!” (http://piksevarras.blogspot.com/2008/07/mummy-tomb-of-dragon-emperor.html). Muudes seisukohtades vaidleksin vastu. Enamuses. Ei ole nii halb. On lihtsalt žanrile kohane. Taplemist ja tagaajamist vahetavad kandiliskoomilised lembehetked ja jalust vigane humor. Aga naised on ilusad, rõivad on kaunid, loodusvaated on hunnitud ja arvutis lisatu-loodu on tänapäeva võimaluste tipp. Põnev on ka. No, nii lapsikult põnev. Kui oma sisemine laps säravi silmi lasta filmi vaatama, on kõik ok. Sisu ümber jutustama ei hakka. Ega sellel olegi suurt rolli. Oluline on keskkond, kus tegevus toimub ja tegeleased. Jälle õnnestub õnnetus ja kurja imperaatori (Jet Li) surnukehast tegutsev Kurjuse Maaletooja on “taasäratatud”. Terrakota sõjameeste armee on samuti kurja teenistuses ja seiklust jagub.
Selles, et neljanda filmi tegevus kuskil Peruus toimub, ilmselt enam kahtlust pole. Aga õhku jäi hoopis küsimus, et kas nüüdsest on peategelane surematu…
Minge ja vaadake – lahutab mõttevabalt meelt küll.

6,5/10