FILM: Matšpall/Match Point

26 07 2008

Film, mis jutustab lugu mehest, kes teab, et elus sõltub paljuski õnnest, kuhu tee keerab või kummale poole võrku pall kukub. Kunagi tennisemänguga raha teeninud Chris Wilton (Jonathan Rhys Meyers) astub välja võistluspordist ja hakkab otsima oma kohta elus. Elutarga mehena teab ta, kuidas ja kelle toel jõuda elustandarini, mis teda rahuldab. Samas, võibolla on see lihtsalt tagasihoidliku hea kasvatusega poisi lihtne õnn.
Aga Chris Wiltonit ei rahulda väike vaikne õnn. Tema otsib elust ka vürtsi ja värvi, kirge. Kahjuks jääb tema pilk pidama naisevenna pruudile Nolale (Scarlett Johansson). Või on see lihtsalt kokkusattumus, elu keerdkäik, juhus, vahepala igavusele. Igatahes viib üks juhus teiseni, tegu kolmandani ja lõpuks on Saatus ja inimesed ise keerutanud kokku paraja kassikanga, mis lahtiharutamist või lõikamist vajab.
Hiilgavad karakterid ja pinevust täis lugu, mis ei kaota oma pinget kuni lõpukaadriteni. Samas oamasoodu kulgev perelugu, kus mõnikord tekib küsimus elu otsasaamisest ja armastuse olemisest või mitteolemisest. Nii kord elu jooksul. Kellaviie kokteili juures.
Woody Allen kandideeris stsenaariumiga ka Oscarile. Kogu film on ülesvõetud Inglismaal ning üle 19 aasta oli see taas Alleni film, mida ka USAs ekraanidel rahaline edu kroonis. Nola rolli pakuti algselt Kate Winsletile, kes sellest loobus pere seltsis aja veetmise hüvanguks. Scarlett Johanssoniga Nola rollis on film võitnud kõvasti ürgse ja lihtsakoelise sensuaalsuse osas. Winsleti tänavune küllaltki sarnane roll “Väikestes lastes” annab aimu, et “Matšpall” oleks Winsleti osatäitmisega kaotanud omajagu praegusest võlust.





FILM: Afonja

26 07 2008

Omaaegne kultusfilm omast ajast ja inimestest. Läbi naeru pisarateni liigutav. Film tõelisest nõukogude mehest. Toruluksepp Afonja (Leonid Kuravljov) elab oma igapäevast elu: parandab tilkuvaid kraane, võtab altkäemaksu, joob viina ja käib pidudel tüdrukuid seiramas. Kui eelmine püsisuhe ta juurest ust paugutades lahkub, kolib ajutiselt ta korterikaaslaseks juhuslik maalrist klaasisõber (Jevgeni Leonov). Nii see eluke veereb, kord üles-, kord allamäge. Päevad nagu hallid varesed teineteise kõrval.

Keskkond ja ühiskond, sellised nagu nad tollal olid. Ehk pisut utreeritud, kuid tõesed. Hiilgava pilguga nähtud ning detailideni ajastu õõva kirjeldavad.
Oma olemuselt on aga torulukksepp Afonja hea mees, kuigi ta tegudest ei pruugi see välja paista. Ja lõppude lõpuks hakkab ta isegi aduma oma elu tühisust ja ihalema kuhugi, kus on kõik teistmoodi. Tagasi oma lapsepõlve, tagasi maale, tagasi sinna, kus on veel inimesi. Ja oma lootuse ja teekaaslase leiab ta ka. Kuigi nagu tihti elus, oli see Kõige Õigem kogu aeg lähedal, ainult tee äratundmiseni oli pikk.
Hiilgav film eneseotsimisest ja kurvast maailmast. Vanemale põlvkonnale hale-õõvastavat äratundmist ja nooremale ekskursiks maailma, mis tänapäeva kontekstis mõjub kui teine planeet.





FILM: Püssirohi, reetmine ja vandenõu/Gunpowder,Treason and Plot

26 07 2008

Ma pole ajaloolane ning seetõttu ei vaevunud ma filmi vaadates mõtlema, kust läheb joon ajaloolise tõe ja kunstitõe vahelt. Ja kuna ma pole ei inglane ega šotlane, siis võib selle mulle ka andeks anda. Ilmselt vaatavad inglased ja šotlased seda filmi teise pilguga, vaidlevad nüansside ja tõlgenduste üle, meie võime aga vaadata seiklusfilmi, mida toetab ajalugu.
Tegelikult ei ole tegemist ühe pika filmiga, vaid kolmest nn miniseeriast koosneva looga. Kui kaks esimest moodustavad ka ühese ajalise sündmustejada, siis teise ja kolmanda osa vahel on aeg mõnikümmend aastat edasi liikunud. (Tähelepanu, filmi keskele on jäänud sellesse kohta ka teise osa lõputiitrid, aga see ei ole mitte see koht, kus nuppu vajautada ja DVD mängijast välja libistada – sündmused jätkuvad).
Lühidalt: film algab ajast, millal 19aastane Maria Stuart saabub Prantsusmaalt Šotimaale, et jätkata oma ema tööd – valitseda Šotimaad. Lihtne see pole: maa on usuliselt lõhenud ja varejanuliste ning võimuahnete lordide võimumängudes. Ülesannet ei tee kergemaks ka Maria Stuarti poolvend lord James, kes on omakorda Inglise kuninganna Elizabethi pooldaja. Ometi on noorukeses katloliiklasest kuningannas nõndapalju kuningannat ja šotlannat, et anda maailmale kuningas, kellest sai nii Šotimaa kui ka Inglismaa valitseja.
Viimane kolmandik filmist jutustabki Maria Stuarti poja, James’i meheeast ja troonile tõusmisest; valitsusajast, täis intriige, võimu- ja rahavõitlust kuni Guy Fawkesi korraldatud püssirohuvandenõuni.
Lühidalt: on huvitav, on kirge, reetmisi, verd, pisaraid, vägivalda, draamat, traagikat ja seda kõike britilikus garneeringus.





FILM: Marie Antoinette

26 07 2008

Kaunis kostüümidraama. Uhked kleidi, tuhvlid, ehted, mille eest tegijaid ka kuldse mehikese said. Filmiti palju Versailles` lossis. Varem polnud sinna Prantsuse valitsuse loal nii suurel määral filmitegijaid lastud. Silmailu jagub alguskaadritest filmi lõpuni.
Filmi sisu, ajalooliste faktide esile toomise/toomata jätmise osas võib vaielda, samuti filmimuusika osas (enamuses 1980ndate new wave). Kellele meeldib, kellele mitte. Kuigi ilmselgelt on mõttetu otsida Hollywoodi kostüümidraamast absoluutset ajaloolist tõde. Aga ilus on.
Lugu 14aastasest sobiliku taustaga teismelisest piigast, kes Prantsusmaale mehele viidi. Kellelt oodati väärika kuninganna rolli ja mis olulisim, troonipärijat. Aga teismeline on teismeline. Seda enam kui kodused on kaugel, mees hoiab abieluvoodist eemale, aga samas on su käsutada piisavalt raha ja võimu. Teadupärast asjad ju lohutavad ja peadpööritav pidutsemine on läbi sajandite noortele inimestele meelepärane olnud.
Film põhineb Antonia Fraseri biograafial, mis kujutas Marie Antoinette`i senisest sümpaatsema ajalootegelasena. Ma ei oska öelda kui suur on prantslaste ajalooline viha Marie Antoinette’i vastu, aga film on lugu ühest teismelise lapse kasvamisest naiseks. Keskkonnas, kuhu ta oli viidud ning, mis oli täpselt selline nagu ta oli. Eestlasena on lihtsalt kahju tüdrukust-naisest.
Aga film on ilus. Väga ilus.