RAAMAT: Elizabeth Gilbert “Söö, palveta, armasta”

Mida peaks tegema naine, kes on jõudnud oma elus punkti, kus kõik on kulgenud plaanijärgselt – mees, kodu, karjäär ja käes oleks elu päevakorra järgmine plaanitud punkt – lapsed, aga…
…aga kui ta tunneb, et see plaan talle enam ei sobi. See ei ole ikkagi tema Elu Plaan. Võimalusi on suures plaanis kaks – kergem vastupanutee, järgida hambad risti ennast ja oma soove tahaplaanile surudes valu ja kahetsusega hinges plaani või siis, et järgida enese südant, soove ja loobuda plaanist. See viimane tee on keerulisem, toob kaasa sekeldusi, valu, pettumusi, samas annab võimaluse minna Oma Elu Plaaniga edasi.
Autobiograafilise romaani kangelanna Liz valib raskema (aga kindlasti enese jaoks parema, ausama) tee. Ta saab räsitud keerulises lahutusprotsessis ning läheb aastaks laia maailma – Ennast ostima ja leidma.
Aasta. Kolm I-ga algavat riiki (Itaalia, India, Indoneesia). Kolm erinevat maailma. Naudingutest loobumine, nende leidmine, sisemise rahu otsimine. Hea arengulugu. Väga hästi kirjutatud. Piisavalt eneseirooniline, ei muutu halisevaks ega läägeks. Sisaldab omajagu tarkuseteri ja nii mõnegi tsitaadi, mida saab omadega ummikus olles pidepunktiks võtta.
Vaata ka Liz-i kodukülge.
Kuulu järgi tehtavat raamatu järgi ka järgmisel aastal film. Kuulu järgi Julia Robertsiga nimirollis.

9/10

RAAMAT: Lii Unt “Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat”

Taas üks raamat, millele julgen tugevad soovitussõnad öelda.  Lii Unt on ääretult tundliku meelega, hea detailinägemisega, väga hea sõnameister, aga mis olulisim – ääretult tundlik loojanatuur.
Tegemist on väga mitmeplaanilise teosega. Siin on võõra maa hullutavat salapära ja pisut ehmatavat reaalsust; on omapärast romantikat ja olmelist räpakust; on kulgemist. Aga samas on see ühe naise eneseotsimise ja leina lugu. Ometigi mitte ahastama ajavalt kurb vaid põhjamaalasele võõramoeliselt aeglaselt kulgev, otsiv. Kohati kurb, aga samas ka helge.
Olen juba kuskil korra öelnud, et naise hing on kui kõrb – kaunis, mõõtmatu, janune ja salapärane … nii ongi.
10/10

RAAMAT: Pille Hanni “Ma armastasin kiskjat”

Vabandan algatuseks filmisõprade ees, et olen viimased postitused (oma peamiselt filmiblogis) raamatutest kirjutanud. Aga mõningaid mõtteid tahaks jagada (ja tänulik oleks ka peegelduste ja tagasiside eest).

Pean tunnistama, et juba jupp aega pole mõni raamat minus nii palju emotsioone ja mõtteid tekitanud, kusjuures väga vastuolulisi. Maini kohe ka seda, et kuna olen kuulnud seisukohti, et sellist raamatut pole vaja, sellist raamatut pole vaja lugeda – vaidlen vasu. Sellised raamatud on vajalikud. Maailm ei muutu sellest paremaks kui me jätame lugemata (ja tähelepanuta) sõnumid sõdadest, vägivallast. Kõik, mis meie ümber on olemas, on seda hoolimata sellest, kas me peidame pea liiva alla ja tõmbame teki üle pea ning nendime, et neid pole – nad on. Ja tegelikult tuleks just vastupidi – teha silmad lahti ja peita piinlikkustunne ning vaadata avali silmi.  Mis sest, et on vastik ja piinlik.

Just nimelt omajagu vastik ja piinlik oli mul seda raamatut lugedes. Oli vastik ja piinlik, et ka mina olen naine, olen ka mina armastanud. Ometigi emõista mina seda naist, ei suuda hoomata sellist armastust. Ometigi – ju siis on ka olemas selline armastus, selline maailmanägemus, -tunnetus. Ma ei saa sellest aru, ma püüdsin mõista – ei mõistnud. Püüan mitet hukka mõista. Ei – ma ei saa hukka mõista seda, mis toimus; ma püüan mitte hukka mõista inimest, kes on oma karistuse kandnud ning loodetavasti elab elu, mis on elamisväärsem.

Mulle tundub, et raamatuks kirjutatu on kui Pille poolt kirja pandud puhastustuli; samas on ta ikkagi subjektiivne. Võibolla aitab see kirjutatu tal enesel praeguses elus pidet leida. Ja kuigi subjektiivne autori poolne pihtimus, on see elu, see lugu, nii ebainimlik ja mõistetamatu. Õigemini mõistetamatu meie tavaarusaamade järgi. Ja ma ei suudagi oma maailma kohandada seda mõistmaks, ometigi on õpetlik teadmiseks võtta, et ka selline on elu – ühe naise elu.

Mis minus veel kriipima jäi, oli teadmine, et paljud selle loo kõrvaltegelased on ka praegu elus. Millised on nende emotsioonid kõike seda lugedes. Või veel hullem – võib ju lugemata jätta, aga kõik need lood on uuesti jututeemaks kisutud (jah, olen ka ise süüdlane, sest just seda ma siin praegu teen) -  Pille poeg, Pille teismeline tütar (ma ei usu eal, et see kirjapandud raamat ei jõua ta tütreni), ohvrite sugulased…

Raske raamat, raske elu. Ja alati võib leida põhjusi raskest lapsepõlvest, vabandada Suure Armastusega, rääkida perevägivallast, leida süüd (või lunastust) Jumalas – Inimene peaks ikka Inimeseks jääma. Niimoodi, et kõlaks ukelt või vähemalt niimoodi, et saaks rahulikult magada. Kuigi jah, raamatu autor olla oma sõnutsi ka siis kui mees inimlihatükigga koju tuli ja einestas, panni minema visanud ja silma looja lasknud.

Kõiki oma mõttedi ja tundeid ei suutnud korraga kirja panna, aga oleksin väga tänulik kui blogijad ka omi mõtteid jagaksid.

PS Sulev Keeduse dokfilmi In Paradisum tahkasin ka väga näha, kui kellelgi on, andke palun teada.