RAAMAT: Lii Unt “Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat”

29 01 2009

parim_naitleja_linnas1

Taas üks raamat, millele julgen tugevad soovitussõnad öelda.  Lii Unt on ääretult tundliku meelega, hea detailinägemisega, väga hea sõnameister, aga mis olulisim – ääretult tundlik loojanatuur.
Tegemist on väga mitmeplaanilise teosega. Siin on võõra maa hullutavat salapära ja pisut ehmatavat reaalsust; on omapärast romantikat ja olmelist räpakust; on kulgemist. Aga samas on see ühe naise eneseotsimise ja leina lugu. Ometigi mitte ahastama ajavalt kurb vaid põhjamaalasele võõramoeliselt aeglaselt kulgev, otsiv. Kohati kurb, aga samas ka helge.
Olen juba kuskil korra öelnud, et naise hing on kui kõrb – kaunis, mõõtmatu, janune ja salapärane … nii ongi.
10/10





RAAMAT ja FILM: Lohejooksja/The Kite Runner

28 01 2009

lohejooksja  kite_runner

Bravo,  Khaled Hosseini!!! Hiilgav, filmitegijad!
Võtsin Khaled Hosseini raamatu kätte väga erinevate tunnetega. Minu jaoks isiklikult on Afganistan riik, kuhu minu eakaaslasi, sõpru ja klassivendi saadeti koolipingist (võõrasse) sõtta. Tagasi tulles olid nad teised inimesed ja oli ka neid, kes elusana tagasi ei tulnud. Väga valus kogemus. Hirm. Viha. Arusaamatus.  Neid emotsioone on tasakaalustanud natue Õnne Pärli blogi tema elust seal – nüüd ja praegu. Ometigi on see riik ja see rahvas olnud minu jaoks märgiline, segadust tekitav, valus ja võõrastav. Ja nüüd siis raamat. Ühe mehe meheks saamisest, lapsepõlvest Afganistanis, uuest elus vabal (aga võõral) maal ja tagasipöördumises kodumaale, et lunastada oma võlg. Raamat armastusest, sõprusest, truudusest, reetmisest, lunastusest.
Ei, see ei ole “naistekas”, see on raamat Inimeselt Inimesele. Väga hästi kirjutatud, aus, valus, puhastav.

Ma ei taha siin lugu ümber jutustada. Pigem tahaksin jagada teadmist, et on olemas üks ääretult hea raamat, mis võib jääda lugemata võibolla väheke arusaamatu pealkirja tõttu. Tõeline kirjandus, mis peegeldab Tõelist Elu.

Raamatu läbi saanud, vaatasin kohe ka filmi. Film on samuti uskumatult hea. Tõsi, mõned üksikud tegevusliinid on välja jäetud ja natukene ehk ilustatud, leevendatud võrreldes raamatuga, aga see ei muuda oluliselt sõnumit.

Nii raamatule kui filmile  9,8/10 

Raamatust pisut infot: http://blog.ekspress.ee/viewdoc/49A4CA9FD868372CC225753E003FBE3B
Filmist: http://www.imdb.com/title/tt0419887/

Olen väga tänulik, kui kommentaarides jagate oma emotsioone.





Läksin endast välja ja…avastasin lumememmeteraapia

22 01 2009

sunflower__childhood__by_primavera_britta

Tegelikult juhtus see juba kõik eile, aga siis tundus see kuidagi väga isiklik olema. Täna, distantsilt vaadatuna, võin juba jagada.  Natuke koomiline täitsa ja võibolla aitab kunagi kedagi veel.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et kui enne üheksat õhtul on oma pere teismelised otsustanud nigeleda-nägeleda-mängida-hängida ja sa oled jõudnud tõdemusele, et isegi oma enese mõtteid sa ei kuule ja tahaks käratada, sõimelda, uksi paugutada ja võibolla isegi mõne taldriku puruks lüüa. Aga ega see siis olukorda paranda, aga vaikselt kannatamine tundub masohismi ja enesealandusena. Ja siis ma läksin algatuseks endast välja (aga vaikselt, sissepoole, ilma kisata) ja siis läksin hoopis välja. Uksest (enne panin tutimütsi pähe, jope selga, kindad kätte ja tanksaapad jalga).

Õues oli tegelikult kena.
Ei olnud külm, aga õrnalt õhkas talve. Lumi oli valge-valge. Õhust õhkus sooja, lubadusi suveks. Aga hetkel oli ilm kaunis talveunes.

Kõndisin. Hakkas hingel parem. Rõõmsamaks läks meel. Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Tillukeis ja suuri, täiuslikke ja väheke lohakas-lohmakaid – Lumememmesid. Aga nad kõik olid üksi. Tõsi, mõned olid vähemalt teisega silmsideme kauguses, aga teised jälle polnud. See on ju kurb, kui sõpru-sugulasi ei näe. Nii ma siis hakkasin Loojaks. Lumememmede Loojaks. Tegin pisikesi memmesid oma teele. Nõnda, et igal olemasoleval memmel oleks memm, keda näha. Patsutasin memmesid ja nii sai mu kodukvartali ümber loodud Lumememmede Võrgustik.

Koduukse juurde jõudes oli majaesisele mänguplatsile tekkinud Ühele Suurele Memmele lisaks Kaks Keskmist ja seda ilma minu abita.

Ja kurjad mõtted peast ning kibedus hingest olid kadunud. Vot,  selline teraapia.

PS Kuna ma ei suutnud oma piltide hulgast leida ühtegi Lumememme-pilti ja eile mul, kurjusega hinges, kodust lahkudes ei olnud ja kaamerat kaasas, siis pilt on hoops päevalille-lapsest. Noh, selline Lootuse-Ootuse sümbol.





RAAMATUD: Marje Aksli “Minu Moldova” ja Maria Kupinskaja “Minu Alaska”

18 01 2009

minu_moldova minu_alaska

Taas siis sel korral raamatutest. Ja “Minu…” sarja omadest.
Marje Aksli Moldova-nägemus oli kurvastav. Ma ei tea, kuidas teistele lugejatele, aga mulle jäi mulje nagu ei oleks autor tahtnud näha mitte ühtegi helget tooni, rõõmustavat hetke, head inimest. Kirjapandu on nagu kantud miskist sisemisest jonnist või painajast. Selge see, et Moldova ei ole Eesti. Moldova on Moldova. Omade kommetega (tõsi, aegunud, aga see-eest väga püsivatega). Usun, et pikapeale võib tüütuks muutuda see, kui sind ei taheta kuulda võtta, kui su mõtete suhtes ollakse umbusklikud ja suisa tõrjuvad, aga ikkagi. Kõik kirjeldused ja kokkupuutumised inimestega on pilvealused, varjutatud mingi trotsi ning omapoolse väikse üleoleku ning kohalike mahategemisega.
See oli see, mida mina sellest raamatust lugesin. Rraamatu kõige ilusam hetk oli, kui pildialbumis jõudsin pildini, mille autor on allkirjastanud stiilis, et kaunis talveilm, aga eideke peab käsitsi lund rookima – mahajäänud maa. Ometigi on foto jumalik – imeline, rahumeelne ja turvaline.

Maria Kupinskaja “Minu Alaska” on hoopis teist tüüpi ilmanägemine ja -kirjeldus. Kaks avastusretke kelgukoerte kasvandustesse. Vähesed olemetingimused, palju (rasket) tööd, aga tahtmine olla ja teha ja hakkama saada. Ka minu maailmapildis tähendasid kelgukoerad ainult mööda lund kappavaid rakendeid (sinisilmsete huskydega). Maria raamat haris mind sel teemal omajagu. Kui kröömike norida, siis selle kallal, et kuigi autor lubab, et raamat on iseenese ja kelgukoerte kasvatamisest, siis viimasest saab korraliku ülevaate, aga iseenese kasvatamisest jagatakse enamuses vaid töö poolt. Midagi olulist jääb ütlemata, millestki minnakse libamisi üle ja mööda. Miski muutis autorit Alaskal, aga mis ja kuidas, jääb lahti kirjutamata. Kui see osa oleks ka raamatus olnud, siis võiks seda juba päris arenguromaaniks lugeda. Praegu on rännuraamat. Aga mitte paha, täitsa mõnus. Me kõik oleme kuhugi teel…

Kokkuvõtteks: kaks maailma, kaks kogemust, pessimist ja optimist. Minu silmis tegi optimist pessimistile pika puuga ära.





FILM: Mehe töö/Miehen työ

16 01 2009

mehe_t66

Krdima hää film. Täpselt see, mida vaadata kui akna taga on (veel) peaaegu kaamos, lõunanaabrid pilluvad kiva valitsushoonete akendesse, bussipeatused rohetavad “Nemad-pähh! tegid blää! Vali-vali-vali mind!” plagudest ja majanduskriis kappab raketikiirusel.

Juha, 38aastane tavaline Soome Mees. Selline aeglane. Aga optimist, innovaatiline, probleemilahendusele suunatud.

Olli. Kah Soome Mees. Joob, aga salgab. Suhtesusserdis. Ja muidu sahmerdis. Omajagu tühm tümikas. Eelmise sõber.

Katja. Juha naine ja lapse ema, Olli lapse ema ka. Krooniline depressioonik, tabletikrõbistaja.

Sellised peategelased siis.

Juha jääb töökohast ilma, aga tõelise mehena ei hakka ta sellist sõnumit oma perele edastama, vaid üritab vaikselt lisatööd leida. Paneb aga kuulutuse puhveti uksele ja jätab Olli telefoninumbri kontaktiks. Tõsi, algne mõte oli töö juurest “laenatud” töövahenditega natuke haltuurat teha – ehitus- ja remonditöid. Aga läks nagu ikka. Kuulutusele vastas proua, kes eelistas meest näha pigem palja tilliga tema juukseid kammimas kui tunkedes seina lõhkumas. Töö on töö, leidis põhjamaine mees. Kliente tekkis ja nõudmised ulatusid seinast seina. Pole kerge ükski amet, ammugi siis hoorajäägri oma.

Juhas on aga sellist “Soome sisu”. Ta muudkui püüab ja üritab – tööd teha, raha teenida. Läheb aga üle kivide ja kändude ning läbi traumapunkti. Samal ajal sõber Olli susserdab ta selja taga ja üritab Katja leivakappi enese omaga ühte siduda.

Juha töömehekarjäär päädub lõpuks ikkagi tabletipurgi ja viinapudeli ning Lõpliku Valikuga kuniks…
…saabub torutangidega päästeingel.

Vot, selline lugu. Ühest küljest tibake koomiline, enamuses ääretult traagiline ja samas inimlikku lootust täis. Tõsi, küll väheke üle vindi keeratud, aga nii Põhjamaine.

9/10





RAAMAT: Pille Hanni “Ma armastasin kiskjat”

12 01 2009

ma_armastasin_kiskjat

Vabandan algatuseks filmisõprade ees, et olen viimased postitused (oma peamiselt filmiblogis) raamatutest kirjutanud. Aga mõningaid mõtteid tahaks jagada (ja tänulik oleks ka peegelduste ja tagasiside eest).

Pean tunnistama, et juba jupp aega pole mõni raamat minus nii palju emotsioone ja mõtteid tekitanud, kusjuures väga vastuolulisi. Maini kohe ka seda, et kuna olen kuulnud seisukohti, et sellist raamatut pole vaja, sellist raamatut pole vaja lugeda – vaidlen vasu. Sellised raamatud on vajalikud. Maailm ei muutu sellest paremaks kui me jätame lugemata (ja tähelepanuta) sõnumid sõdadest, vägivallast. Kõik, mis meie ümber on olemas, on seda hoolimata sellest, kas me peidame pea liiva alla ja tõmbame teki üle pea ning nendime, et neid pole – nad on. Ja tegelikult tuleks just vastupidi – teha silmad lahti ja peita piinlikkustunne ning vaadata avali silmi.  Mis sest, et on vastik ja piinlik.

Just nimelt omajagu vastik ja piinlik oli mul seda raamatut lugedes. Oli vastik ja piinlik, et ka mina olen naine, olen ka mina armastanud. Ometigi emõista mina seda naist, ei suuda hoomata sellist armastust. Ometigi – ju siis on ka olemas selline armastus, selline maailmanägemus, -tunnetus. Ma ei saa sellest aru, ma püüdsin mõista – ei mõistnud. Püüan mitet hukka mõista. Ei – ma ei saa hukka mõista seda, mis toimus; ma püüan mitte hukka mõista inimest, kes on oma karistuse kandnud ning loodetavasti elab elu, mis on elamisväärsem.

Mulle tundub, et raamatuks kirjutatu on kui Pille poolt kirja pandud puhastustuli; samas on ta ikkagi subjektiivne. Võibolla aitab see kirjutatu tal enesel praeguses elus pidet leida. Ja kuigi subjektiivne autori poolne pihtimus, on see elu, see lugu, nii ebainimlik ja mõistetamatu. Õigemini mõistetamatu meie tavaarusaamade järgi. Ja ma ei suudagi oma maailma kohandada seda mõistmaks, ometigi on õpetlik teadmiseks võtta, et ka selline on elu – ühe naise elu.

Mis minus veel kriipima jäi, oli teadmine, et paljud selle loo kõrvaltegelased on ka praegu elus. Millised on nende emotsioonid kõike seda lugedes. Või veel hullem – võib ju lugemata jätta, aga kõik need lood on uuesti jututeemaks kisutud (jah, olen ka ise süüdlane, sest just seda ma siin praegu teen) –  Pille poeg, Pille teismeline tütar (ma ei usu eal, et see kirjapandud raamat ei jõua ta tütreni), ohvrite sugulased…

Raske raamat, raske elu. Ja alati võib leida põhjusi raskest lapsepõlvest, vabandada Suure Armastusega, rääkida perevägivallast, leida süüd (või lunastust) Jumalas – Inimene peaks ikka Inimeseks jääma. Niimoodi, et kõlaks ukelt või vähemalt niimoodi, et saaks rahulikult magada. Kuigi jah, raamatu autor olla oma sõnutsi ka siis kui mees inimlihatükigga koju tuli ja einestas, panni minema visanud ja silma looja lasknud.

Kõiki oma mõttedi ja tundeid ei suutnud korraga kirja panna, aga oleksin väga tänulik kui blogijad ka omi mõtteid jagaksid.

PS Sulev Keeduse dokfilmi In Paradisum tahkasin ka väga näha, kui kellelgi on, andke palun teada.





RAAMATUD: “Minu Tai”, “Minu Hispaania”, “Minu Argentina”

4 01 2009

minu_tai minu_hispaania minu_argentina

See kord siis Petrone Print kirjastuse sarjast “Minu…” .  Õigemini küll kolmest, mida pikkade pühade ajal lugema juhtusin.

Algatuseks pean ütlema, et olen ka Eppu enese Ameerika raamatuid lugenud ja senini on kõik “Minu…” raamatud olnud lugemisaega väärt. Ja võtan enesele plaani veel ka Alaska ning Moldova läbi lugeda ning edu Eppule – andku aga tulla!

Tõsi, vahelduseks tahaks lugeda mõnda “Minu…” raamatut, mis oleks läbi eesti mehe hingepeegli ja kogemuse.

Aga miks ma Taist, Hispaaniast ja Argentinast korraga öelda tahtsin. Esiteks muidugi seda, et niipalju kui nendes raamatutes on Taid, Hispaaniat ja Argentinat, samavõrra on seal Maid, Anna-Mariat ja Liisi ehk tsiteerides Krister Kivi: “Enese eest ei põgene”.

Kavalad on need eesti naised ka. Igaüks neist jätab midagi enese varju, jätab lugejaga jagamata. Mai astub elegantselt kõrgete kingade klõpsudes mööda sellest, milline on tema tööelu. Vaid libamisi puudutab teemat, andes mõista, et tegemist on rahvusvahelise korraliku kontoritööga. Aga ju see tundub ta enese jaoks nii igav ja vähe sanuk, et sellel ei peatuta. Ja nõnda on Mai Tai rõõmsameelne, pidumeeleolus, päikest tõrjuv, miniseelikutes või hõljuvates õhtukleitides.

Anna-Maria toob suure hulga sotsioloogiliste uurimuste numbreid kinnitamaks-kinnistamaks oma Hispaaniat ja nägemust hispaanlastest. Veab vaenukaigast kohalike ametnikega, kes veeretavad paberimajanduse talumatut raskust kahe armastava südame sõrmumise teele. Aga sellest, et milline siis ikkagi on see hispaania mees; millised on tema enese tunded võõral maal, aga koos armastava (aga siiski teisest kultuuriruumist pärit) mehega, sellest lugeja täpset ülevaadet ei saagi.

Liisi Argentina on aus ülevaade sellest Argentinast, mida turismibukletid ei näita. Tõsi, samaväärset võib leida ka meil – ainuüksi vabatahtliku missiooni pärast pole vaja nii kaugele sõita. Abiks saab ka siin olla. Aga eks Liisil ikka ka maailmaavastamise huvi oli (ja on) ning oma kogetu ta kirja ka pani. Ometigi tundub ka siin raamatus, et midagi jääb puudus. Ei oskagi öelda täpselt, et milline tahk, aga midagi oleks nagu ütlemata.

Ei, ega ma eelnevat kurjustavalt mõelnud. Ei saagi ju kurjustada hääde inimestega, kes lasevad lugeja oma isiklike kogemuste manu, piisavalt intiimsele pinnale. On nõus jagama elatut-nähtut.

Aga nii kentsakas kui see ka ei tundu, siis mainitud kolme raamatu kangelannade oma maailmadesse lubamistest saaks kolme peale kokku täiusliku – Mai elurõõmus elunautleja kolmandik, Liisi vabathtlik-maailmaparandaja kolmandik ja Anna-Maria pisut boheemlaslik eneseotsingu kolmandik. Jah – selline super-hyper-eesti-naine siis elik Igaühes meis on killuke Klouni ja Poeeti ja Töörügajat ja Armastajat. Kolme “Minu…” raamatu peale sai kokku just parasjagu. Lugege ja tõdege ka:)!