FILM: Leedi Chatterley/Lady Chatterley

25 09 2008


Pascal Ferrani film baseerub D. H. Lawrence romaanil “John Thomas and Lady Jane”, mis ilmus 1927. See on üks (varasem ja õrnem) kolmest “Leedi Chatterley armukese” versioonist.
Omal ajal pornograafiliseks ja skandaalseks ning keelatuks kuulutatud-osutunud lugu omab oma võlu ka tänapäeval. Noor abielunaine Constance Chatterley (Marina Hands), kombekas ja tasane püüab toime tulla oma sotsiaalse rolliga ning hinge-keha vajadustega. Tema aristrokraadist abikaasa (Hippolyte Giardot) on I ilmasõjas viga saanud, ratastoolis ning mehena mittetoimiv. Noore leedi vaim ja ihu hakkavad tasapisi talle osaks saanud elust närbuma. Arstid füüsilist häda ei leia, aga elurõõm on kadunud ja tervis niru. Eks soovitatakse noorproual rohkem looduses liikuda.
Leedi Chatterley kohtub kohaliku metsavahi Parkiniga (Jean-Louis Coullo’ch). Metsavaht on lihtne mees, elab lihsat elu looduse ja iseenesega tasakaalus. Kui tema uksele ja ellu ilmub nägus proua, kelle kaunitesse silmadesse on kirjutatud küsimus, siis ürgsel loodusmehel pole kaua vaja, et küsitule vastus anda. Leedi Chatterley käigud metsavahi juurde muutuvad pidevateks, leedi kurvameelsus on ravitud ning ta avastab naiseks olemise füüsiliste rõõmude maailma. Tema maailm ja vaated sellele laienevad – leedist ei saa küll mitte uus inimene vaid täiuslikum ja enda saatust juhtiv naine.
Film on pikk, aga tasub vaatamist. Kaunis loodus, jutustuse aeglane kulg, delikaatsed aga samas ehedad ning mõjusad intiimsed stseenid, vähene dialoog ja ääretult hea näitlejatöö. Ainuüksi Marina Handsi silmad jutustavad rohkem kui telliskivipaksune romaan.
2006. aastal võitis film viis Césari auhinda, seda nii parima filmi kui parima naisnäitleja, parima operaatoritöö, parima kostüümi ja parima adapteeritud stsenaariumi eest.





FILM: Taarka

15 09 2008

Oi-oi-oi-oi-oi-oi-oi….
Tehti film. Ilus loodus, pidurõivastega setud kõik kokku kogutud ja lugu ja ainest nagu oleks, aga välja tuli…
Vat, ei oskagi nüüd ei lühidalt ei pikalt öelda, mis välja tuli. Nagu paganama pisuhänd oleks filmist üle käinud või et siis, oleks mitu meest-naist oma filmi teinud ja lõpuks on juppidest lugu kokku lõigatud.
Häirivat on filmis nii paganama palju, et paremad asjad jäävad selle häiriva varju. Muidugi ma ei tea, kuidas kuuleb seda filmi inimene, kes pole setude keelt kuulnud. Aga kui sa ikka juba lapsena oled seda keelt kuulnud, siis filmis kõlav lõikab kõrva. Veel hullemini lõikab kõrva see, et Taarka osatäitjad kõnelevad kõik “oma” setu keelt – mis kõlab kokku nagu oleks kolm erinevast rahvusest diivat esietendusel sama rolli tegemas.
Ja ei ole Siiri Sisaski Taarka minu jaoks veenev. Taarka oli ju setude keskel sündinud-kasvanud, aga mulje jääb nagu oleks metsast sassispäine moorlane tulnud ja oma tahtsi ning moodi laulma hakanud.
Ehedat setu laulu kõlas minu kõrvade jaoks filmis vähe. Taarka elust nn ühiskondlikult olulised momendid jäid segaseks – miks ta ikka Sooma presidendi juures laulmas käis ja mille eest talle tare kingiti. Kuigi setude silmale võis “tantsu” korjav Anna Raudkats veider tunduda, on siiski arusaamatu, miks tast filmis on tehtud Buratino etenduse koomiline hüpiktegelane.
On tänuväärne, et filmi lõppu on lisatud tekstiline selgitus, mis sai tegelastest edasi ja kust kuhu on Setumaa teel, aga kuna see on lisatud väikeses kirjas ja sprinteri kiirusel, siis jääb see hariv teadmine ainult monteerijate ja filmitegijate teadmiseks.
Kujundeid on filmis loodud ja otsitud – toodetud nii, et kohe tunned, millist vaeva on nähtud. Kui ikka kujund ekraanilt nõndamoodi silma kargab, et hiljem on hirm, et verepiisad, mudas kakerdav Taarka või konn Vassilissa unenägudesse stammkundedeks trügivad, siis on natuke kõhe küll sellise näpuga kunsti poole näitamise üle.
Aitab virisemisest.
Tegelikult oli hääd ja ilusat ka, nagu ma ütlesin, Ilus jäi nurga taha, sest Kole oli suurem.

Aga võibolla olen ma liiga ülekohtune. Kirjutage, kes te näinud olete.
3/10