RAAMATUD: Marje Aksli “Minu Moldova” ja Maria Kupinskaja “Minu Alaska”

18 01 2009

minu_moldova minu_alaska

Taas siis sel korral raamatutest. Ja “Minu…” sarja omadest.
Marje Aksli Moldova-nägemus oli kurvastav. Ma ei tea, kuidas teistele lugejatele, aga mulle jäi mulje nagu ei oleks autor tahtnud näha mitte ühtegi helget tooni, rõõmustavat hetke, head inimest. Kirjapandu on nagu kantud miskist sisemisest jonnist või painajast. Selge see, et Moldova ei ole Eesti. Moldova on Moldova. Omade kommetega (tõsi, aegunud, aga see-eest väga püsivatega). Usun, et pikapeale võib tüütuks muutuda see, kui sind ei taheta kuulda võtta, kui su mõtete suhtes ollakse umbusklikud ja suisa tõrjuvad, aga ikkagi. Kõik kirjeldused ja kokkupuutumised inimestega on pilvealused, varjutatud mingi trotsi ning omapoolse väikse üleoleku ning kohalike mahategemisega.
See oli see, mida mina sellest raamatust lugesin. Rraamatu kõige ilusam hetk oli, kui pildialbumis jõudsin pildini, mille autor on allkirjastanud stiilis, et kaunis talveilm, aga eideke peab käsitsi lund rookima – mahajäänud maa. Ometigi on foto jumalik – imeline, rahumeelne ja turvaline.

Maria Kupinskaja “Minu Alaska” on hoopis teist tüüpi ilmanägemine ja -kirjeldus. Kaks avastusretke kelgukoerte kasvandustesse. Vähesed olemetingimused, palju (rasket) tööd, aga tahtmine olla ja teha ja hakkama saada. Ka minu maailmapildis tähendasid kelgukoerad ainult mööda lund kappavaid rakendeid (sinisilmsete huskydega). Maria raamat haris mind sel teemal omajagu. Kui kröömike norida, siis selle kallal, et kuigi autor lubab, et raamat on iseenese ja kelgukoerte kasvatamisest, siis viimasest saab korraliku ülevaate, aga iseenese kasvatamisest jagatakse enamuses vaid töö poolt. Midagi olulist jääb ütlemata, millestki minnakse libamisi üle ja mööda. Miski muutis autorit Alaskal, aga mis ja kuidas, jääb lahti kirjutamata. Kui see osa oleks ka raamatus olnud, siis võiks seda juba päris arenguromaaniks lugeda. Praegu on rännuraamat. Aga mitte paha, täitsa mõnus. Me kõik oleme kuhugi teel…

Kokkuvõtteks: kaks maailma, kaks kogemust, pessimist ja optimist. Minu silmis tegi optimist pessimistile pika puuga ära.

Advertisements

Actions

Information

7 responses

18 01 2009
killuke

Ma ei ole kumbagi raamatut lugenud, kuid Sinu kirjutis meenutas mulle kunagist töökaaslast, kelle õde absoluutselt kõiges nägi negatiivset, kui ta ise samades asjades midagi head tabas või lihtsalt vaatas neid läbi huumoriprsima. Isegi, kui ta hiljem vähiga võitles, jätkus tal häid sõnu kõigile ja kõige kohta, ning kunagi ei ole ma kuulnud teda kurtmas ega hädaladamas! Inimesed on väga erinevad (isegi ühes peres!). Ja ma kujutan ette, et mõnele just meeldib lugedagi asjadest kriitilise pilgu läbi, mõnele jälle mitte (mina kaldun vist viimases suunas, kuigi kriitilised kirjutised panevad mõtte tööle ja tahtmise oma arvamust avadada, positiivsetega noogutan lihtsalt rõõmsalt kaasa :).

19 01 2009
Marje

Tead, Veraprima, sul v6ib 6igus olla, et ma vist olengi selline natuke melanhoolne ja sissepoole p88ratud inimene, hehee!

Aga ma ikka leidsin armsaid inimesi sealt, enamikus ongi moldovlased armsad, soojad, head. Lapsehoidjad Olga ja Aleksandra, Oxana ja fotograaf Vitali ja teinee Vitalie, arvutpoiss, ja muidugi keele6petaja Jelena, kunstnikud. Armasta(si)n neid.
Ja moldova kunsti kiidan V@GA … Imeilusaid bussipeatusi ja … Ei saa 8elda, et polnud yldse h2id asju. Soovitan julgelt ka moldova folkrokkareid, kellest kirjutasin, neid v6iks folgile kutsuda. Minu meelest on nad v2ga vahvad. Vaata siia http://www.youtube.com/results?search_query=zdub+si+zdob&search_type=&aq=0&oq=zdub+si+

Aga pean ytlema, et l6pus hakkas mul katus t6esti s6itma. Sest ma n2gin seal t2pselt NULL arengut kahe aasta jooksul, samas kui Eesti arenes nii et tuhin taga. N2gin Moldovas, kuidas poliitikud vaid enese taskuid t2idavad ja tavalised inimesed aina enam ja enam kyyru t6mbuvad. V@GA kurb oli, muidugi. Vabanda, et pettusid.

Moldova ongi kurb maa. V6ib-olla keegi, kes seljakotiga reisib ja enamus ajast veinikeldrist veinikeldrisse k2ib, n2eb seda teisiti. Mul oleks hea meel, kui Eestist l2heks sinna rohkem inimesi, nn kalli-kalli kahuris, et kultuur vahetuks ja inimesed suhtleksid. Et me patsutaks r66msalt. Kasv6i reisiks sinna. Ja siis kirjutaks veidi r66msama raamatu, eh? Mis sa arvad?

Killuke, kas sina tahaks Kanadast raamatut kirjutada?

19 01 2009
veraprima

Marje, tänud vastamast!
Folkrokkarid on mõnusad:) Ja see inimene-inimesele “kultuurivahetuse-kogemuse” mõte on üks vajalik asi, sest mina olen seda usku, et inimesed oma põhiloomuselt on hääd ja seda on vaja just sel moel kogeda.
Hääd ilmaavastamist sulle ja päikest südamesse.

19 01 2009
Marje

Jah, s6brake. Muidugi on h22d. Aga pika peale hakkasin ma Moldovas m6tlema, et needsamad h22d inimesed on Moldovas kaudselt ka p6hjuseks, miks seal elu edasi ei l2inud. Nii et jah, kurb elu seal, kurb maa.
Aga luuga memme kohta tahtsin seda 6elda veel, et sellep2rast oli selline pildi allkiri, et see lumine park oli nii ilus (nagu Narnia mets), et luuaga oli seda kohatu tuuseldada. Oled ju n2inud Narnia Kroonikaid http://www.youtube.com/watch?v=pYcGFLgJ8Uo. Keegi ei tuuselda seda luuaga!

20 01 2009
eppppp

Tead, Marje, mis on sinu juures kõige-kõige lahedam ja mida ma tahan sinult õppida. Et sa igal pool netis, näiteks ka Delfi Naisteka foorumis, enda raamatu kohta julged vastu öelda. Mitte ei ole igaks juhuks eestlase moodi vait ega pobise kodus patja…

Kusjuures sa oled seda folkrokkari asja nüüd mitmel pool öelnud, ma juba arvan, et äkki peaksime Viljandi Folgi orgkomiteele nendest ka teada andma! Äkki nad ei tea?

Veraprima – minu jaoks oli Moldova küll ka natuke pessimistlik, aga siiski helge ka. Kummaline kombinatsioon.
Aga sellega ma küll nõus pole, et Mann enda kasvamisest ei rääkinud. Minu meelest ta sellest kogu aeg rääkiski! Ta läks ju Alaskasse lihtsalt poisi pärast, aga edasi hakkas ta asju tegema iseendale, mitte teistele…


Killuke, mul on sama küsimus, kas sa tahaksid Kanadast proovipeatükki kirjutada ;).

20 01 2009
veraprima

Epp, võibolla on sul õigus Manni puhul õigus. Tuleb vist veel korra lugeda. Võis juhtuda, et ma jäin loodusesse, oludesse ja koertesse liigselt lugedes kinni.
Ja muudkui tänan tagasisisdet andmast ja oma mõtteid jagamast 🙂

20 01 2009
Marje

Epp,
kuidas ma saan mitte reageerida inimesele, kes on mu raamatu ostnud, kes on selle l2bi lugenud ja kes raiskab k6ige tipuks veel oma aega, et sellest kirjutada! Muidugi on mul hea meel!

Mul on HEA meel, kui ta v6rdleb ja arutleb. Ja kuigi ta v6rdleb omavahel v6rreldamatuid asju – P6hjaAmeerikat, USA yht rikkamat osariiki, ja Euroopa vaeseimat riiki; seljakotir2ndurit ja dip abikaasat, siis ma ikka pean ju reageerima. “Yks pani teisele pika puuga 2ra”, on kokkuv6te. Alaska pani Moldovale 2ra. Reipus pani kurbusele 2ra.

Eh…

Ja muidugi ma tahan, et eestlased rohkem Moldova kohta teaksid, sellep2rast ka viited muusikale ja raamatukatkendid mosaiikidest. Ja muidugi soovitan sinna s6ita…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: