FILM: Löök, mis peatas mu südame/De battre mon coeur s’est arrêté

31 07 2008

28aastane Thomas Seyr (Romain Duris) on tegus poiss. Ta ajab sõpradega kaheldava väärtusega kinnisvaraäri ning aitab oma isal (Niels Arestrup) üürivõlgu sisse nõuda. Mõlema ameti juurde kuuluvad pesapallikurikad, rusikatega vehkimine ning korralikud jalahoobid ning mõned sisselöödud ninad. Selline alfameeste mängumaa, milles Thomas, tema ise ja semud on küll vägivaldsed, omadega toime tulevad, aga keskmised või väheke alla selle tegijad.
Aga Thomas pole lihtsalt pelk jõmm. Tema ema oli kontserpianist ning ta enese lapsepõlv ning mingi osa noorukieast on möödunud klaveri taga. Juhuslik kohtumine ema endise mänedžeriga toob pinnale omaaegsed unistused ja soovid. Thomas otsustab harjutada ja lepib kokku ettemängimise. Kas rämeda väliskihi all on alles veel looja ja kunstnik?
Argivägivallast hetki varastades ning sõpradele arusaamatuga tegeledes Thomas harjutab, õpetajaks nooruke andekas pianist, vietnamlanna Miao Lin (Linh Dan Pham).
Pimedad tagahoovid, suitsused pubid ja hämar kinnisvaraäri versus valgusest kiirgav tagasihoidlik korrusmajakorter ning pikad tunnid klaveri ja Miao seltsis.
Eneseotsingu keeruline labürint. Toorus versus õrnus. Kas enese eest on võimalik põgeneda? Aga elu eest?
Väga hea ja väga depessiivne film. Paarkümmend erinevat auhinda erinevatelt festivalidelt kinnitamaks kvaliteeti.





FILM: Oceani kolmteist/Ocean’s Thirteen

31 07 2008

Kolmas lugu meistersulleritest. Moodne musketäridelugu, kus üks kõigi ja kõik ühe eest. Sekka intriige ja vanelase-vanelane-on-sõber “äriplaane”.
Danny Oceani tiim on sunnitud kokku tulema, sest ühele nende seast on kõvasti liiga tehtud. Kasiinoomanik Willy Bank (Al Pacino) on osavalt alt tõmmanud Reuben Tishkoffi (Elliot Gould), kes pettumusest infarkti saab. Järelikult tuleb Willy Bankile koht kätte näidata – kasiino laostada ja maine hävitada.
Seega on tegemist nn “ausate sulidega”, kahju saab ainult omakasupüüdlik ja halastamatu “paha” Bank.
Uhked interjöörid, Las Vegase glamuur, põhjalik petuskeem, piisavalt värvikaid karaktereid: kokkuvõttes täiesti nauditav film omas žanris. Tõsi, mõned kättemaksuks kasutatavad lahendused võiksid kuuluda pigem koolipoiste pättustevaramusse: haisu ja satikakülvamine kvalifikatsiooninspektori tuppa, naisterahva “võrgutamine” imelõhna abil. Olulisi naistegelasi on selles seikluses ka ainult üks, Abigail Sponder (Ellen Barkin), kelle tegelaskuju on nagu koomiksist pärit. Aga võibolla karjäärinaised muutuvadki karjääritrepi viimastel keerulistel astmetel sellisteks botox-silikoon-kohustused-kohustused-kohustused-bitch tüüpideks. Seal Ameerikamaal. Las Vegases. Või siis Hollywoodi filmides. Aga tegelikult oleks nende robinhuudilike seiklussulide seltsis mõnda kavalat Lumivalgukest seiklemas näha tahtnud, oleks värvikam olnud.
Püssirohtu tundub seltskonnal veel jaguvat ning ilmselt ei jää kolm ilma neljandata.





FILM: Puhkus/The Holiday

31 07 2008

Jõuluaeg, aeg millest eeldatakse, et kõik lähedased inimesed saavad kokku ja veedavad koos aega. Kingitused ja traditsioonilised pereväärtused. Tegelikult aga aeg, millal suur hulk inimesi tunneb end eriti üksiku ja ebaõnnestununa. Filmi naispeategelased Iris (Kate Winslet) ja Amanda (Cameron Diaz) on mõlemad jõudnud oma suhteäbarlikkuses täisulikkuseni ning äratundmisele, et ega eriti hullemaks asjad enam minna ei saa. Amanda püüd põgeneda ja puhata kõigest ümbritsevast viib need kaks täiesti võõrast naist kaheks nädalaks koduvahetamisele. Ameerikamaa uhke ja moodne päikesesäras maja versus õrn lumevaip, arhailine majake ja pastoraalne vaikelu.
Ei teagi, kas väljapääsemine oma tavapärasest töörattast, keskkonnast ja harjumustest või hoopis lihtne aja mahavõtmine või kõikvõimas Juhus, igatahes nii Amanda kui Irise maailmad saavad läbiraputatud. Kohtumistest tundmatutega saavad alguse uued lood.
Tegemist on klassikalise romantilise filmiga, kus kannatuste eest tasutakse armastusega. Tõsi, kas ja kuidas see armastus igapäevaelule hiljem vastu peab, see jääb väljapoole filmi. Nagu muinasjutus ikka, jääb lõpus kõlama lootus, et kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult …
Lootust ja unustust töönarkomaanidele ja suhtesuutmatutele, ebaõnnestunud valikute tegijatele ja lootusetutele üksikutele on küllaga. Et igaühe jaoks on kuskil keegi. Kasvõi teisel pool ookeani. Ja võttes filmile seltsiks šokolaadi, kakao või jäätise, pole need paar tundi sugugi mitte kõige kehvemini veedetud tunnikesed sügiskaamosest.