FILM: THE WOLF OF WALL STREET (2013)

10 02 2014

Image

Tänavuste Kuldmehikeste jagamisel on esile tõstetud lood, mis pärinevad elust enesest. (Kapten Phillips, Philomena, 12 aastat orjana, Elujanu, Wall Streeti hunt). Eks ole õigus neil, kes on kinnitanud, et elu ise sünnitab kõige uskumatumaid lugusid. Ja samas…kõige elulisemaid. 
Wall Streeti hunt on tegelikult üks lõpmatult pikk film (ca 3 tundi), mis on kaadrist kaadrini täis raha, sügavat ahnet iha raha järgi ja kõike seda, mis suure rahaga kaasas käib – ohjeldamatul hulgal alkoholi, proste ja narkot. Seniks kuniks õhule ehitatu haitub. Või nagu muinasjutus – õiglus võidutseb, head võidavad ja halb saab karistatud. 
Tegelikus elus on lõpp veelgi ilusam. Peategelane kannab pisukese karistuse, puhastub ja saab kõrgetasemeliseks müügikoolitajaks – elu ise on hulga parem kirjanik kui mitu kunstilist kirjatsura. 
Minu jaoks olidki filmi kõrghetked Jordan Belfort’i (Leonardo DiCaprio) müügikõned. Neis on hoogsat reaalsusega näkku lajatamist, peaaegu religioosset raha kummardamist, eredat iha…ja veel kümneid pisidetaile, mis koos moodustavad nii paganama heas vormis käsu oma tuleviku vormimiseks – Müü! 
Nendest kõnedest lähtudes tahan ma tegelikult kuulata ehtsa Jordan Belfort’i müügikoolitust. Usun, et see oleks meeleolukas. Arvestades, et härra läheb asap maailmatuurile, ei tundu see isegi võimatu. Mees pole vähemalt taganenud oma uskumusest – kõik tuleb rahaks keerata. Ja seda ta oskab. 
Ma ei tea muidugi kui karismaatiline on tegelik Jordan Belfort, aga Leonardo DiCaprio mängitul on küllaga karismat. Ja muidugi on Leonardol ka näitlemisoskust. Kuldmehikese nominatsioon ka talle selle eest. Neljas kord juba. Ja karta on, et Leonardo suhtes senini kiuslik olnud Akadeemia ei ole ka tänavu lahkem. Kahjuks. 
Lisaks Leonardo nominatsioonile on filmil veel 4 nominatsiooni. Martin Scorsese võiks oma töö eest selle filmiilma tähtsaima kulla saada küll.
Hindan: 9/10

PS Käivitan tasapisi-otsapidi oma uut veebi hoogne.weebly.com, aga nn üleminekuperioodil duubeldan oma isiklikke mõtteid ka siin. 





FILM: Adore. Kaks ema (2013)

21 08 2013

adore-poster

Prantslanna Anne Fontaine´i (“Coco enne Chaneli”) ingliskeelne režiidebüüt. Filmi aluseks on Doris Lessingi novell “Vanaemad”. Pean ütlema, et kuigi mulle meeldib reeglina raamatut enne lugeda ja alles siis filmi vaadata, läks sel korral teistpidi ja ma pole veel jõudnud jutustust lugeda. Aga see on mul lugemisjärjekorras. Seega ma ei tea, kas Lessing on jutustanud sama lugu või on linalugu pigem Fontaine’i tõlgendus, Nüüd filmist.
Iseenesest kõlab filmi kokkuvõte kui banaalne lugu bulvarilehest. Kaks lahutamatut sõbrannat. Koos kasvanud. Sama vanad pojad. Saavad vanemaks. Pojad sirguvad noorteks meesteks. Ja arenevad mõlemal suhted teise sõbranna pojaga. Tundub lühikokkuvõttena üks lame ja labane lugu. Puhas “ptüi!-ptüi!-ptüi!” – nii ei tehta. Aga…
Aga vaatad filmi ja ei oskagi kohe sajatama ja hukka mõistma hakata. Hästi õhukesel moraalsel jääl kõndimine see lugu muidugi on. Samas väga …inimlik. Täis inimlikku jumaldamist, kirge, andumist, reetmist. Nagu ikka üks lugu Elu lugude seas. Tegelikult küll mitte üks lugu, film jutustab ikka kohe mitut lugu.
Ma ei oska ette kujutada, mis moodi paistab see lugu meesinimese vaatevinklist. Ja ega ma ju tea, mis moodi see lugu mõne teise naise silmade ja südame kaudu paistab. Igatahes mulle meeldis. Meeldis iseenesest keeruline teema, meeldis kuidas pilt oli üles võetud, meeldis näitlejatöö. Naomi Watts ja Robin Wright  ning Xavier Samuel  ja James Frecheville on need, kellede tõlgendus teeb labasest bulvarilehe teemast hoopis ühe piirpealse armastusloo.
Ja tegelikult ju armastusel ei ole sugu ega vanust. Armastust ei saa nimetada, lahterdada. Ta kas lihtsalt on või pole. Ja kui su silma all on üles kasvanud kaks noort mees, nagu jumalad, kelledest üks on su enese liha ja veri, teine aga mitte.
Üks keeruline lugu. Ja samas nii lihtne. See vana ürgne lugu.
8/10





RAAMATUD: Epp Petrone. Kas süda on ümmargune? 2. osa

19 08 2013

file66296796_syda2

Kirjanik harutab oma mõtted ja hinge kildude kaupa jutulõngaks ja laotab selle siis lugejate ette. Tegelikult puudutab see igat loojat, olgu siis väljendusvahendiks liikumine, sõnad, heli, pilt… Kõik loodu käib läbi aju ja hinge. Lisaks midagi, mida võib nimetada Jumala Puudutuseks või Muusa Hinguseks või lihtsalt Looja Andekuseks.
Looja paneb ennast veel keerulisemasse olukorda, kui püüab oma läbielatut piisava kirjandusliku katteloorita läbi Mina-tegelase ja reaalsete sündmuste peegelduse jagada. Selline lähenemine on kui hõlmad avali eesliinil lahingusse tormata, aga samas ka kui teraapia. Kõik läbielatu tuleb läbikirjutades uuesti enese hingest, ajust ja kehakeemiast läbi lasta ning mõtestada. Mõnikord elu laineharjal surfates või siis sealt harjalt läbi laine kukkudes ning haiget saades, me lihtsalt elame. Laseme ennast emotsioonidel, kirel, juhusel kanda ja püüame vältida analüüsi ja mõtestatust. Hiljem oma lugu läbi kirjutades, saabub mõtestamise aeg.  Ja siis ongi kõik. Valu ja rõõm, kirg ja unistused, otsingud ja leidmised on looks saanud. Kõik on oma koha leidnud. Ajust ja hingest, südamest ja veenidest läbi käinud. Looks saanud. Saabub lõpetatus. Ravikuur on läbi. Ravim on mõjunud. Kaante vahele vangistatud aeg.
Umbes selliste mõttekäikudega mängisin ma kui olin Epu “südameraamatu” teise osa läbi lugenud.
Lisaks olin enesele üles kribanud lugemise ajal veel mõned märkmõtted. Panen siis needki siia kirja.

  • Kui raamat loetud, siis on mingi aeg selline tunne, et ka sinul oli liivakärbsed naha all. Midagi on selles loos, mis paneb nahaaluse sügelema ja ei lase mõtteid lahti. Ehk “selle raamatu peale kohe samal õhtul järgmist võtta ei saa”.
  • Looja peab pidevalt otsima. Elamusi. Täiuslikku Hetke. Aga kuna Täiuslik Hetk on mööduv, siis Looja muudkui tormab otsides, leides, pettudes, lahti lastes, otsides, otsides, ostides. Sest loov isiksus, Looja, ei saa ilma selle otsinguprotsessita. Täiuslik Hetk on lihtsalt otsinguga kaasas käiv nn bonus track,
  • Ja lõpetuseks minu enese klassika. Kui (elu)olukord tundub segasevõitu või tuhm, siis tuleb minna (elu)olukorrast kaugemale. Eemalt vaadates kaovad ebaolulised asjad ja ainult olulised jäävad nähtavaks ja tuntavaks. See on klassikaline füüsika, aga töötab väga hästi ka südameasjades.

Lõpetuseks. Ma vist pean viisakalt vabandama, et otseselt raamatust ma nagu ei kirjutanudki. Pigem sellest, mis oli selle lugemise nn tagajärg. Ja kokkuvõttes on see hea. Raamatud peavadki meid (kaasa)mõtlema panema, tooma muutusi või kinnitama meie kivistunud dogmasid. Mina sain mitu head lugemistundi ja vähemalt samapalju mõtlemise rõõmu. Järelikult väärt raamat. Tänud, Epp!





RAAMATUD: Kaja Sepp: Hetk enne homset

18 07 2013

WP_001309

Ma olen viimasel ajal väga laisk olnud ja pole ette võtnud loetud raamatute kohta mõtteklõbistamist. Aga Kaja raamatu puhul ei saanud seda tegemata jätta. Kui mul peaks kunagi esimene raamat ilmuma, siis ma oleksin kui sütel, et mida arvatakse. Peamine, et loetaks, öeldaks, kirjutataks. Sestap kirjutangi sel korral.
Algatuseks. Kaja, mul on su üle lõpmata hää meel. Sa oled kirjutanud ühe väga hää raamatu ja see on ka väärilise äramärkimise leidnud. Tõesti – hää meel. Väga.
Samas. Su igapäevatöö on su igapäevatöö. Et sul jaguks rohkem aega selle kõrvalt kirjutada. Oleks rõõmuks. Ilmselt nii sulle kui lugejatele.
Raamatust.
See on üks meie lugu: meie ajastu lugu, meie inimeste lugu. Ja see ongi see, mis minu jaoks selle loo väärtuslikuks teeb. Siin ja praegu. Meie aja erinevad põlvkonnad, erinevad keskkonnad. Aga meie omad. Kaja, sa oled olnud oma kirjeldustes väga detailne ja samas …leebe. On vist õige väljend. Ma ei teagi, kuidas ma tõlgendan seda, et “depressiivses väikekülas” pole ükski noor “pärishukas” joomar. Isegi sinu episoodilised ossid on enamasti kainelt inimnäolised. Ma käsitlen seda pigem kui lootust, kui et helgemaks kirjavat ilukirjandust.
Mulle meeldib, kuidas sa omaloodud tegelastega käitud.
(Siit edasi need ei loe, kes lõpuvihjeid ei taha saada)
Sa jätad neile lootuse ja tuleviku. Isegi, kui see tulevik on räsitud minevikuga, ikkagi on see tulevik.
Ja mõtlema panid mind. Kaks erinevat ühiskonda. Külakogukond, kus tegelikult polegi olemas saladusi, sest kõik teavad kõike ja kõigist ning tilgutavad servamööda seda teadmist ka uutele kogukonnaliikmetele. Linna anonüümsus, kus üksikisiku saladused võivadki jääda varju, aga kui üksikisik tõuseb keskmisest korrakski nn “suuremasse plaani”, siis on ta kõigile vaadata, arvustada ja tema olevik-minevik-tulevik kõigil keelel. Kumb on ausam? Lihtsam kanda? Olemise talumatu raskus…
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus lapsed kasvavad hirmkiirelt suureks, sest elu ise sunnib. Teine, kus lapsepõlv kestab mõnikord isegi liiga kaua ja lubab peaaegu täiskasvanud inimestel olla egoistlikult solvunud oma vanemate peale, kui need on otsustanud veel lapsi saada.
Kaks erinevat ühiskonda. Üks, kus juba esimeste kuudega saad teada kogu kogukonna lood. Teine, kus mitu aastat kõrvuti elades kasulapsed ei tea teineteisest õieti midagi.
Tegelikult tõstatas see lugu veel mitemidki eetilisi sõlmkohti, mis mõtteid tekitavad. Näiteks ajakirjaniku roll selles loos; endise sõbranna rohkesõnalisus meediaga suheldes; nn talendisaadete ja tõsielusarjade mõju nende kangelastele.
Ma arvan, et üks korralik noorteromaan peabki seda tegema. Et saaks kaasa mõelda ja võibolla ka koos lahata ja arutada.
Maailm ongi nii lihtne ja samas nii keeruline. Ja homme on juba üks teine päev.

Tänud, Kaja! Ja tsiteerides klassikut: Ära sa siis sulge rooste lase minna!

PS Ei saa, pean ikka kirja panema. Et ei jääks hingele kriipima. Vot, kaanekujundus ei meeldi mulle. Võibolla pole see lihtsalt “minu teetass”, aga ei meeldi. Vabandust. Ega ma ju tegelikult pole otsene sihtgrupp ka:)





ELUST ENESEST: Bulgaaria hetki

2 07 2013

Magusad mälestused. Ilusaid hetki.





Lilleneiude tegemised: karneval, karneval, karneval…

29 04 2013




Lilleseadmine: Helsingi lahtised meistrivõistlused

15 04 2013

13. aprillil peeti kodu- ja aiandusmessi raames ka Helsingi lahtiseid meistrivõistlusi. Osavõtjaid 23. Nende hulgas ka Saale Halla. Kohtunikekogus oli samuti Eesti esindatud. Priit Press oli üks hindajatest.
Kokku tehti kolm tööd.
Esimene töö oli lillekimp. Teema: Marry Me (mis on tänavuse Soome Eurovisiooni laulu pealkiri) ja pühendusega Krista Siegfrids’le (kes on selle laulu laulja). Kahjuks läks tänavu nii, et mina kimpe ei näinudki. Kui jõudsin, olid need hindamiseks viidud ja kui hiljem väljapanek tehti, olin mina juba laeva peal. Tegelikult ei saanud ma üldse tänavu häid pilte. Aega jäi napiks ja ruum, millel lilleseadajad töötasid oli vähene. Allpool on lihtsalt üks valik teise ja kolmanda töö erinevatest tööfaasidest. Mingi ülevaate saab.
Teine töö oli Kevadlaud. Töös tuli kasutada etteantud materjali. Töö tuli vormistada laua peale. Töös tuli kasutada nn soft-bag’e. Ja neid viimaseid suisa 10 tükki. Omapärane žanr ja vorm. Läheneti erinevalt.
Kolmas töö oli Kastepiisad. Vormistati etteantud materjalist rohelise klaasist aluse peale. Läheneti erinevalt, kes tegid oasisekuuli peale lilledest seadet; kes tegid aluse ümber traadist, pärlitest ja vähestest õitest raamistust. Noh, ja oli ka neid, kes kasutasid kõike ja rohkem.
Kokkuvõtvalt. Oli huvitav vaadata. Erinevaid tehnikaid ja tööstiile. Kahju, et ei saanud korralikku pildimaterjali. Keda huvitab punktitabel, siis see on siin. Ega need numbrid palju ei räägi, aga lihtsalt.
Ja nüüd siis natuke pilte:








Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 85 other followers