ELU: Võõra maa lust ja lõbu kodusel kombel

Alguses oli kõrvits.
Hiljem oli kurilatern, restitäis kõrvitsaküpsikuid ja taldrikutäis röstitud seemneid.
Nüüd tuleks veel G-kategooria kurifilme vaadata. Aga selleni on veel aega. Õhtu pikk.
Lusti kõigile!

RAAMAT: Justin Petrone “Minu Eesti. Kas lubate elada?”

Selle raamatu kohta on juba korduvalt kirjutatud. Kõlama on jäänud, et suuresti on see Minu Epp raamat. Ei tea. Lugesin (kusjuures mõnuga ja mõnel korral isegi avalikult naeru lagistades. Lagistades, mitte kihistades) ja leidsin sealt peale kahe noore leidmiseloo ja kokkuharjumise loo, ikka omajagu seda va meie eneste äratundmise lugu.

Ma ei saa jätta muidugi koheselt mainimata, et minu jaoks kangastub selle raamatuga ilmselt igaveseks mõttepilt hirmunud silmadega Justinist ja teda nurga tagant hiilv-jälitavast süldist:)

Aga äratundmistväärivat oli palju: meil kõigil on sugulasi, kellede tüübiliste esindajatega Justin kohtub; me kõik teame seda külma ja libedat ja pimedat aega, mis tundub lõputu; me kõik oleme näinud neid kevad-suviseid kauneid neid-nais-nümfe, kellede nägemine meestel pulsi püksi ajab ja naised kadedusest nina krimpsutama kisub. Meie Eesti.

Lühidalt: väga armas, aus ja natuke meid eneseid kõrvalt vaatav raamat. Iga loetav rida lugemist väärt.

10/10

Päikesel ei lasta paista – kuu heidab varju

Just praegu varjutab.

Kahjuks mitte küll 100%, aga varjutab ikka. Valgus on õues kummaline. Selline varjuga, kuigi taevas on päike. Kummastav ja kummaline.

Minge ja vaadake:)!