Belgia tööstuslinn. Omamoodi karismaatiline vargapoiss Bruno ja töötu Sonia saavad lapse. Bruno on kahekümnene, Sonia paar aastat noorem – just see vanus, kus inimene peaks juba olema vastutusvõimeline, sotsiaalselt küps olend. Bruno ja Sonia aga sarnanevad ülekasvanud kiskjakutsikatega. Nende mängud on lapsikud ja pisut vägivaldsed: ma sikutan sind, ma panen sulle jala taha, ajan taga ja müran, kallistan ja armastan. Nad elavad päevale ja tulevad oma eluga toime nii hästi-halvasti kui oskavad.
Brunot jääb kummitama kuuldud infokild, et väike laps on “mustal turul” kõrge hinnaga kaup. Mõeldud-tehtud. Jätnud Sonia sotsiaalhoolekande sappa, läheb ta lapsega jalutama ning sooritab tehingu. Naasnult selgitab ta ausalt ja rahulikult Soniale, et müüs lapse maha, pole probleemi, neil on nüüd raha ja uue lapse võivad nad ju vajadusel iga hetk teha. Sonia ei suuda sellega leppida ning südmusteahel käivitub.
Vendade Dardenne’ide Kuldse Palmioksa ja mitmete muude auhindadega pärjatud film on kui korralik makshaak ning emotsioonide raputaja. Kuna filmil puudub muusikaline taust, siis mõjub film üpriski dokumentaalselt. Noored inimesed, trööstitu tööstusmaastik, elu meie kõrval, meie keskel. Suur hulk hoolimatust ja omamoodi armastust. Ja ehk ka läbi kogemuse õppimist. Võibolla. Lapsest suureks kasvamist. Samas küsimus: kus ja kuidas kasvavad sellised inimesekutsikad ja karm äratundmine: meie eneste keskel.
Leave a Reply