ELU: Argentiina tango, mu arm

Nüüd ma tean. Kui ma võiks ja saaks valida enesele “vaba-kui-tuul-kui-metsik-hobune” elik “söö-palveta-armasta” aasta, siis ühe valikuna läheksin ma kindlasti Argentiinasse tangot õppima.
See 19. sajandi lõpus Rio de Plata ümbruse linnade puhvetites kirest ja ihast, ilust ja alkoholist, hinges olevast rõõmust ja kibedatest pettumustest jutustatud lugu on tänini lummav. Erk ja kibemagus. Ilus. Hästi tantsitult kindlasti isegi nii intiimne, et kohati on natuke isegi piinlik vaadata.
Tegelikult ei oskagi ma veel seda kõike sõnadesse panna, sest Argentiina tango on kahjuks üks nendest tantsudest, mida ma ei oska. Ja kui pole ise varbast juustejuureni tunnetanud, siis ei ole ju midagi süvitsi kobiseda. Saab ainult jagada seda, mida silmailuks nähtud.
Panen siia ka kaks USA eelmise hooaja Tantsud Tähtedega Argentiina tango linki. Neis jääb seda intiimsuse hetke pisut väheseks, aga ilusad on küll.
Jah…ja muidugi – It Takes Two to Tango…

Nicole Scherzinger ja Derek Hough (tango algab 1:30) tantsivad siin.

Evan Lysacek ja Anna Trebunskaya (tango algab 1:10) tantsivad siin.

 

RAAMATUD: Krister Kivi: ÜKSTEIST

Elu tipphetkedel (nagu näiteks sünd ja surm), oleme me üksi. Üksi oleme me igatsedes, üksi oleme me leinas, üksi oleme me…tegelikult oleme me suuresti üksi. Ka armastades. Võibolla armumise hormoonmöllu tipphetkel lagundud ühest kaheks, võibolla naised last kandes pole üksi, võibolla…

Üksi, üksi oma mõtete ja hirmude, soovide ja unistustega. Üksi. Metsa keskel on üksi kergem olla kui betooni ja klaasi vahele surutud sadade tuhandete seas.
Unistust püüda on helgem kui valu veiniga paigata. Kukkumine on ikkagi valus. Enamus haavu rebitakse suhteilmas ju ikka lahti vaid selleks, et värsket soola neile raputada.

Unetus on karistus eredate hetkede eest. Tundidepikkused hommikuootused tuimestavad ootuse ning eheduse nagu lahjendatud piiritus. Kuivaks kõrvetatud kurgulae ja kriipiva mao hinnaga.

Armastus on vangistav kett, mis aheldab üksioleku aega ja ruumi; samal ajal näidates sulle kõrgtehnoloogiliselt mammutekraanilt kuidas unistus ühes teises dimensioonis sulle väheke libulikult-kutsuvalt naeratab.

***

Need on mõned mõtted, mis hõiklevad ja ostivad tõestust/ümberlükkamist. Saatjaks peale tänast ööd, mille unetuse ma veetsin ÜKSTEISEGA. Valusalt kriipiv unetus oli. Siiani on. Tahaks vaikselt laiali hõõruda pisara sellel põsel. Tahaks, et surivoodil hoitaks mind kaisus, et poleks üksi. Sellised mõtted ja lood.

Krister – tänud. Emotsioone ei saa kunagi alahinnata.

FILM: Valentinipäev/Valentine’s Day

Oh, armastus – sina, magus mesi! Või, et siis mõnikord hoopis kibe pipar või hingetäitev valu. Filmis on kõike ja kõigile – on armastust ja armumisi, on õigeid ja valesid paare, on süütuid tundeid ja kiimalist telefoniseksi, valgeid mängukarusid, roosasaid orhideesid, totrat teismeliste tiirasust ja vanainimeste kohmakat aelemist. Armastus ei tunne vanuselisi ega soolisi piire, aga sündsuse omi küll (vähemalt selles filmis).
Näiteljate paraad on võimas. Igav filmi jooksul ei hakka. Kahes kohas võib isegi haleduspisar silma tükkida. Liiga lääge ka film ei ole. Seega – paar tundi puhast meelelahutust, mis sünnib vaadata peaagu, et igas eas. Ja mis olulisim – sünnib ka meestele vaadata ja nad ei pea kartma, et selle filmi lõputiitrite ajal nende naiskaaslane kilkaks – “Kus on minu sõrmus!?!”  Ei, nad ei tee seda. Vähemalt mitte kõval ja nõudlikul häälel. Võibolla ainult unistavad. Vaikselt. Nagu tavaliselt.

6,5/10

KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

• Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
• 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
• Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.