Ma ei saa kõigi nimel kõnelda, aga vähemalt mina armastasin lapsena küll muinasjutte. Kui aus olla, siis armastan praegugi. Selliseid ilusaid, klassikalisi muinasjutte, kus on kaunitarid, kes vajavad päästmist; omajagu hirmu, õudu, kannatusi ja ületamist vajavaid takistusi; Kangelane; Õnn ja Juhus, kes sekkuvad vajalikul hetkel; Pahad, kes saavad karistatud ning õnnelik lõpp.
“Tähetolm” on just selline, klassikaline, ilus, vanaegne muinasjutt. Kindlasti mitte igav. tegelastegalerii on värvikas – ilusad on ilusad, koledad on koledad, mõni ilus on aga hingelt tühi, aga hingelt ilusad on alati ilusad. Tõsi, naljakaid on ka. Nagu näiteks Kurja Kuninga tapetud poegade vaimud või piraadikapten Shakespeare’i (Robert De Niro) “mitu nägu ja vormi”.
Loost enesest. Ilus ja väheke saamatu poiss Tristan (Charlie Cox), kes on enese teadmata kuninglikku verd, läheb ilusa (aga väga pealiskaudse) piiga armastuse pälvimiseks otsima Taevast Langenud Tähte. Selgub, et Tähel on kaunis inimkuju (Claire Danes). Lisaks inimkujule on ta rinnas süda, mida ihaldavad oma ilu kaotanud igavikvanad nõiamoorid ning kaelakee, mille kivi näitab uue Kuninga. Seiklus algab – tagaajamine, põgenemine, võitlus. Teekonnal kohtutakse nii takistuste kui uute sõpradega, omandatakse uusi oskusi, saadakse targemaks ja osavamaks ning Armastus avab silmad ning südamed.
Ja nagu muinasjutus ikka – lõpuks saavad kõik tasutud oma teenetele vastavalt.
Film, mille vaatamine toob meelde lapsepõlve, lapseuskumused Heast ja Kurjast ja teadmise, et Headus võidab alati. Hea film salvimaks meeli lõputu jaheda suvevihma ajal.
PS Ühes kommentaaris tehti ettepanek, et võiksin anda filmidele 10palli jaotuses hindeid. Eks see selline subjektiivne värk ole. Ja ma kardan, et ma olen tihti liiga heasüdamlik, aga eks ma siis proovin.
8/10
