MUUSIKAL: “Nii on meil moes!”

Lubati teravmeelset situatsioonikomöödiat, mis lavastaja sõnul olla naljakaim muusikal, mida ta lavastanud. Võibolla olid ootused suuremad kui elu ise. Tegelikkus oli natuke kurvameelsem. Kui nüüd jupp-jupi haaval lahata, siis oli nii head kui halba. Nii palju halb ei olnud, et oleks minema tahtnud minna ja etenduse lõpus vilistas vähemalt nimilugu kõrvus küll. Aga võrreldes eelmiste nn Linnahalli-muusikalidega, jäi kuidagi kahvatuks.

Headest asjadest. Märt Avandi saab kenasti rolliga hakkama. Isegi siis kui etenduse-armastatud süles teeb ca 8 pööret, hingab korraks ja laulab veel mõned fraasid. Ülle Lichtfeldt on väga heas vormis ja koomilises rollis täpselt selline nagu olema peab. Tõnu Kark on piisavalt naljakas ja tema soololugu väärib aplausi. Kaire Vilgats on muusikalitäht, noor tulevane muusikalistaar Kristi Roosmaa oskab nii laulda kui tantsida (ning näeb välja nagu unistus). Teine vaatus oli peaagu superluks. Ja orkester saab maksimumpunktid.

Halvematest asjadest. Esimene vaatus venib, etendus “ei lähe kuidagi käima”. Alles esimese vaatuse finaaliks hakkab õige hoog ja tunne tekkima, aga selleks ajaks on oma poolteistund kulunud. Vähemalt esietendusel oli helikvaliteet niru. Tantsunumbreid oleks tahtnud rohkem näha. Polnud ühtegi steppimisega seadet. Paari dueti puhul oleks oodanud  korralikku tantsuseadet laulule lisaks (Tõsi, liikumine oli, aga mitte eriti hoogne). Ja kuidagi kaduma jäi selle situatsioonikomöödia varju sotsiaalne sõnum, mis ju etenduses on ja kõlab kenasti kokku reaalse hetkeolukorraga siin ja paraegu. Aga võibolla polnudki see tegijatel prioriteediks.

Ja muidugi, väline tegur, et Linnahall on endiselt hirmjahe (ja garderoobis tahavad nad nüüd saada 25 krooni oma teenuse eest).

Kokkuvõtteks. Tegemist on ju muusikaliteatri juubelietendusega. Ja nad on “oma asja ajanud” pea püsti ja järjekindlalt. Pikka iga neile ja jaksu ja jonni. Iga asi ei saa ka 100% õnnestuda ning eks eelnev ole ju pelk ühe vaataja hinnang. Seega, soovitan minna ja oma silmaga vaadata. Mõned korrad saab ikka südamest naerda ja silmal on ühtteist vaadata ja kõrval mõnda kuulata ka. Iga rõõmukild kaamoslikus majanduskriisisügises on väärtus!

FILM: “Mina olin siin”

Uskumatult hästi tehtud film. Tõsi, lugu, mida näidatakse on karm, tulvil kõike, millest ei tahaks teada, aga mis on tegelikult meie kõrval. Sass Henno raamat ise on väga hea ja filmis pole midagi ära rikutud. Kinost väljudes on vastikult räpane tunne, tahaks suisa pesta ennast.

Rasmus Kaljujärv teeb väga hea rolli. Ja kui aus olla, siis enamus noortest. Montaaž on hea. Ja kogu lugu on vastikult reaalne. Valusalt lõikav ja nii kummastav kui see ka pole, kübeke lootust jääb “õhku rippuma”.

Kindlasti on neid, kes siinkohal vastu vaidlevad, aga olgu. Minu poolt igatahahes kiidusõnad ja vaatamissoovitus.

9/10

Filmi ametlik kodukülg: http://www.minaolinsiin.com/

FILM: Detsembrikuumus

Jah, Detsembrikuumus on propagandafilm. Ja kohe alagatuseks ütlen, et mina olen seda meelt, et selliseid filme on vaja. Mida väiksem rahvas, seda rohkem on tal vaja lugusid (laule, filme etc), mis kinnitaksid ühte kuulumist ja juuri pidi ajaloos kinni olemist.

Selge on see, et iga põlvkond vaatab seda filmi erinevalt. Palju sõltub isiklikust ajaloolisest-poliitilisest kogemusest, palju ka koolihariduse jagamise ajal jagatud teadmistest ja hoiakutest. Selle filmi ilmselt tänuväärseim vaatajaskond on teismelised kooinoored, kellede jaoks on antud teemavaldkond küllaltki tühi valge leht, millele nad siis selle filmi läbi mingi loo kirjutavad.

Filmist enesest. Eks me vaata ju kõiki kodumaiseid filme mitme pilguga. Esiteks on vaatame näitlejaid antud rollis ja siis tuttavaid võttekohti ja siis kolmandana ehk lugu ja seda kuidas see üles võetud ja esitatud on.

Kui nüüd aus olla, siis eks see lugu ise on üles ehitatud küllaltki nirult. Et nagu oleks lugu ja nagu poleks ka. Mitmed esile kerkivad tegelased ja nende omavahelised suhted, mis võiksid loo tekitada, või vähemalt kõrvallugu jutustada, jäävad jutustamata. Ja tunduvad kusjuures kõvasti huvitavamad kui pakutav noore pere keskne lugu. Kahe juhtkommunisti omavaheline intriig, lisaks veel kolmandaks nurgaks Kingissepa lesk, tundub huvitav, aga vat, seda ei jutustata, ainult paar vihjekest antakse.

Liiga palju tundub olevat auru läinud püssipaugutamisele. Efekt on (ja mitte kõige hullem), aga mis inimeste mõtetes ja hingedes toimub, milline oli üldse tollaste inimeste hoiakud. Oli ju ka tollal majanduslikult niru aeg…

Esimesel vaatamisel jäid silma kaks head kohta, aga kahjuks oleksid nad nagu teisest filmist – liiga teistmoodi on nad selle filmi jaoks. Mõtlen kindral Põdderi efektset sisenemist lõbunaise korterisse, et “paar pauku” aknast teha ja Juristi (Anvelti) ja Elis Kingissepa eelmängu suitsunurgas.

Kark mängis hästi, Malmsten ja Carmen Mikiver olid päris head. Kuigi Carmen Mikiveri Elis Kingisseppa oleks tahtnud rohkem näha – jõuline “paha”, põhjendatud missiooniga. Ülejäänud rollide puhul kippus kõrvus helisema fraas “joonistatud mehed”. Sellised lihtsad rollilahendused, milliste puhul ei jää usutavat tunnet, et neil mängitavatel tegelaskujudel on minevik ja elulugu.

Kokkuvõtteks. Tegelikult oli veel üht, teist ja kolmandat, mis ei olnud tee minu tassile, aga olgu. Plusspoolele võib kanda selle, et kogu filmi vaatamise jooksul ei vaadanud ma kordagi kella. Ja suur töö on tehtud. Pildikvaliteet oli hea ja heli samuti. Rohkem Eesti filme!

6,5/10

PS Filmi ametlik kodukülg (kust pärineb ka sissekande juures olev foto):

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/

PPS Igaüks, kes selle nüüd läbi luges (ja filmi näinud on) võiks ju oma muljed ka siia kirja panna:)

FILM: Taarka

Oi-oi-oi-oi-oi-oi-oi….
Tehti film. Ilus loodus, pidurõivastega setud kõik kokku kogutud ja lugu ja ainest nagu oleks, aga välja tuli…
Vat, ei oskagi nüüd ei lühidalt ei pikalt öelda, mis välja tuli. Nagu paganama pisuhänd oleks filmist üle käinud või et siis, oleks mitu meest-naist oma filmi teinud ja lõpuks on juppidest lugu kokku lõigatud.
Häirivat on filmis nii paganama palju, et paremad asjad jäävad selle häiriva varju. Muidugi ma ei tea, kuidas kuuleb seda filmi inimene, kes pole setude keelt kuulnud. Aga kui sa ikka juba lapsena oled seda keelt kuulnud, siis filmis kõlav lõikab kõrva. Veel hullemini lõikab kõrva see, et Taarka osatäitjad kõnelevad kõik “oma” setu keelt – mis kõlab kokku nagu oleks kolm erinevast rahvusest diivat esietendusel sama rolli tegemas.
Ja ei ole Siiri Sisaski Taarka minu jaoks veenev. Taarka oli ju setude keskel sündinud-kasvanud, aga mulje jääb nagu oleks metsast sassispäine moorlane tulnud ja oma tahtsi ning moodi laulma hakanud.
Ehedat setu laulu kõlas minu kõrvade jaoks filmis vähe. Taarka elust nn ühiskondlikult olulised momendid jäid segaseks – miks ta ikka Sooma presidendi juures laulmas käis ja mille eest talle tare kingiti. Kuigi setude silmale võis “tantsu” korjav Anna Raudkats veider tunduda, on siiski arusaamatu, miks tast filmis on tehtud Buratino etenduse koomiline hüpiktegelane.
On tänuväärne, et filmi lõppu on lisatud tekstiline selgitus, mis sai tegelastest edasi ja kust kuhu on Setumaa teel, aga kuna see on lisatud väikeses kirjas ja sprinteri kiirusel, siis jääb see hariv teadmine ainult monteerijate ja filmitegijate teadmiseks.
Kujundeid on filmis loodud ja otsitud – toodetud nii, et kohe tunned, millist vaeva on nähtud. Kui ikka kujund ekraanilt nõndamoodi silma kargab, et hiljem on hirm, et verepiisad, mudas kakerdav Taarka või konn Vassilissa unenägudesse stammkundedeks trügivad, siis on natuke kõhe küll sellise näpuga kunsti poole näitamise üle.
Aitab virisemisest.
Tegelikult oli hääd ja ilusat ka, nagu ma ütlesin, Ilus jäi nurga taha, sest Kole oli suurem.

Aga võibolla olen ma liiga ülekohtune. Kirjutage, kes te näinud olete.
3/10

FILM: Kuhu põgenevad hinged?

 

Film viieteistaastaste ja ka vähe vanemate inimeste üksildustundest, läheduseotsinguist ja eestlastele omasest depresiivsest elulaadist. Mõningate väikeste eranditega.
Teismelise Anni (Ragne Veensalu) emal on uus mees ja kohe-kohe on perre sündimas nn “uue pere” maimuke. Keskealine (ja uuest mehest vanem) ema (Viire Valdma) on rasedusaegse hormoonidemöllu tõttu veelgi hullem (ja ebakindlam/hüsteerilisem) kui tavapärane keskealine teise-ringi-naine. Eelkeskealine “uus isa” Ants (Ivo Uukkivi) on klassikaline “otsin oma kohta” kontorikarjerist. Annile ei jagu selles koosluses piisavalt ema tähelepanu ning “las ma kutsun sind isaks, kuigi sa pole mu isa” hool ning tähelepanu on (vähemalt ema silmis) konkureeriv ning ohtlik.
Reeglina teismeline ei võta enesele kaua kannatamise kaunist rolli vaid vähemalt püüab midagi muuta. See on see, mille kohta keskealised stagneerunult targutavad – teismeline mässab, teismeline otsib pahandusi. Tegelikult on ta pagendatu, kes otsib kohta ja inimhinge, kes teda kuulaks ja kuuleks.
Anni “mäss” algab sündimata lapsele “needuse peale panemisega” ning kui maimuke südamerikkega sünnib, siis hakkab teda painama süütunne ning tahtmine öeldut-mõeldut tagasi võtta.
Oma “otsingute teel” sõlmub ta elu Mayaga (Lenna Kuurma) ja Sethiga (Andres Lõo) ning kamba hilispoisikestega, kes oma arenguteel on jõudnud religiooniga seotud huvitavate katsetuste faasi elik “püüavad end läbi satanismi huvitavaks teha”.
Tegelikult on Ann tugev natuur. Saab hakkama ja tundub, et tuleb sellest eluperioodist tunduvalt vähem kriimustatuna välja kui teised tegelased. Aegajalt tundub, et tema just see ongi, kes ise manipuleerib – seab üles stseeni ning valib enesele sobiva rolli. Kindlasti on tema see, kes on “ellujääja” kes teab (nagu ütleb ka filmi nimilugu), et saatus naerdes homse toob.
Noored inimesed ei saa ega peagi võtma elujuhtumisi veel nii traagiliselt ja pöördumatult kui need, kes on oma otsused juba teinud ning “uuteks pööreteks” ei pruugi enam ei aega ega jõudu jaguda.
Ja lõpetuseks, et kuhu need hinged siis põgenevad? Arvan, et pole midagi lihtsamat – eks ikka kellegi juurest ära ja kellegi teise juurde. Inimlik – lähedusevajadus.