FILM: Löök, mis peatas mu südame/De battre mon coeur s’est arrêté

31 07 2008

28aastane Thomas Seyr (Romain Duris) on tegus poiss. Ta ajab sõpradega kaheldava väärtusega kinnisvaraäri ning aitab oma isal (Niels Arestrup) üürivõlgu sisse nõuda. Mõlema ameti juurde kuuluvad pesapallikurikad, rusikatega vehkimine ning korralikud jalahoobid ning mõned sisselöödud ninad. Selline alfameeste mängumaa, milles Thomas, tema ise ja semud on küll vägivaldsed, omadega toime tulevad, aga keskmised või väheke alla selle tegijad.
Aga Thomas pole lihtsalt pelk jõmm. Tema ema oli kontserpianist ning ta enese lapsepõlv ning mingi osa noorukieast on möödunud klaveri taga. Juhuslik kohtumine ema endise mänedžeriga toob pinnale omaaegsed unistused ja soovid. Thomas otsustab harjutada ja lepib kokku ettemängimise. Kas rämeda väliskihi all on alles veel looja ja kunstnik?
Argivägivallast hetki varastades ning sõpradele arusaamatuga tegeledes Thomas harjutab, õpetajaks nooruke andekas pianist, vietnamlanna Miao Lin (Linh Dan Pham).
Pimedad tagahoovid, suitsused pubid ja hämar kinnisvaraäri versus valgusest kiirgav tagasihoidlik korrusmajakorter ning pikad tunnid klaveri ja Miao seltsis.
Eneseotsingu keeruline labürint. Toorus versus õrnus. Kas enese eest on võimalik põgeneda? Aga elu eest?
Väga hea ja väga depessiivne film. Paarkümmend erinevat auhinda erinevatelt festivalidelt kinnitamaks kvaliteeti.





FILM: Oceani kolmteist/Ocean’s Thirteen

31 07 2008

Kolmas lugu meistersulleritest. Moodne musketäridelugu, kus üks kõigi ja kõik ühe eest. Sekka intriige ja vanelase-vanelane-on-sõber “äriplaane”.
Danny Oceani tiim on sunnitud kokku tulema, sest ühele nende seast on kõvasti liiga tehtud. Kasiinoomanik Willy Bank (Al Pacino) on osavalt alt tõmmanud Reuben Tishkoffi (Elliot Gould), kes pettumusest infarkti saab. Järelikult tuleb Willy Bankile koht kätte näidata – kasiino laostada ja maine hävitada.
Seega on tegemist nn “ausate sulidega”, kahju saab ainult omakasupüüdlik ja halastamatu “paha” Bank.
Uhked interjöörid, Las Vegase glamuur, põhjalik petuskeem, piisavalt värvikaid karaktereid: kokkuvõttes täiesti nauditav film omas žanris. Tõsi, mõned kättemaksuks kasutatavad lahendused võiksid kuuluda pigem koolipoiste pättustevaramusse: haisu ja satikakülvamine kvalifikatsiooninspektori tuppa, naisterahva “võrgutamine” imelõhna abil. Olulisi naistegelasi on selles seikluses ka ainult üks, Abigail Sponder (Ellen Barkin), kelle tegelaskuju on nagu koomiksist pärit. Aga võibolla karjäärinaised muutuvadki karjääritrepi viimastel keerulistel astmetel sellisteks botox-silikoon-kohustused-kohustused-kohustused-bitch tüüpideks. Seal Ameerikamaal. Las Vegases. Või siis Hollywoodi filmides. Aga tegelikult oleks nende robinhuudilike seiklussulide seltsis mõnda kavalat Lumivalgukest seiklemas näha tahtnud, oleks värvikam olnud.
Püssirohtu tundub seltskonnal veel jaguvat ning ilmselt ei jää kolm ilma neljandata.





FILM: Puhkus/The Holiday

31 07 2008

Jõuluaeg, aeg millest eeldatakse, et kõik lähedased inimesed saavad kokku ja veedavad koos aega. Kingitused ja traditsioonilised pereväärtused. Tegelikult aga aeg, millal suur hulk inimesi tunneb end eriti üksiku ja ebaõnnestununa. Filmi naispeategelased Iris (Kate Winslet) ja Amanda (Cameron Diaz) on mõlemad jõudnud oma suhteäbarlikkuses täisulikkuseni ning äratundmisele, et ega eriti hullemaks asjad enam minna ei saa. Amanda püüd põgeneda ja puhata kõigest ümbritsevast viib need kaks täiesti võõrast naist kaheks nädalaks koduvahetamisele. Ameerikamaa uhke ja moodne päikesesäras maja versus õrn lumevaip, arhailine majake ja pastoraalne vaikelu.
Ei teagi, kas väljapääsemine oma tavapärasest töörattast, keskkonnast ja harjumustest või hoopis lihtne aja mahavõtmine või kõikvõimas Juhus, igatahes nii Amanda kui Irise maailmad saavad läbiraputatud. Kohtumistest tundmatutega saavad alguse uued lood.
Tegemist on klassikalise romantilise filmiga, kus kannatuste eest tasutakse armastusega. Tõsi, kas ja kuidas see armastus igapäevaelule hiljem vastu peab, see jääb väljapoole filmi. Nagu muinasjutus ikka, jääb lõpus kõlama lootus, et kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult …
Lootust ja unustust töönarkomaanidele ja suhtesuutmatutele, ebaõnnestunud valikute tegijatele ja lootusetutele üksikutele on küllaga. Et igaühe jaoks on kuskil keegi. Kasvõi teisel pool ookeani. Ja võttes filmile seltsiks šokolaadi, kakao või jäätise, pole need paar tundi sugugi mitte kõige kehvemini veedetud tunnikesed sügiskaamosest.





FILM: Lemming

30 07 2008

Kahetunnine thriller, mille jooksul püüad vaatajana leida selgitusi arusaamatule ja välja mõelda, kuhu filmiloojad selle “konksu” on peitnud. Tõlgendamisvõimalusi jääb mitmeid.
Noor, edukas ja endiselt armunud abielupaar kolib seoses insenerist mehe (Alain – Laurent Lucas) tööga uude linna. Valge majake äärelinnas, aiake, kodune naine (Bénédicte – Charlotte Gainsbourg) – idüll. Mehe otsene ülemus (Richard – André Dussollier) on kutsutud koos oma kaasaga (Alice – Charlotte Rampling) õhtusöögile. Ülemuse proua käitub ebameeldivalt, kiskudes oma pere probleemid tüliks söögilauas. Samal ajal leiab noorpaar ummistunud äravoolust lemmingu. Stseen õhtusöögil käivitab kaose idüllis. Kas lemming on midagi enamat kui kaugelt maalt pärit ummikuse sattunud näriline? Kus on piirid ulmade ja tegelikkuse vahel? Kes on kes? Kas armastus päästab? Millega see kõik lõppeb?
Filmi teeb nauditavaks rahulikkus, mis on filmi läbiv, hüsteeria puudumine. Vähe verd ja aja rahulik kulg vaikses hulluses. See kokku on tunduvalt segadust ja õõva tekitavam kui liitrite kaupa verd kisa ja kära saatel. Vaatajale jääb aega mõelda (ja mitte lahendusi leida) ning tunda end kogu filmi jooksul piisavalt ebameeldivalt. Kord tunned end vaatamas liiga avatult kellegi elu, kord tunned end filmitegijate poolt täielikult segadusse aetuna.
Hea ja rahulik film kummaliste mõttemängude austajatele.
Film oli 2005. aasta Cannes´I filmifestivali avafilm.





FILM: Suur film/Epic Movie

30 07 2008

Film, mis peaks kuuluma kategooriasse “Üle 14a keelatud!”. Sõltumatu katselabori andmetel ütelvad tosinaaastased, et tegemist on peaaegu, et coolima filmiga, mida nähtud; paar aastat vanemad nendivad, et oli kah enam-vähem vaadatav film ja juba vanemad kipuvad vinguma, et igavane saast – vääriks kohta maailma halvimate filmide nimistus.
Maitsed on erinevad ning huumorisoolikad samuti. Seda enam, et vanusega ilmselt see huumorisoolikas kitseneb.
Tegemist on filmiga, millel on habras süžee neljast orvust, kes satuvad toormeks kurja Willy Wonka šokolaadivabrikusse, kus maiustuste patentlisandiks on inimeste kehaosad ning kellede pääsetee Willy käest viib läbi riidekapi Gnarnia maailma Ettekuulutust täitma. Oma ohtlikul teekonnal ning missioonil kohtuvad nad kümnete filmikangelastega. Parodeerida on püütud enamvähem kõike ja kõiki, alates megabeib Parisest, lõpetades MTV saadetega, unustamata piraatkapten Jacki, vananenud Harry Potteri sõpruskonda, Boratit jne.
Tegelikult võiks selle filmi vaatamisest korraldada seltskonnamängu, kus kõik viited filmidele ja persoonidele kirja panna. Sellise töövihiku-täitmise meelelahutuse saaks kindlasti.
Ja kui siiralt aus olla, siis on filmis ka paar täiesti nauditavat nalja ja sketši, aga neid peab nagu Tõnisson saiast rosinaid, väga püüdlikult noaotsaga otsima.





FILM: Rocky Balboa

30 07 2008

Kuuekümnene vanameister tõestab, et ka selles eas võib mehetegusid teha (vähemalt kinolinal). Rocky on Rocky. Kuuendaks filmiks on tegelase perenimigi pealkirjavääriliseks saanud.
Tegelikult on kaks kolmandikku filmist keskmine Hollywoodi perefilm. Elus hoope saanud Rocky peab restorani ja räägib külastajatele oma karjääri eredamatest hetkedest. Leinab naist ja tema suhted edumaailma sukeldunud pojaga on haprad ning käänulised. Penisonil raudrusikas poetab elufilosoofilisi tarkuseteri, istub naise haual ja toidab linde – kurb ja lüüriline.
Ometigi ei saa Rocky maailmaga rahu ja oma eluga edasi minna enne kui ta on öelnud oma viimase sõna. Ta hangib pokislitsentsi, saab väljakutse, rügab trenni teha ning astub taas areenile. Viimane matš. Endisaegne legend ja noor võitmatu lihasmasin.
Tegelikult, kui nüüd arvestada, et saaga esimene film ilmus 31 aastat tagasi, siis on ju tolleaegsed filmifännid jõudmas oma eluga umbes samasugusesse keskea-ängi kui Rocky, seega on samastumist küllaga. Ja arvestades, et inimkond aina vananeb, aga vananeb moodsalt, st elujõulistena, väljakutsetele avatutena, siis võib Rocky Balboad vaadata kui propagandistlikku ikooni elukestvale eneseteostusele.
Filmile võib omajagu asju ette heita. Nii maneerlikkust kui veidraid mono/dialooge, pealiskaudseid suhteliine jne. Samas – rusikas on endiselt raudne ja poks on poks. Fännid armastavad ja Stallone on paganama heas vormis.





FILM: Bandiiditarid/Bandidas

30 07 2008

On 19. sajandi lõpp ja ameeriklased tahavad jõu ja kavalusega mehhiklastelt kätte saada nende maad ja raha. Raudteed vaja ehitada ja panku vaja üle võtta. Veriselt ja ebaõiglaselt, kuulide ja mürgi abil.
Kaks erineva taustaga, aga väga julget ja iseloomuga piigat: pankuri tütar Sara (Salma Hayek) ja vaese talupoja tütar Maria (Penélope Cruz), satuvad kelmide ja vägivallaga vastamisi. Ja hakkavad vastu. Hundiseaduste aeg. Samas väga kelmikas. Kaks kaunitari röövivad panku, võtavad relva abil tagasi selle, mis neile ja nende rahvale kuulub. Enne lihvivad oma võitlejaoskusi. Halb saab karistada ja kaunid kriminaalid kappavad loojangusse jättes võimaluse järgmisele filmile.
Tühaj sellest filmi süžeest, kaks kuuma kaunitari kappavad kaunitel hobustel, kannavad seksikaid hilpe, ujuvad, jooksevad, ronivad, tulistavad ja pilluvad nuge. Silmadele antakse mitmekäiguline peen eine. Ajastukohaselt esitatakse kõikvõimalikke stseene erinevatest kultusfilmidest. Võib ära tunda nii Politseiakadeemiat kui Indiana Jones’i hetki, kaadreid Võimatust Missioonist ning kümnetest erinevatest kauboifilmidest.
Lühidalt: ei mingit kunsti, aga omajagu lihtsat meelelahutust. Kujutage ise ette kuidas Penélope Cruz valge hobusega trips-traps-trulli mängib.





FILM: L’Enfant

30 07 2008

Belgia tööstuslinn. Omamoodi karismaatiline vargapoiss Bruno ja töötu Sonia saavad lapse. Bruno on kahekümnene, Sonia paar aastat noorem – just see vanus, kus inimene peaks juba olema vastutusvõimeline, sotsiaalselt küps olend. Bruno ja Sonia aga sarnanevad ülekasvanud kiskjakutsikatega. Nende mängud on lapsikud ja pisut vägivaldsed: ma sikutan sind, ma panen sulle jala taha, ajan taga ja müran, kallistan ja armastan. Nad elavad päevale ja tulevad oma eluga toime nii hästi-halvasti kui oskavad.
Brunot jääb kummitama kuuldud infokild, et väike laps on “mustal turul” kõrge hinnaga kaup. Mõeldud-tehtud. Jätnud Sonia sotsiaalhoolekande sappa, läheb ta lapsega jalutama ning sooritab tehingu. Naasnult selgitab ta ausalt ja rahulikult Soniale, et müüs lapse maha, pole probleemi, neil on nüüd raha ja uue lapse võivad nad ju vajadusel iga hetk teha. Sonia ei suuda sellega leppida ning südmusteahel käivitub.
Vendade Dardenne’ide Kuldse Palmioksa ja mitmete muude auhindadega pärjatud film on kui korralik makshaak ning emotsioonide raputaja. Kuna filmil puudub muusikaline taust, siis mõjub film üpriski dokumentaalselt. Noored inimesed, trööstitu tööstusmaastik, elu meie kõrval, meie keskel. Suur hulk hoolimatust ja omamoodi armastust. Ja ehk ka läbi kogemuse õppimist. Võibolla. Lapsest suureks kasvamist. Samas küsimus: kus ja kuidas kasvavad sellised inimesekutsikad ja karm äratundmine: meie eneste keskel.





FILM: Hotell Rwanda/Hotel Rwanda

29 07 2008

On aasta 1994 aprill. Ruanda.
Paul Rusesabagina (Don Cheadle) on Ruanda pealinna Kigali eliithotelli Hotel Des Milles Collines juhataja. Hutu mees, kellel on kodus tutsist naine Taitiana (Sophie Okonedo) ja kolm last. Õnnelik perekond. Pereisa on ametialaselt edukas, oskuslik suhtleja, tagasihoidlik karjääriinimene, kes teab kellele-kuna-kuhu-millist meelehead sokutada ning kellele millise nurga all ja kui sügavalt kummardada.
Hotell on rahvusvahelises mugavusoaas. Aga mitte kauaks. Aprillis 1994 toimusid Ruandas sündmused, mis häbimärgistavad veel aastakümneid kogu inimkonda. Umbes kolme kuu jooksul tapsid radikaalsed hutud pea miljon tutsit: valimatu genotsiid. Aga ÜRO sinikiivritel polnud ei käsku, ei relvastust. Nemad olid saadetud kaitsma rahu ja kui rahu polnud, siis polnud ka neil midagi teha. Nn valge maailm tõi kiirelt oma kodanikud kriisikoldest ära ja …püüdis mitte probleemi näha. Inimesed hukkusid. Vahemärkusena: kuna pildid räägivad rohkem kui sõnad, siis vaadake näiteks, mis on saanud genotsiidi lastest: http://www.nytimes.com/library/world/africa/index-rwanda-children.html. 1994. aasta polegi ei tea kui ammu, tuhmunud ajalugu.
Aga filmist. Peategelane päästab 1268 tutsit (ja ka nn liberaalseid hutusid on selles seltskonnas). Päästab, mitte kangelaslikkusest, vaid püüdes algselt päästa oma perekonda ja lähikondseid. Samas ei suuda ta jätta abituid hätta ning lihtsast mehest kasvab kangelane. Paul Rusesabagina pole väljamõeldud tegelane, vaid täiesti reaalne mees. Sünniaastaga 1954. Meie aja kangelane.
Karm, aga vajalik film. Suurimad stsenaariumid kirjutab kahjuks ikka elu ise.





FILM: Hea aasta/A Good Year

29 07 2008

Soe ja silmailu pakkuv “tagasi inimeste ja väärtuste maailma” – põgenemise film. Õigemini film, mis püüab kinnitada uskumust, et paadunud edukas töönarkomaanis on alles veel lapsepõlvemälestused ning oskus elada.
Max Skinner on edukas juht, liigutab börsil miljoneid, kasvatab rahanumbreid, on uhke oma halva iseloomu ning ainult tööle pühendumise üle. Tema maailmas väärivad tunnustust vaid inimesed, kes on valmis end pühendama tööle ja karjäärile 7×24, ilma puhkepausideta. Sest võttes kas paar päeva puhkust, ei saa sa kindel olla, et keegi teine, kes on rohkem motiveeritud edule, sinu ametiposti enesele ei napsa.
Ometi pole inglane Max Skinner eluaeg olnud selline betoon- ja klaaslinna edukas kaabakas. Tema lapsepõlv on möödunud Provence’is kuulates oma veinikasvatajast onu elutarkusi, kesk hunnitut loodust ja inimesi, kes oskasid elada elamise mõnuga.
Kogu see maailm tuletab ennast Maxile meelde, kui ta saab teate, et onu on surnud ning kogu veinikasvatus ning mõisamõõtu majapidamine Provence’is on nüüdsest tema omad. Äriinimene Max Skinner läheb oma valdusi üle vaatama, et need kiirelt rahaks teha. Astunud aga oma lapsepõlvemaale hakkab tema teflonmehe kest mõranema.
Romantikat ja lootust “pehmete väärtuste” võidukäigule süstiv vaatemäng, sekka inglaste ja prantslaste edukat integratsiooni ja lisades filmitegijate juttu ning Russell Crowe’i kolm muusikavideot.





FILM: Tunnimees/The Sentinel

29 07 2008


Nimetus “tunnimees” toob silme ette vahipostil tammuva sõduri. Tegelikult on selle filmi peategelane kõige ehtsam salateenistuse agent, kes hoolitseb USA presidendipaari ihu kaitsmise eest. “Tunnimees” (Michael Douglas) on oma ametile pühendunud tegelane: aus, tark, töökas. Mees nagu ametijuhend. Mees, kelle elu ongi ta töö ja kes annab selleks maksimumi. Ainult üks väga hästi saladuses hoitud “aga” rikub ta plekitu palge. See “aga” on Esimene Leedi, kelle ihu ja hing on musteragendile eriti lähedaseks saanud. Psühholoogiliselt põhjendatud, inimlikult arusaadav, aga igasuguste reeglite ning turvalisuse vastu käiv suhe.
Samal ajal püüavad kurikaelad presidenti mõrvata. Salateenistusele on põhjust arvata, et nende keskel on äraostetu ning märul läheb lahti. Kangelane peab päästma presidendi ning omaenese maine, elust rääkimata.
Igav ei hakka. Tulistamist ja tagaajamist jagub. Silmailu pakuvad keskealiste vormis meeste kõrval praktikant-agendi rollis Eva Longoria ja Kim Basinger Esimese Leedina.
DVD pakub lisaks filmile ka filmist väljajäänud stseene, sealhulgas ka alternatiivset filmilõppu; režissöör Clark Johnsoni ja stsenarist George Nolfi kommentaare ning kahte lühifilmi USA presidendi salateenistusest.





FILM: Karm tüdruk/Hard Candy

29 07 2008

Interneti jututoas klõbistavad vastastikku klahve 14aastane Hayley ja 32aastane profifotograaf Jeff. Kumbki ei tee saladust oma vanusest ja ometigi on klahvidel klõbistatu põhjal mõlemapoolne huvi kohtuda. Mõeldud tehtud. Kohtutakse sündsalt pisikeses avalikus kohvikus. Stop!
Miljoneid kordi on väikestele linnakultuuristunud tüdrukutele rõhutatud, et võõrastega ei ole vaja suhelda/kohtuda/kommi vastu võtta jne. Tuhanded psühholoogid on püüdnud selgitada, et täisjõus mehepojal ei peaks olema mingit huvi/tahtmist kohtuda tiinerist plikakestega. Sajad seadused üle maailma kinnistavad sellised lähisuhted seaduste ja moraali vastu käivateks. Ja kümned autorid on kirjutanud priskeid lugusid lolitade võlust-ilust-valust.
Tõsi, ühine kohvikukülastus pole veel piiride rikkumine. Isegi välkvisiit mehe eramusse, aga need on kõik sammud noateral, mis päädivad…Jah, selles filmis siis sedamoodi.
Korralik hoiatusfilm. Eriti neile, kel elu jooksul kasvõi ühe pedofiilse mõtte ajukurdude vahelt leidnud on. Samuti mõtlemisainet tiinerite vanematele, tiineritele enestele, moraalijüngritele. Film, mida ei ole mugav vaadata, aga mõtteid ergastav küll.
14aastase suust kõlavad filmis sõnad: “See, et tüdruk käitub nagu täiskasvanud naine, ei tähenda veel seda, et ta on valmis tegema seda, mida täiskasvanud naised teevad”. Kuldsed sõnad.





FILM: United 93

29 07 2008

11. september 2001 on päev, mis muutis meie arusaamu maailmast, turvalisusest, sõjast ilma rindejooneta.
United 93 on film lennust, mis neljandana kaaperdati, kuid mis ei jõudnud planeeritud sihtmärgini. Meeskonnaliikmed ja reisijad suutsid leida enestes julgust, pealehakkamist ja nurjata terroristide plaani. Tõsi, ellujääjaid ei olnud. Lennuk kukus/kukutati põllule umbes 240 kilomeetrit Washingtonist.
Film on konstrueeritud hukkunud lennu reisijate ja meeskonnaliikmete telefonikõnede põhjal, mida nad suutsid lennukist teha ning nende sugulaste mälestustele tuginedes. On püütud edasi anda detailitäpsusega nii iseloomu, harjumusi kui rõivastust.
Mis tegelikult sellel lennul toimus, see teadmine hukkus koos 33 reisija, 7 meeskonnaliikme ning 4 terroristiga. Aga olemasolevate teadmiskildude põhjal võib arvata, et enamvähem nii see oli.
Samaaegselt näidatakse maapealsete struktuuride tegevust. Suure masinavärgi erinevaid osi, kes ei jõudnud/suutnud/saanud õigel ajal aidata.
Kummardusfilm hukkunutele, meeskonnavaimule. Ja kurb teadmine, et tegelikult ei välista miski, et igaüks meist võib sattuda samasse olukorda ning kui abitud on ametkonnad sellistes situatsioonides. Muutunud maailm.





FILM: Borat

29 07 2008

My name a Borat. I like you. I like sex. Is nice!
My country send me to United States to make movie-film. Please, come and see my film. If it not success, I will be execute.

Kes on Borat, ei vaja ilmselt selgitamist. Eelmisel aastal kirjutas see tegelane end ühte ritta James Bondi, Tuhkatriinu, Merineitsi, Supermani ja teiste müütiliste tegelastega.
Nüüd on siis Kasahstani televisiooni reporteri Borat Sagdijevi seiklused Ameerikamaal ka DVDle jõudnud. Lisaks filmile veel peotäis filmist väljajäänud stseene ja killukesi filmi promotuurist.
Borati filmi ei ole vaja ega saagi ümber jutustada, seda peab lihtsalt nägema. Külmaks ei jäta see film kedagi, see kas tekitab homeerilised kontrollimatud naeruhood, hirmu, ahastuse, viha…mida iganes, emotsioonide valik on lõputu.
Film on esimesest kaadrist viimaseni täis kõikvõimalikke piirsituatsioone, kombetust, ebakorrektsust (pollitilist, rassilist, soolist, mida iganes). Kuigi filmi tegijad nendivad, et filmitu on kõik tegelik ja mitte lavastatu, ei tasu neid viimse vindini uskuda. Aga kus on “dokumentalistika” ja kus “kunstitõde”, seda niisama kergelt läbi ei hammusta. Ja ilmselt ei peagi. Faktina võib küll lisada, et filmimise jooksul kutsuti Borati-seltskonnale 91 korda politsei.
Kokkuvõtteks: et tegelikult on igas kõverpeeglis ka tükike peeglit ja kogu koomika taustaks jääb kumama reaalsus – maailm, kus me elame.
Ja muidugi, Borati-filmil on ka paar nõelapistet meie pisikese maa ja kultuuriga pistmist. Lõputiitrite all jooksevad ka mõned Harry Egipti omaaegsed reklaamklipid.
High-five!





FILM: Keelatud tants/Step Up

29 07 2008

Meie maailmas on kõrvuti hea ja kuri, õige ja vale, valgus ja vari, vaesus ja rikkus. Lihtne on nentida, et mingisse sotsiaalsesse klassi kuulumine määrab ära lapse tuleviku ja võimalused ise oma teed valida ja rajada. Tegelikult on oluline ikkagi see persoon, kellel on unistused. Konkreetsest isikust sõltub, milleks tal on eeldusi, tahtmist, jaksu ja püsivust. Muidugi, viletsatest oludest on keerulisem võimalusteni jõuda. Samas – see, kes teab, mis on viletsus ja lootusetus, oskab rohkem hinnata iga sammu väärtust, mis viletsusest eemale viivad.
Filmi meespeategelane Tyler (Channing Tatum) ongi selline valge viletsatest oludest pärit pisut kuritegelikul teel olev poisivolkam, kes nendib, et temasugune enam ei julgegi unistada, sest see, mida sa pole soovinud, ei tee saamatajäämisel haiget.
Ometi ristuvad tema tee heast perekonnast tütarlapse Nora ja teiste maineka kunstikooli õppuritega. Kuna Nora (Jenna Dewan) harrastus, kirg ja unistused on tants ja see on üks nendest asjadest, mida Tyler oskab ja armastab, siis sünnib sellest partnerlus.
Muidugi käivad noorte inimestega käsikäes suur hulk tundeid ja tantsuga koos omajagu head muusikat.
Ja kuna tegemist on moodsa muinasjutuga, siis on ka loo lõpp etteaimatav. Samas – ilmselt toimuvad sellised muinasjutud ka meie kõrval igapäevaelus. Harva, aga toimuvad.