FILM: Mootorrattapäevikud/The Motorcycle Diaries

23 07 2008

Kui Che oli veel El Fuser
1951. aasta detsembris lahkusid kaks Argentina noormeest oma turvalistest keskklassikodudest, et läbida vanal tsiklil Argentina, Tšiili, Peruu, Kolumbia ja jõuda Venetsueelasse. Reis sai nii ajalt kui kilomeetritel plaanitust pikem. Veelgi enam, kui teele mindi silme ees unistused napsust ja kaunitest naistest, siis tegelikkus näitas mõnevõrra teist palet. Noormehed, kelle teekonnast on film, olid tollane meditsiinitudeng Ernesto Guevara (Bernal) ja tema sõber viroloog Alberto Granado (De la Serna). Film, mille režissöör on brasiillane Walter Salles, põhineb Guevara päevikutel.
Filmi peategelast mänginud Bernal on öelnud, et et sellest ajast saadik, kui tema revolutsionäärist filmikangelane Guevara mootorrattal läbi Ameerika kihutas, polegi elu nii palju muutunud. «Ka viiskümmend aastat hiljem seisab Ladina-Ameerika ikka samade probleemide ees. Me oleme puberteedieas riigid, kes ikka veel otsivad oma identiteeti.»
Selline kasvamise ja kulgemise film. Paneb mõtlema ja sarnasusi otsima. Ehk on film ka mingil määral propagandafilm, mis peaks aitama Che hilisemat tegevust mõista. Kuigi, au tuleb anda filmitegijatele, mingit isikukultust filmis pole. See on lihtsalt kahe rõõmsa uljuri meheks kulgemise lugu nende omas ajas. Hoiatuseks neile, kes arvavad, et tegemist on rõõmsa tsikliga läbi maa kihutamise filmiga, see pole see film. Pigem on see film erinevustest ja vahedest, lõhestunud maailmast ja püüdest hakata seda lõhet nägema ning lõhkuma.
Selle kõige eest ka Briti filmiakadeemia parima võõrkeelse filmi auhind.
Kurvaks ja kurjaks tegid aga filmi vaadates eestikeelsed subtiitrid. Halb tõlge, sekka kirjavigu. Lisaks peategelase tollase hüüdnime El Fuser Fjuseriks tõlkimine. (Samas lätikeelsetes subtiitrites on nimi kenasti väänamata jäetud). El Fuser on lühend väljendist El Furibundo Serna, mis oli Guevara tollane hüüdnimi ja tähendab raevukat Sernat (Serna oli Guevara ema neiupõlvenimi, mis sealsetes maades lisatakse ka laste täsinimedele). Raevukas oli aga Guevara tollal ragbit mängides.
Norima peab ka DVD kaanel oleva pealkirja “Mootorattapäevikud” kallal. Filmi nimi on ikkagi pigem “Mootoratturite päevikud”.





FILM: Pingviinide marss/La Marche de L’empereur

23 07 2008

Film, mis sai dokumentaalfilmide Oscari. Oscar Oscariks, film ise on üle kõikvõimalikest auhindadest. Ilmselt parim dokumentaal, mida ma näinud olen, Emotsionaalseim ja ilusaim kindlasti.
Luc Jacquet on oma tiimiga üles võtnud aastaringi ühe liigi elust. Emake Loodus on sel korral olnud Hollywoodi stenaristidest suurem. Keiserpingviinide igapäevaelus on traagikat ja ilu, pingutamist elu edasi kandmise nimel ja eneseületamist ning ülemlaulu armastusele. Olgu see darvinism ja lihtlabane antud liigile sissekodeeritud käitumine, see on suur ja ilus, inimmõistusega võttes – ülev.
Filmist on kaks versiooni. Üks, mis on prantsusekeelne, Emilie Simoni muusikaga ning kolme sisseloetud häälega (ema-pingviin, isa-pingviin ja laps-pingviin). Teine, ingliskeelne, Alex Wurmani muusikaga ning Morgan Freemanni poolt sisseloetud tekstiga. Ülejäänud variatsioonid filmidest ongi erinevates maades, kas mitme tegelase tekstiosaga või pealeloetud nn jutustaja tekstiga. Ameerikalik version filmist on ka kolme minuti ehk ühe steeni võrra vaesem (suur ja tugev lind tuleb ja võtab mahajäänud pingviini eineks). Eesti turule jõudis õnneks DVD nn prantsuse versiooniga, mis on tänu kolmele erinevale tegelashäälele omajagu emotsionaalsem. Tõsi, võib öelda ka, et rohkem mängufilmilisem, sest personaliseerib pingviine ja annab lihtlabasest darvinismist ehk ilustatud nn inimlikustatud vaatepunkti, aga selles on oma ilu.
Filmimeeskonna “marsist”, kes 13 kuud pingviine nende rännakutel kaameratega saatis ja hiljem montaažilaual materjali filmiks lõikas, tahaks näha sama pikka dokumentaali. Kahjuks pole DVDle lisatud isegi pisikest lisamaterjali nende tegemistest. Huvilised võivad 5minutilise prantsusekeelse lõigu leida: http://www.allocine.fr/film/video_gen_cfilm=57615.html.
Igatahes, suur film, tegijatele suur kummardus. See on film, mille vaatamine muudab meid paremateks inimesteks.





FILM: De-Lovely: Cole Porteri lugu/De-Lovely

23 07 2008

Muusikal Cole Porteri eluloost. Pigem küll mitte tervest eluloost, vaid tema suhtest abikaasa Lindaga.
Algatuseks tuleb öelda, et filmi tuleb käsitleda ikkagi kui muusikali, mitte kui ajaloolist dokumenti. Mõningaidki fakte on moonutatud või õigemini väänatud muusikalile sobivaks, et luua intriigi, panna südamed kaasa põksuma ja pisaraid veerema. Näiteks Cole Porteri õnnetu kukkumine hobuselt, mis muutis ta füüsise. Selle steeni tunnistajaks polnud mitte vaid valge hobune, vaid ka ta sõber ning esmasest amputeerimisest veenis arste loobuma mitte abikaasa Linda, vaid Porteri ema. Ja tegelikkuses oli Porter veenudnud homoseksuaal, mitte hetero nagu filmis näidatakse, kuid see selleks. Tegemist on muusikaliga, mitte muusikaajaloo õpikuga.
Film ise on maiuspala muusikaliaustajatele ning ilmselt isegi neile, kes seda žanri eriti kõrgelt ei hinda, sest: esiteks annab Cole Porteri, kui geniaalse, kuid keeruka isiku elukäik võimaluse luua story, mis on mitemetasandiline ja huviga jälgitav. Teiseks: muusika, mis on kestnud läbi aastakümnete, on nauditav ka tänapäeval. Seda enam, et esitajaid on mitmele maitsele. Nii esitab Diana Krall loo “Just One Of Those Things”, Elvis Costello “Let’s Misbehave”, Alanis Morrissette “Let’s Do It” ( Let’s Fall in Love), Sheryl Crow “Begin the Beguine” ja Robbie Williams “It’s De-Lovely”.
Loost enesest: homoseksuaalne geenius abiellub lahutatud kaunitariga, kes seisab ta kõrval, jumaldab teda ja armastab geeniust ja tema loodut, just sellistena nagu nad on. Ka geenius armastab kaunitari (ja pakub talle seltskondliku positsiooni ning majandusliku kindlustatuse) omal moel. Ja mõlemad, nii geenius kui kaunitar armastavad pulbitsevat-säravat-mitmepalgelist elu.
Nii Kevin Kline kui Ashley Judd mängivad hiilgavalt. Filmi lavastaja, Irwin Winkler,
on aga mees, kes teab, kuidas võluda publikut ja isegi Ameerika Filmiakadeemiat. Tema kontol on üle tosina suure filmiauhinna, mitmedki Oscarid ja pea poolsada nominatsiooni.
Ja kuigi Cole Porter olla olnud tegelikus elus lühike, inetu ja koleda lauluhäälega ning Kevin Kline on pikk, ilus ja päris kuulatava häälematerjaliga, seda enam on see lugu nauditav – see on muusikal, mida on lihtne armastada.





FILM: Edevuse laat/Vanity Fair

23 07 2008

Tegelikult peaks enne selle filmi vaatamist William Makepeace Thackeray klassikalise romaani taas läbi lugema. Aga võibolla hoopis peale filmi vaatamist. Igatahes neile, kel huvi tekkis: saidil http://www.bartleby.com/305/ on lugu ja tõlgendused originaalkeeles saadaval. Aga filmist enesest.
Film on värviline ja võrratute kostüümidega. Näitlejatööd on kröömikese võrra ehk ülemängitud (eriti kõrvalrollide puhul) või tegelikult mine tea, ehk olidki 19. sajandi alguse Inglismaa aadlikud ja kodanlastest rahamaailma vägevad selllised maneerlikud. Igatahes värvikaid karaktereid jagub ja igav ei hakka.
Lugu ise jutustab ühe vaesest kunstnikuperest pärit ja varakult orvuks jäänud tütarlapse võitlusest oma koha eest ühiskonnas, aga ka armastusest ja valikutest. Lühidalt: ka 19. sajandil oli nii armastuses kui sõjas kõik lubatud.
Reese Witherspoon, kelle nimega kangastuvad eelkõige tema blondiinirollid, teeb selles filmis ääretult hea näitlejatöö. Tema kehastatud kangelanna Becky Sharp on mitmeplaaniline ja tark femme fatale.
Lisaks võrratutele kostüümidele ja suurtele stseenidele (ballid, Waterloo lahingu järgne sõjatanner, 19. sajandi Londoni tänavad) on filmis ka ajastutruud muusikat.
Filmi režisöör Mira Nair on oma India juuri osanud kasutada mitmeski värvikirevas stseenis ja filmist jäävas üldmuljes domineerivad ikka ja jälle idamaadele omased rikkalikud värvid. Kui film saaks lõhnata, siis see film lõhnaks nagu idamaine vürtside kogumik. Tasub vaatamist kõigil neil, keda võluvad paksud romaanid. Karta, et tegemist on klassikalise melodraamaga, ei ole vaja. See film ei kisu pisaraid vaid mõjub kui värvikirev elujaatus. Isegi siis kui on kehvad ajad, isegi siis kui millestki väga kallist peab loobuma. Elu, ju teadupärast, läheb edasi.





FILM: Tule lähemale/Closer

23 07 2008

Stsenaariumi kirjutas Patrick Marber omaenda näidendi Closer alusel. Teatritükina film õnneks ei mõju. Kuigi sisuliselt on ekraanil vaid neli erinevat karakterit ja nende dialoogid.
Neli isiksust: wannabe-kirjanik Dan (Jude Law), arst Larry (Clive Owen), fotograaf Anna (Julia Roberts) ja vagabund Alice (Natalie Portman). Nende teed ristuvad ja põimuvad ja suhted moodustavad kokku-lahti põimikuid. Kõik neli otsivad midagi, mida nad defineerivad armastuseks. Aga mis on armastus? Mis on omamine? Mida otsivad inimesed keset miljoneid teisi inimesi? Kus on tõde? Mis on suurem, kas tõde või armastus? Selliseid ja veel vähemalt kümneid samalaadseid igavikulisi küsimusi tekitav film.
Väga hea kaamera- ja näitlejatöö. Mitmedki stseenid meenuvad kindlasti veel ka mõne aasta ja mõnesaja filmi takka: Dani ja Anna esimene suudlus, strippav Alice, Larry ja Dani suhteklaarimine.
Rahulik ja mõtteid tekitav film. Film nagu elu me umber: ei ole õigeid küsimus, ei ole õigeid vastuseid, valedest rääkimata. Sobib varasügisesel õhtul vaatamiseks. Need, kes filmilinalt selgeid lahendusi ja kiiret tegevust kaeda armastavad, jätku film vaatamata. Kellele meeldib mõtteid ja hinge kriipida, soovitan soojalt.
PS. Owen ja Portman võitsid oma rollidega Kuldgloobused ja kandideerisid ka Oscaritele.





FILM: …

23 07 2008

…mõtlesin, et panen siia üles mõned oma filmimõtted. On neid juba omajagu kogunenud. Eks siis jupphaaval saavad nad ka siia üles.