FILM: Hea sakslane/The Good German

7 08 2008

Berliin. Potsdami rahukonverents. 1945. Ameerika ajakirjanik Jake Geismer (George Clooney) on tagasi Berliinis. Otsimas sidet möödunud aegadega, inimestega? Lootuses otsida-korjata kokku allesjäänud killud ja alustada uut? Lihtsalt töölähetusel? Ilmselt ei tea õiget vastust Geismer isegi. Ta on möödunud elu varemetel, otsimas midagi. Õigemini küll kedagi – oma kunagist töökaaslast, armukest – juuditar Lenat (Cate Blanchett). Saatus viib need kaks kokku kiiremini, kui Jake arvata-loota oskas.
Mõrv, saladused, petmised, ellujäämisoskused ja –õigustused. Stseen stseeni haaval hakkab vaataja aru saama, kes on kes, kes varjab keda, mis juhtus sõja-aastatel. Saladused rulluvad lahti vaikse kurbmänguna, peaaegu emotsioonivabalt. Sõja üleelanutel ei ole enam emotsioone, on vaid oskused enese ja lähedaste päästmiseks.
Film noir stiilis film on tõeline maiuspala silmale-kõrvale. Must-valged lummavad kaadrid, saatjaks Thomas Newmanni muusika.
Filmi võibki vaadelda kaheplaanilisena. Esiteks lummav mäng vormiga ja teiseks sakslaste probleem – sõjaaeg ja see, kuidas keegi sel ajal ellu jäi või siis elu jättis. Nagu eespool ka mainisin, siis sõja hammasrataste vahele jäänud on nüüd, sõjapurustuste keskel ja mitme riigi mõjutsoonide vahel, emotsioonivabad ja lahendusi otsivad. Nagu laborirotid labürindis. Ilmselt nii peabki olema – tugevamad ja targemad jäävad ellu. Moraal on midagi sellist, mille üle võib rahuajal mõtiskleda ja hinge närida. Või siis mitte?

7,5/10

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: