FILM: Tulp Fanfan/Fanfan la Tulipe

13 08 2008


On 18. sajand. Prantsusmaa. Käib seitsmeaastane sõda. Valitseb Louis XV. Kohalikku südametemurdjat Fanfani (Vincent Perez) püütakse edutult naida. Kiired jalad ja ülimalt lihvitud kakluskunst koos oskusliku mõõgakäsitlusega, on Fanfani senini päästnud kirikliku laulatuse, sarvekandajatest meeste, tigedate isade-onude eest. Meena ta huulilt voolavad komplimendid, millesse naisolevused oma meeled kleepida lasevad ja hunnitu naeratus, mis viib neidiste meelteist kombed ja tõkked ning ei lase jalgadel seeliku all rahus peidus olla – need omadused ja oskused viivad naiste hingerahu. Hurmuri isiklik käibefilosoofia aga ei luba end siduda ühe ja ainumase naisega, sest sel juhul oleksid õnnetud ju kõik teised. Seniks kuniks. Saabub ikkagi see päev, mil tundub, et Fanfani saab abieluköidikutesse siduda, kuid tema õnneks on Louis´i armeel tarvis täiendust ning kuna kõik sobivad mehed on juba ammu lippude all, siis sobib iga püksikandja. Naiste ja abieluköidikute eest võib põgeneda, aga Saatuse ja Armastuse eest mitte. Nõnda ka selles loos. Fanfan kohtab imekaunist Adeline´i. Järgneb suur hulk seiklusi, mõõgaga vehkimist, kuninglikku verd piigade päästmist, lurjuste paljastamist ja muuhulgas ka Prantsusmaa päästmist, seda muidugi Suure Armastuse tärkamise, kasvamise ja äratundmise loo taustaks.
Tulp Fanfani eelmine, 1952. aastal valminud film, pani kaasa elama mitme põlvkonna südamed. Tollastes peaosades olid Gerard Philippe ja Gina Lollobrigida. Kahtlemata on ajad muutunud ning ükski lihtsakoeline mõõga-ja-mantli film, ei saavuta tollast menu, aga vaadata tasub ikka. Vana hea pretensioonitu meelelahutus ilusate inimestega peaosades.

5.5/10





FILM: Casino Royale/Casino Royale

11 08 2008

James Bond, arvata võib, et maailma tuntuim salaagent, on suutnud oma seiklustega hurmata juba üle poole sajandi. Ian Flemingi esimene Bondisarja raamat ilmus 1953. aastal. Just seesama – Casino Royale.
21. oktoobril 1954. aastal astus Bond esimest korda teleriekraanile. Taas Casino Royale – 50minutit telesaadet, peaosas Barry Nelson. Casino Royale´ist on tehtud ka üks varasem filmiversioon, aatal 1967, mi saga ei kuulu nn ametlike Bondi-filmide hulka.
1962. aastal valmis esimene nn ametlik Bondifilm Dr. No. Tänaseks on nn ametlikke Bondifilme kakskümmned üks (viimane neist just konkreetne Casino Royale) ja on lootust, et tänavu valmib järgmine film, Bondi rollis taas Daniel Craig.
TV3-s olid hiljuti pühapäevased Bondiõhtud, mille jooksul ka enamus ametlikest ja teistest Bondifilmidest ära näidati, lisaks veel ka dokumentaale. Bondimaanidel rõõmu kui palju, mitmeteks kuudeks.
Casino Royalis on esimest korda Bondi rollis Daniel Craig. Kellele meeldib, kellele mitte, aga tiitleid on suurstaariks tõusnule jagunud. Tõsi, enamuses naisteajakirjade omi – küll seksikama keha, toredama ujumispükstes kaadrite või siis stiilseimalt rõivavaliku eest. Filmi-Bondina on Craig haavatavam kui enamus seniseid Bonde (nii ihu kui hinge osas) ja omajagu inimlikum. Aga eks see ole ka tema “õpipoisist selliks ja siis meistriks” tee algus ning karta on, et paari järgmise filmiga koorub osavast briti agendist ameerikalik superkangelane, kellel igas taskus lendav vidin ning kelle valge smoking jääb ka kõige suurmas märulis särvavalgeks ning kelle näolapile ei jäta ükski kurjami rusikas ühtegi kriimu. Aga võibolla ka mitte.
Käesolevas filmis on Bond oma tee alguses, saab esimesed elu õppetunnid usalduse ja mitteusalduse teel. Inimlik ja haavatav.

6,5/10





FILM: Rütm kisub kaasa/Take the Lead

10 08 2008


Galantne tantsuõpetaja Pierre Dulaine (Antonio Banderas) hakkab vabatahtlikult raskestikasvatatavatest getokooli inimesekutsikatest tantsu abil õigete väärtushinnangutega kenasid ja kombekaid ühiskonna liikmeid vormima. Raskuseid on omajagu, aga eks nad ole kõik ületamiseks ning nõnda karastub teras ning lihvub teemant.
Ühelt poolt vaadates on see kõige klassikalisem klišeedes kinni olev film ümberkasvamisest, hoolimise, keskkonna, eeskujude ja eesmärkide tähtsusest noore inimese elus. Analoogseid lugusid on ikka tehtud. Teiselt poolt vaadates on see klassikaline nn tantsufilm, kus palju liikumist, muusikat ja tantsukvaliteedi arengut läbi ja koos isiksuse arenguga. Mis teeb aga selle filmi teistest erinevaks?
No, eks Banderas ole šarmantne ja seksikas, noored osatäitjad on särtsakad (palju varasemaid tuttavaid teleekraanilt: “koduperenaine” Alfre Woodard, “Ameerika otsib supermodelli” Yaya, “Degrassi kooli Paige” Lauren Collins jt), tantsunumbrid (miksid klassikalistest võistlsutantsudest ja hiphopist) hästi monteeritud ning muusika hoogne. Aga filmi suurim väärtus on tegelikult see, et kogu lugu põhineb tõsilool. Tantsuõpetaja Pierre Dulaine on täiesti olemas, tema nn tantsuteraapia avalikes koolides on toimiv süsteem ja igal aasta võistlevad uued pardipojad luigeks saamise nimel. Ja mis oluline, tegemist pole arhiivitolmust ja kaasaegsete mälestuste pärit persooniga vaid täiesti reaalse inimesega, kes ka paregu elu ja töötab kõrvuti meiega. Isegi filmis võib teda mõneks hetkeks tantsuvõistluse kohtunikuna näha ning filmi klassikaliste tantsunumbrite seaded on paljuski tema käe ja jala all lihvi saanud. Ning New Yorgis aadressil 25 West 31st Street on härral tegutsev tantsustuudio (kolm kaksisveed, eespernimi ja com, lugege ise!). Selline on elu. Ja film on ka hea ja hoogne. CD-l olevad lisad on kirsiks vahukoorekoogil. Lõpetuseks väike ving pealkirja teemal. Film on ikkagi juhtrolli võtmisest (ükskõik siis kas elus või tantsus), mitte sellest kuidas rütm omasoodu kaasa viib.

6.5/10





FILM: Kadunud linn/The Lost City

9 08 2008

Ääretult kurb ning traagiline perkonnasaaga, mille taustaks kõlab nuttev kuid kaunis muusika ning mille traagilisi momente käivitavaks jõuks on revolutsioon, inimeste unistused ning erinevad arusaamad elust. Film, mis peamiselt näitab ühe perekonna lugu, kuid ei analüüsi, ei moraliseeri, ei põhjenda. Kurblooline paratamatus ning kulgemine. Ühe perkonna lugu, paljude perekondade lugu, rahvuse lugu, põlvkonna lugu.
Traagikale ja vägivallale kontrastiks on filmis imalmagusaid ja kuid ka hingematvalt ilusaid looduskaadreid ning muidugi muusika.
Kohati isegi meie ajaloost tuttavlikud olukorrad: ühe pere mitu poega, igaühel oma arusaamad elust ja poliitikast. Ja see esimeste heitmise ja tagumiste tapmise ja keskmiste kojutulemise rahvatarkus. Fico Fellovi (Andy Garcia) on maineka perekonna vanim poeg, Havanna parima ööklubi El Tropico omanik, kes püüab olla kaitsev vend, hea poeg, tulevane perkonna pea ning väärtuste edasikandja. Samas on temas seda keskmiste kojutulijate tarkust. Tõsi, antud loos jääb kojutulemine kunstiliseks, mitte reaalses ruumis toimivaks. Ning kuigi isa kell (kestmise sümbol, mida armastavad paljud kirjanikud ja kinomeistrid) võetakse revolutsiooni fondi, jääb siiski kõigi kohtumiskellaajaks kell kuus. Täpselt kell kuus. Ja kuigi konkreetselt oma perekonna kilde, keda kokku kutsuda ja hoida, on vähe, on olemas oma rahva killud ja unistused ja vabadus ja kohtumispaik kell kuus.

7/10





FILM: Gabrielle/Gabrielle

8 08 2008

Film baseerub Joseph Conradi 1897. aastal kirjutatud lühijutul “Tagasitulek”. Lühijutul, mille autor kirjutas oma isikliku elu keerulisel perioodil ning mille kohta ta hiljem on vaid korra mainis, et ta suisa vihkab seda. 108 aastat hiljem tegi Patrice Chéreau loost filmi, mis jutustab sama loo. Loo armastusest ja tundetusest, hirmust, et “mõnikord on tunne, et elu saab otsa ning armastust nagu ei olnudki”.
Filmis on aasta 1912 ja tegevuskohaks Pariis. Kaunis kõrgklassielu – heaolu ja küllus, kohalik aristrokaatia koguneb neljapäevaõhtustele kodustele vastuvõttudele. Vastuvõttudele, millele kutse saamine või mittesaamine määrab, kas sa oled “oma”.
Jean (Pascal Greggory) ja Gabrielle (Isabelle Huppert) on “omad”. Nad korraldavad vastuvõtte, on lugupeetud ja austatud. Nad on kümme aastat abielus olnud ning elanud kõik need aastad koos korralikku abielu. Koos ja samas nii eraldi. Kuigi, eks see kuulunud tollaste korralike abielude juurde. Seega on mõistetav Jeani ehmatus ja kogu senise maailma kokkukukkumine, kui ta koju jõudes leiab Gabrielle kirja, milles ta teatab, et lahkus teise mehe juurde. Veelgi keerulisemaks läheb lugu, kui mõne tunni pärast Gabrielle naaseb. Järgnevad päevad ja nädalad täis püüdlusi päästa olemasolevat ja raevu, mis vajab väljaelamist, tundeid ja väsimist.
Film on salongilik draama. Pigem 19. sajandi kui 20. sajandi inimeste sisemaailma avada püüdev. Mõnes kaadris nii isiklik ja intiimne, et tunned piinlikust olles pealtvaataja rollis. See on teise aja inimeste lugu, tänapäevastest lugudest erinev, samas: teema on igivana.
Imetlusväärsed rollid Isabelle Huppertilt ja Pascal Greggory´lt. Film on kahe Césari laureaat.

8/10





FILM: Trauma/Trauma

8 08 2008

“Trauma” on tõeline maiuspala thrillerite gurmaanidele. Aga ainult gurmaanidele, mitte tavatarbijatele. Film on kui unenäopüüdjasse püütud pahade unenägude kogum, mis on mitmel hommikul päikesevalguses põlemata jäänud. Seik seiga järel muutub aina keerulisemaks arusaamine, mis on tõde, mis pelk ettekujutus.
Peategelane Ben (Colin Firth) ärkab autoavariijärgsest pikast koomast ning teadvustab, et ta naine on hukkunud. Selle teadmisega on keeruline toime tulla. Aga kui tõde on veelgi raskem teadvustada? Kus on tõde ja kes on tõde? Lisaks hakatakse Beni süüdistama popdiiva mõrvas. Kus on tõde? Seltsi ja segadust pakub naabinaine Charlotte (Mena Suvari). Kes on Charlotte? Kas üldse on Charlotte olemas? Milline on tõde?
Selline kummastav lugu, mille tempo on aeglane ja stseenid aiva kummastavamad. Keskkonnaks endine haigla, mis on eluruumideks/ateljeedeks ehitatud, mille keldriks on endine surnukuur. Hiilgav keskkond, palju detaile. Ahjah – ja muidugi sipelgakoloonia, mille asukad filmi edenedes aina aktiivsemalt kaadris sebivad ja vaatajat end igaks juhuks sügama panevad.
Ja filmi lõpus saabub ka selgus. Tõde koorib end kiht-kihi haaval nähtavaks ja lõpukaadrites on kõik selge ja lihtne või, et siis mitte…tõde…
Igatahes pole see film, igale maitsele. Isegi mitte igale thrillerisõbrale. Pigem peaks filmi klassifitseerima kui psühholoogilist põnevikku või rahvapärasemalt – veider ajukiiksutaja. Kellele sellised meeldivad, saavad nauditava poolteisttunni. Teised säästku aega muu tarbeks.

6/10





FILM: Muumia: Draakonkeisri hauakamber/The Mummy: Tomb of the Dragon Emperor

8 08 2008

Lauril oli õigus, kui ta ütles, et “Parim “Muumia”, mis seni tehtud!” (http://piksevarras.blogspot.com/2008/07/mummy-tomb-of-dragon-emperor.html). Muudes seisukohtades vaidleksin vastu. Enamuses. Ei ole nii halb. On lihtsalt žanrile kohane. Taplemist ja tagaajamist vahetavad kandiliskoomilised lembehetked ja jalust vigane humor. Aga naised on ilusad, rõivad on kaunid, loodusvaated on hunnitud ja arvutis lisatu-loodu on tänapäeva võimaluste tipp. Põnev on ka. No, nii lapsikult põnev. Kui oma sisemine laps säravi silmi lasta filmi vaatama, on kõik ok. Sisu ümber jutustama ei hakka. Ega sellel olegi suurt rolli. Oluline on keskkond, kus tegevus toimub ja tegeleased. Jälle õnnestub õnnetus ja kurja imperaatori (Jet Li) surnukehast tegutsev Kurjuse Maaletooja on “taasäratatud”. Terrakota sõjameeste armee on samuti kurja teenistuses ja seiklust jagub.
Selles, et neljanda filmi tegevus kuskil Peruus toimub, ilmselt enam kahtlust pole. Aga õhku jäi hoopis küsimus, et kas nüüdsest on peategelane surematu…
Minge ja vaadake – lahutab mõttevabalt meelt küll.

6,5/10





FILM: Hea sakslane/The Good German

7 08 2008

Berliin. Potsdami rahukonverents. 1945. Ameerika ajakirjanik Jake Geismer (George Clooney) on tagasi Berliinis. Otsimas sidet möödunud aegadega, inimestega? Lootuses otsida-korjata kokku allesjäänud killud ja alustada uut? Lihtsalt töölähetusel? Ilmselt ei tea õiget vastust Geismer isegi. Ta on möödunud elu varemetel, otsimas midagi. Õigemini küll kedagi – oma kunagist töökaaslast, armukest – juuditar Lenat (Cate Blanchett). Saatus viib need kaks kokku kiiremini, kui Jake arvata-loota oskas.
Mõrv, saladused, petmised, ellujäämisoskused ja –õigustused. Stseen stseeni haaval hakkab vaataja aru saama, kes on kes, kes varjab keda, mis juhtus sõja-aastatel. Saladused rulluvad lahti vaikse kurbmänguna, peaaegu emotsioonivabalt. Sõja üleelanutel ei ole enam emotsioone, on vaid oskused enese ja lähedaste päästmiseks.
Film noir stiilis film on tõeline maiuspala silmale-kõrvale. Must-valged lummavad kaadrid, saatjaks Thomas Newmanni muusika.
Filmi võibki vaadelda kaheplaanilisena. Esiteks lummav mäng vormiga ja teiseks sakslaste probleem – sõjaaeg ja see, kuidas keegi sel ajal ellu jäi või siis elu jättis. Nagu eespool ka mainisin, siis sõja hammasrataste vahele jäänud on nüüd, sõjapurustuste keskel ja mitme riigi mõjutsoonide vahel, emotsioonivabad ja lahendusi otsivad. Nagu laborirotid labürindis. Ilmselt nii peabki olema – tugevamad ja targemad jäävad ellu. Moraal on midagi sellist, mille üle võib rahuajal mõtiskleda ja hinge närida. Või siis mitte?

7,5/10





FILM: Miss Potter

7 08 2008

Betarix Potter oli eelmise sajandi alguse Inglismaa mõistes tavatu naine. Hoolimata vanemate pingutustest tütar viisakalt sobivale mehele panna – sobilikud raha ja positsiooni variatsioonid, ei võtnud Beatrix vedu. Vanemate meelehärmiks oli ta valinud vabatahtliku vallalise naise elu, kusjuures oli ta ise sellega väga rõõmsameelselt rahul. Betarix oli lapsest saati armastanud joonistada. Värvid ja joonistatud loomakesed täitsid ta elu. Isegi sedavõrd, et ta kuulutas oma väljamõeldud ja paberile pandud tegelaskujud oma parimateks sõpradeks. Isepäine noor daam hakkas oma joonistusi müüma post- ja lauakaartide tarbeks. Aga sellest talle ei piisanud. Betarix Potteri unistuseks oli kirjutada-joonistada ilusaid, taskukohaseid lasteraamatuid.
Vana seltsidaami nagu nuhtlust igal oma käigul kaasas vedades (kombed eelkõige!), püüdis ta leida oma nn Jänkuraamatule kirjastajat. Läbi äraütlemiste kadalipu kroonis ta pingutusi edu ja trükist tulnud raamat muutus tõeliseks menukiks. Esimesele järgnes teine ja nõnda edasi. Tolle aja tavatu naisterahva karjääriloo kõrval hargneb suhtelugu. Polnud ju Beatrix sugugi mitte mees-nais suhte vastane vaid põtkis vanemate poolt valitud ning talle mitte imponeerivate meeste vastu.
Elul on aga omad seadused, ning enne kui Beatrix koos oma Jänku Peetri, rumala pardi Jemima, hiirepere ning teiste parimate sõpradega maalilise talu ostab, saab pisaraid valada küll ja küll.
Betarix Potteri elu oli nagu muinasjutt. Täis raskuste ületamisi ning väiksemaid ja suuremaid seiklusi. Surres pärandas ta riigile heas korras ja uuendustest puutumatuna säilitatud üle tosina talu ja 4000 hektari maad. Seda ilu saab tänapäevalgi iga soovija oma silmaga vaatamas käia nagu ka lugeda õpetlikke lugusid loomadest, mida ilmestavad kaunid pildid.
Südamlik ja ilus film Isepäisest Naisest.
7/10





FILM: Tühi maja/3-iron või Bin Jip

6 08 2008

Sõnatud sõnumid. Nende kahe sõnaga annaks filmi lühidalt kokku võtta. Aasia inimeste mõttelaad on meie omast väheke erinev. Nende filmid on seda kohe palju.
“Tühi maja” (mille rahvusvaheline ingliskeelne pealkiri on siiski mitmuses, “Tühjad majad”) on kui unenägu – peaaegu sõnatu, vaikselt ennast loov ja jutustav romantiline lugu, mis on väheke reaalsuse suhtes nihkes.
Noormees Tae-suk kleebib päeval kiirtoidu flaiereid majaustele ning öösiti murrab kodudesse, millede peremehed on eemal. Mingiks ajaks saavad võõrad kodud tema koduks, ta naudib hüvesid ning hoolitseb heaperemehlikult kodu eest.
Sun-hwa on kaunitar, rikka mehe ülalpeetav, heaolu on, aga hingerahu ja armastust mitte.
Noored kohtuvad ja armastus saadab neid vaikivas nomaadielus, kuniks…
Edasi järgneb natuke põnevusfilmile omast tegevusliini. Ja lõpukaadriteks on taas kõik kannatused tasutud. Kas on? Kas armastus on üle surmavalla? Kes on elus ja milline on elu? Lõpukaadris seisavad kaks armunut kaalul, mille seier seisab numbril “null”. Ainuüksi see kaader annab võimaluse eelnevalt nähtu enesele kolmel erineval moel lahti mõtestada. Sellised need aasia filmid on – aasakestega ja konksukestega, varem või hiljem jääd mõnda kinni.
Euroopa erinevatel filmifestivalidel on filmi ja tegijaid erinevate auhindadega ka pärjatud, oluliseimad neist neli erinevat auhinda 2004. aasta Veneetsia Kuldsete Lõvide jagamiselt.

8.5/10





FILM: Armastuslaul Bobby Longile/A Love Song for Bobby Long

6 08 2008

Kooliplikaeas Purslane (Scarlett Johansson) saab teate oma ema surmast. Ema, kellest pole tal muid mälestusi, kui need, mida ta arvab ise olevat enesele välja mõelnud. Vanaema, kes Purslane’i oma surmani kasvatas, oli alati maininud, et ema jätab talle vähemalt ilusa majakese New Orleansis. Seda majakest Purslane vaatama lähebki.
Maja on lohakil ja seda asustavad endine kirjandusprofessor Bobby Long (John Travolta) ja tema endine assistent Lawson Pines (Gabriel Machtate). Lawson kirjutab väidetavalt romaani Bobby elust ja Bobby vürtsitab vestlusi tsitaatidega kirjanduse varasalvest. Põhitegevuseks on mõlemil eskapism ja pidev joomine. Selline vaikne New Orleansi idüll.
Kolm erinevat natuuri peavad mahtuma ühe vaikselt laguneva katuse alla. Ja mahuvad. Selle mahtumise käigus avanevad nende elud ja lood, mis on nad teinud sellisteks nagu nad hetkel on. Selgub, et mida kauem need kolm koos on, seda rohkem muutuvad nähtavaks need niidid, mis neid lähendavad.
Hingekraapiv film, mis triip-triibu haaval lisab selgust loo mõistmisse. Jutustus, mis kriibib valuasalt emotsioone, siis laseb neile kenasti igapäevaelust kooriku peale kasvatada, et siis uuesti valusalt tundeid riivata.
Film, mis nagu polekski Ameerikamaa tööstuses tehtud, pigem Euroopa film, aga siiski Ameerikamaa oma – lugu, mis on ümbritsetud New Orleansist, muusikast ja ehedast armastusest, mida ei pruugi küll silmaga näha, kuid mille südamega koheselt ära tunned.
Hiilgav roll John Travoltalt.

8/10





FILM: Tähetolm/Stardust

5 08 2008

Ma ei saa kõigi nimel kõnelda, aga vähemalt mina armastasin lapsena küll muinasjutte. Kui aus olla, siis armastan praegugi. Selliseid ilusaid, klassikalisi muinasjutte, kus on kaunitarid, kes vajavad päästmist; omajagu hirmu, õudu, kannatusi ja ületamist vajavaid takistusi; Kangelane; Õnn ja Juhus, kes sekkuvad vajalikul hetkel; Pahad, kes saavad karistatud ning õnnelik lõpp.
“Tähetolm” on just selline, klassikaline, ilus, vanaegne muinasjutt. Kindlasti mitte igav. tegelastegalerii on värvikas – ilusad on ilusad, koledad on koledad, mõni ilus on aga hingelt tühi, aga hingelt ilusad on alati ilusad. Tõsi, naljakaid on ka. Nagu näiteks Kurja Kuninga tapetud poegade vaimud või piraadikapten Shakespeare’i (Robert De Niro) “mitu nägu ja vormi”.
Loost enesest. Ilus ja väheke saamatu poiss Tristan (Charlie Cox), kes on enese teadmata kuninglikku verd, läheb ilusa (aga väga pealiskaudse) piiga armastuse pälvimiseks otsima Taevast Langenud Tähte. Selgub, et Tähel on kaunis inimkuju (Claire Danes). Lisaks inimkujule on ta rinnas süda, mida ihaldavad oma ilu kaotanud igavikvanad nõiamoorid ning kaelakee, mille kivi näitab uue Kuninga. Seiklus algab – tagaajamine, põgenemine, võitlus. Teekonnal kohtutakse nii takistuste kui uute sõpradega, omandatakse uusi oskusi, saadakse targemaks ja osavamaks ning Armastus avab silmad ning südamed.
Ja nagu muinasjutus ikka – lõpuks saavad kõik tasutud oma teenetele vastavalt.
Film, mille vaatamine toob meelde lapsepõlve, lapseuskumused Heast ja Kurjast ja teadmise, et Headus võidab alati. Hea film salvimaks meeli lõputu jaheda suvevihma ajal.

PS Ühes kommentaaris tehti ettepanek, et võiksin anda filmidele 10palli jaotuses hindeid. Eks see selline subjektiivne värk ole. Ja ma kardan, et ma olen tihti liiga heasüdamlik, aga eks ma siis proovin.

8/10





FILM: Väiksed lapsed/Little Children

5 08 2008


Väikekodanluse malbe igapäev. Naised väikeste lastega mänuväljakul, kaunid kodud, õhtused-hommikused ühiseined laua taga, koduperenaiste raamatuklubi. Vaikne ja rahulik elu päev päeva kõrval. Igal paraadipildil on omad tolmused nurgatagused, nii ka sellisel elul.
Sarah (Kate Winslet) ei sulandu eriti hästi mänguväljaku-mammade seltskonda, aga samalt väljakult saab alguse ta suhe noore koduse isa “Lõpupeo Kuningas” Bradiga (Patrick Wilson).
“Väiksed lapsed” on kasvamise lugu. Ja ei kasva mitte väiksed armsad lapsed, vaid inimesed nende ümber. Enamus tegelasi, kellede ellu pilguheite lubatakse on jäänud mingit pidi kinni oma lapseikka: kes poisikeselike unistustega, kes isepäise jonnakuse ja lapsiku mina-jonniga, kes ema seelikusabas, kes võimetu tunnistama “mina tegin” vigu. Katsetades väikekodanlikus vaikelus võimaliku ja võimatu piire ning rikkudes reegleid saavad tegelased nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks ning omajagu küpsemateks. Kuidas ja kas nad selle teadmisega edasi oskavad elada, seda filmitegijad meile enam ei näita.
Tegelikult on filmis kaks olulist tegevus/tegelas-liini: Sarah ja Bradi lugu ning oma karistuse ära kandnud pedofiili Ronnie ning ekspolitseiniku Larry lugu. Servapidi on need lood ka omavahel kokku põimunud.
“Väikesed lapsed” ei ole film, mis pakub kiiret actionit, pigem pakub ta filmijärgselt tundideks mõttetegevust: miks tegelased käitusid nii nagu nad käitusid. Ja nendest mõtetest on ainult lühike tee eneseanalüüsini, mis on igati väärt tegevus.
Hea film ja mitu väga head näitlejatööd. Kolm Oscari nominatsiooni ja kahjuks mitte ühtegi kuldset mehikest, aga väärinuks kindlasti.





FILM: Sophie Scholli viimased päevad/Sophie Scholl – Die letzten Tage

5 08 2008

Filmi tegevus põhineb tegelikul elul. Ülekuulamisprotokolle olla filmis kohati sõna-sõnaliselt tsiteeritud. Sophie Scholl, tema kaaslased, Valge Roosi nimeline vastupanuliikumine, sõda, lendlehed ja surm – kõik on olnud päriselt. Film jutustab meile seda lugu oma pildikeeles.
Lugu ise on lihtne. II maailmasõda, 1943. aasta algus. Vastupanuliikumine Valge Roos paljundab ja levitab järjekordset lendehte, mis eitab Adolfi juhioskusi ning sõja jätkamise ning ohvrite mõttekust. Passiivne vastupanu läbi sõna levitamise. Antud ajaloolises kohas ja kontekstis kuritegu, mis väärib surma. 21aastane Sophie Scholl ja tema vend Hans jäävad lehti levitades vahele. Pikka tagasiajamist pole, on hoopis Sophie pikad vaidlused uurijaga, kus Sophie veendunult kaitseb oma ideed ning ei reeda kaaslasi. Ja siis saabub Lõplik Lahendus, millele Sophie, kindlate veendumustega tüdruk, astub püstipäi ja puhta südamega, olles veendunud Jumala andestuses, Idee õigsuses ning võidus, sõnadega Päikese paistmise kohta.
Loo pildikeel on huvitavam kui lugu ise. Nõukogude filmikunsti tõlgendusi näinuna ja raamatuid lugenuna kangastuvad selliste lugudega veri, räämas keldrid, peks, riideräbalad ning plekist kruusis joodav viimane tilk leiget vett. Sophie Scholli lugu jutustavas filmis on kõik rahulik ja suurejooneline. Alates koolimaja vestibüüli sammastikust ja lõpetades valge portselantassiga, millest uurija Sophile “päris oakohvi” pakub. Vaikus, steriilsus, pisaraid näeb vaid korraks. Kohtuprotsess verevas talaaris kohtuniku ning veluurist oktoobrites hukkajatega kisub juba omajagu kafkalikuks.
Samas, pole oluline, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüaks ning pole oluline, mis kujul näidatakse õudust, vägivalda, vaimset vägistamist, peamine, et mõjuks. Ja mõjub. Sakslaste Sophie maailma streiilsuses ja viisakuses isegi rohkem kui venelaste verevermetes ning betoonkeldris.

Filmi ja tegijaid on pärjatud mitmete aunimetustega. Kõlavaimad: Julia Jentschile Sophie rolli eest Berliini Filmifestivali parima naisnäitleja Hõbekaru; Hõbekaru sai ka filmi režissöör Marc Rothemund. Samuti sai film Saksa filmiauhinna „Lola”, kui parim saksa film ja Julia Jentsch kui parim naisnäitleja.





FILM: SWEENEY TODD: Fleet Streeti deemonilk habemeajaja/SWEENEY TODD: The Demon Barber of Fleet Street

4 08 2008


Kui ma just eelmises postituses kirjutasin, kuidas muusikaline komöödia on ikka kerge ja värviline, siis nüüd pean hakkama vähemalt pooli oma sõnadest sööma. OK – Sweeney Todd pole ehk komöödia (kuigi mine tea, nende žanrimääratlustega on nagu on. Seda enam, et mis ühele naljakas, see teisele mitte), aga muusikal on see film nüüd küll. Tehtud Stephen Sondheimi menumuusikali järgi filmiks. Aga kerge ja värviline see film nüüd küll pole. Või siis teisest küljest – hämarsinine, roostepruun ja veripunane on ka värvid.
Lugu iseenesest on kurva armastuse, kannatuste ja kättemaksmisest saadava hingerahulolu lugu, sekka pisut pettumisi ja kordaminekuid. Selline kuri muinasjutt rohkete veriste kaadritega. Tõsi, lõpuks ikkagi saab ka valelikkus ning kättemaks omakorda karistatud ning vähemalt jääb noorpaarile lootus helgele tulevikule.
Johnny Depp on selline “pooldeemon” Sweeney Toddina. Aga ju ongi roll “poolsurnu” oma, sest Benjamin Parker temas on surnud, temaga koos ka kõik inimlikult hea ja kaunis.
Mõnusalt praktiline ja elulisi lahendusi leidev tegelaskuju on Pr Lovett (Helena Bonham Carter). Selline säästuaja kangelanna ja ökousu iidol. Midagi ei ole raiskamiseks, kedagi ei raisata – sellise filosoofia kandja. Väga tänapäevasesse maailma sobituv naine, kui nüüd natuke küüniline olla.
Ja lihapirukate isu on pikemaks ajaks läinud – vist…
PS DVD-d saab kiita lisade eest. Tegemist on kaheplaadilise väljaandega – ühel film ja teisel lisad. Vaatamist jätkub kauemaks.