FILM: Hotell Rwanda/Hotel Rwanda

29 07 2008

On aasta 1994 aprill. Ruanda.
Paul Rusesabagina (Don Cheadle) on Ruanda pealinna Kigali eliithotelli Hotel Des Milles Collines juhataja. Hutu mees, kellel on kodus tutsist naine Taitiana (Sophie Okonedo) ja kolm last. Õnnelik perekond. Pereisa on ametialaselt edukas, oskuslik suhtleja, tagasihoidlik karjääriinimene, kes teab kellele-kuna-kuhu-millist meelehead sokutada ning kellele millise nurga all ja kui sügavalt kummardada.
Hotell on rahvusvahelises mugavusoaas. Aga mitte kauaks. Aprillis 1994 toimusid Ruandas sündmused, mis häbimärgistavad veel aastakümneid kogu inimkonda. Umbes kolme kuu jooksul tapsid radikaalsed hutud pea miljon tutsit: valimatu genotsiid. Aga ÜRO sinikiivritel polnud ei käsku, ei relvastust. Nemad olid saadetud kaitsma rahu ja kui rahu polnud, siis polnud ka neil midagi teha. Nn valge maailm tõi kiirelt oma kodanikud kriisikoldest ära ja …püüdis mitte probleemi näha. Inimesed hukkusid. Vahemärkusena: kuna pildid räägivad rohkem kui sõnad, siis vaadake näiteks, mis on saanud genotsiidi lastest: http://www.nytimes.com/library/world/africa/index-rwanda-children.html. 1994. aasta polegi ei tea kui ammu, tuhmunud ajalugu.
Aga filmist. Peategelane päästab 1268 tutsit (ja ka nn liberaalseid hutusid on selles seltskonnas). Päästab, mitte kangelaslikkusest, vaid püüdes algselt päästa oma perekonda ja lähikondseid. Samas ei suuda ta jätta abituid hätta ning lihtsast mehest kasvab kangelane. Paul Rusesabagina pole väljamõeldud tegelane, vaid täiesti reaalne mees. Sünniaastaga 1954. Meie aja kangelane.
Karm, aga vajalik film. Suurimad stsenaariumid kirjutab kahjuks ikka elu ise.





FILM: Hea aasta/A Good Year

29 07 2008

Soe ja silmailu pakkuv “tagasi inimeste ja väärtuste maailma” – põgenemise film. Õigemini film, mis püüab kinnitada uskumust, et paadunud edukas töönarkomaanis on alles veel lapsepõlvemälestused ning oskus elada.
Max Skinner on edukas juht, liigutab börsil miljoneid, kasvatab rahanumbreid, on uhke oma halva iseloomu ning ainult tööle pühendumise üle. Tema maailmas väärivad tunnustust vaid inimesed, kes on valmis end pühendama tööle ja karjäärile 7×24, ilma puhkepausideta. Sest võttes kas paar päeva puhkust, ei saa sa kindel olla, et keegi teine, kes on rohkem motiveeritud edule, sinu ametiposti enesele ei napsa.
Ometi pole inglane Max Skinner eluaeg olnud selline betoon- ja klaaslinna edukas kaabakas. Tema lapsepõlv on möödunud Provence’is kuulates oma veinikasvatajast onu elutarkusi, kesk hunnitut loodust ja inimesi, kes oskasid elada elamise mõnuga.
Kogu see maailm tuletab ennast Maxile meelde, kui ta saab teate, et onu on surnud ning kogu veinikasvatus ning mõisamõõtu majapidamine Provence’is on nüüdsest tema omad. Äriinimene Max Skinner läheb oma valdusi üle vaatama, et need kiirelt rahaks teha. Astunud aga oma lapsepõlvemaale hakkab tema teflonmehe kest mõranema.
Romantikat ja lootust “pehmete väärtuste” võidukäigule süstiv vaatemäng, sekka inglaste ja prantslaste edukat integratsiooni ja lisades filmitegijate juttu ning Russell Crowe’i kolm muusikavideot.





FILM: Tunnimees/The Sentinel

29 07 2008


Nimetus “tunnimees” toob silme ette vahipostil tammuva sõduri. Tegelikult on selle filmi peategelane kõige ehtsam salateenistuse agent, kes hoolitseb USA presidendipaari ihu kaitsmise eest. “Tunnimees” (Michael Douglas) on oma ametile pühendunud tegelane: aus, tark, töökas. Mees nagu ametijuhend. Mees, kelle elu ongi ta töö ja kes annab selleks maksimumi. Ainult üks väga hästi saladuses hoitud “aga” rikub ta plekitu palge. See “aga” on Esimene Leedi, kelle ihu ja hing on musteragendile eriti lähedaseks saanud. Psühholoogiliselt põhjendatud, inimlikult arusaadav, aga igasuguste reeglite ning turvalisuse vastu käiv suhe.
Samal ajal püüavad kurikaelad presidenti mõrvata. Salateenistusele on põhjust arvata, et nende keskel on äraostetu ning märul läheb lahti. Kangelane peab päästma presidendi ning omaenese maine, elust rääkimata.
Igav ei hakka. Tulistamist ja tagaajamist jagub. Silmailu pakuvad keskealiste vormis meeste kõrval praktikant-agendi rollis Eva Longoria ja Kim Basinger Esimese Leedina.
DVD pakub lisaks filmile ka filmist väljajäänud stseene, sealhulgas ka alternatiivset filmilõppu; režissöör Clark Johnsoni ja stsenarist George Nolfi kommentaare ning kahte lühifilmi USA presidendi salateenistusest.





FILM: Karm tüdruk/Hard Candy

29 07 2008

Interneti jututoas klõbistavad vastastikku klahve 14aastane Hayley ja 32aastane profifotograaf Jeff. Kumbki ei tee saladust oma vanusest ja ometigi on klahvidel klõbistatu põhjal mõlemapoolne huvi kohtuda. Mõeldud tehtud. Kohtutakse sündsalt pisikeses avalikus kohvikus. Stop!
Miljoneid kordi on väikestele linnakultuuristunud tüdrukutele rõhutatud, et võõrastega ei ole vaja suhelda/kohtuda/kommi vastu võtta jne. Tuhanded psühholoogid on püüdnud selgitada, et täisjõus mehepojal ei peaks olema mingit huvi/tahtmist kohtuda tiinerist plikakestega. Sajad seadused üle maailma kinnistavad sellised lähisuhted seaduste ja moraali vastu käivateks. Ja kümned autorid on kirjutanud priskeid lugusid lolitade võlust-ilust-valust.
Tõsi, ühine kohvikukülastus pole veel piiride rikkumine. Isegi välkvisiit mehe eramusse, aga need on kõik sammud noateral, mis päädivad…Jah, selles filmis siis sedamoodi.
Korralik hoiatusfilm. Eriti neile, kel elu jooksul kasvõi ühe pedofiilse mõtte ajukurdude vahelt leidnud on. Samuti mõtlemisainet tiinerite vanematele, tiineritele enestele, moraalijüngritele. Film, mida ei ole mugav vaadata, aga mõtteid ergastav küll.
14aastase suust kõlavad filmis sõnad: “See, et tüdruk käitub nagu täiskasvanud naine, ei tähenda veel seda, et ta on valmis tegema seda, mida täiskasvanud naised teevad”. Kuldsed sõnad.





FILM: United 93

29 07 2008

11. september 2001 on päev, mis muutis meie arusaamu maailmast, turvalisusest, sõjast ilma rindejooneta.
United 93 on film lennust, mis neljandana kaaperdati, kuid mis ei jõudnud planeeritud sihtmärgini. Meeskonnaliikmed ja reisijad suutsid leida enestes julgust, pealehakkamist ja nurjata terroristide plaani. Tõsi, ellujääjaid ei olnud. Lennuk kukus/kukutati põllule umbes 240 kilomeetrit Washingtonist.
Film on konstrueeritud hukkunud lennu reisijate ja meeskonnaliikmete telefonikõnede põhjal, mida nad suutsid lennukist teha ning nende sugulaste mälestustele tuginedes. On püütud edasi anda detailitäpsusega nii iseloomu, harjumusi kui rõivastust.
Mis tegelikult sellel lennul toimus, see teadmine hukkus koos 33 reisija, 7 meeskonnaliikme ning 4 terroristiga. Aga olemasolevate teadmiskildude põhjal võib arvata, et enamvähem nii see oli.
Samaaegselt näidatakse maapealsete struktuuride tegevust. Suure masinavärgi erinevaid osi, kes ei jõudnud/suutnud/saanud õigel ajal aidata.
Kummardusfilm hukkunutele, meeskonnavaimule. Ja kurb teadmine, et tegelikult ei välista miski, et igaüks meist võib sattuda samasse olukorda ning kui abitud on ametkonnad sellistes situatsioonides. Muutunud maailm.





FILM: Borat

29 07 2008

My name a Borat. I like you. I like sex. Is nice!
My country send me to United States to make movie-film. Please, come and see my film. If it not success, I will be execute.

Kes on Borat, ei vaja ilmselt selgitamist. Eelmisel aastal kirjutas see tegelane end ühte ritta James Bondi, Tuhkatriinu, Merineitsi, Supermani ja teiste müütiliste tegelastega.
Nüüd on siis Kasahstani televisiooni reporteri Borat Sagdijevi seiklused Ameerikamaal ka DVDle jõudnud. Lisaks filmile veel peotäis filmist väljajäänud stseene ja killukesi filmi promotuurist.
Borati filmi ei ole vaja ega saagi ümber jutustada, seda peab lihtsalt nägema. Külmaks ei jäta see film kedagi, see kas tekitab homeerilised kontrollimatud naeruhood, hirmu, ahastuse, viha…mida iganes, emotsioonide valik on lõputu.
Film on esimesest kaadrist viimaseni täis kõikvõimalikke piirsituatsioone, kombetust, ebakorrektsust (pollitilist, rassilist, soolist, mida iganes). Kuigi filmi tegijad nendivad, et filmitu on kõik tegelik ja mitte lavastatu, ei tasu neid viimse vindini uskuda. Aga kus on “dokumentalistika” ja kus “kunstitõde”, seda niisama kergelt läbi ei hammusta. Ja ilmselt ei peagi. Faktina võib küll lisada, et filmimise jooksul kutsuti Borati-seltskonnale 91 korda politsei.
Kokkuvõtteks: et tegelikult on igas kõverpeeglis ka tükike peeglit ja kogu koomika taustaks jääb kumama reaalsus – maailm, kus me elame.
Ja muidugi, Borati-filmil on ka paar nõelapistet meie pisikese maa ja kultuuriga pistmist. Lõputiitrite all jooksevad ka mõned Harry Egipti omaaegsed reklaamklipid.
High-five!





FILM: Keelatud tants/Step Up

29 07 2008

Meie maailmas on kõrvuti hea ja kuri, õige ja vale, valgus ja vari, vaesus ja rikkus. Lihtne on nentida, et mingisse sotsiaalsesse klassi kuulumine määrab ära lapse tuleviku ja võimalused ise oma teed valida ja rajada. Tegelikult on oluline ikkagi see persoon, kellel on unistused. Konkreetsest isikust sõltub, milleks tal on eeldusi, tahtmist, jaksu ja püsivust. Muidugi, viletsatest oludest on keerulisem võimalusteni jõuda. Samas – see, kes teab, mis on viletsus ja lootusetus, oskab rohkem hinnata iga sammu väärtust, mis viletsusest eemale viivad.
Filmi meespeategelane Tyler (Channing Tatum) ongi selline valge viletsatest oludest pärit pisut kuritegelikul teel olev poisivolkam, kes nendib, et temasugune enam ei julgegi unistada, sest see, mida sa pole soovinud, ei tee saamatajäämisel haiget.
Ometi ristuvad tema tee heast perekonnast tütarlapse Nora ja teiste maineka kunstikooli õppuritega. Kuna Nora (Jenna Dewan) harrastus, kirg ja unistused on tants ja see on üks nendest asjadest, mida Tyler oskab ja armastab, siis sünnib sellest partnerlus.
Muidugi käivad noorte inimestega käsikäes suur hulk tundeid ja tantsuga koos omajagu head muusikat.
Ja kuna tegemist on moodsa muinasjutuga, siis on ka loo lõpp etteaimatav. Samas – ilmselt toimuvad sellised muinasjutud ka meie kõrval igapäevaelus. Harva, aga toimuvad.





FILM: Kõmulugu/Scoop

29 07 2008

Pärast “Matšpalli” oli vanameister Allen Scarlett Johanssonist nõndapalju vaimustuses, et kirjutas järgmise loo spetsiaalselt Scarlett Johanssonile mängimiseks.
Nagu ka “Matšpall” on “Kõmulugu” filmitud Londonis.
Lugu iseenesest räägib nn Tõelisest Ajakirjanikust, keda isegi surnud olemine ei takista nn Tõelise Loo jälgi ajamast. Kuna ta ise seda otseselt teha ei saa, siis leiab ta ajakirjanduses esimesi samme tegeva Sondra Pransky (Scarlett Johansson) ja “söödab” talle loo ette.
Sondra asubki kontrollima väidet, et lord Peter Lyman (Hugh Jackman) võib olla prostituute ridamisi tappev Tarokaardimõrtsukas. Saatuse tahtel saab teda sellel teel saatma keskpärane trikimeister-illusionist Sid Waterman (Woody Allen).
Lugu lahendada püüdes armub Sondra Peterisse ning elu võtab aina keerulisemaid kurve. Pinge püsib kuni lõpuni. Johansson ja Jackman on silmale ilusad vaadata. Woody Allen teeb aga mõnusa rolli. Pisut koomilise, pisut nukra, aga vaieldamatult nauditava. Vanameister on täies vormis ning on täiesti mõistetav Scarlett Johanssoni tabloidides tsiteeritud mõte, et sellise mehe heaks on ta nõus isegi tema pükse lühemaks õmblema. Mida iganes. Alleni ja Johanssoni imetlus on vastastikune ning nende omavahelisest koostööst on sündinud vägagi mõnus kinopilt. Ka järgmise Alleni projekti juures on Johanssonil oodata rolli ning kinopublikule loodetavasti elamusi.