KUNSTIST ja ELUST: Ma armusin teisse sel hetkel…

28 01 2010

Tead seda tunnet, kui kunst paneb hinge laulma ja südame kiirelt lööma. Üks näitleja liigutus, üks fraas, üks silmapilk…Ma olin selle tunde juba peaagu, et unustanud, aga hakates eile lugema kogumikku “Tartu rahutused” (kui raamatu kaanest kaaneni saan, siis kirjutan ka raamatust,  meenus mulle korraga mitu kaunist kunstihetke, mis on jäädavalt mu mällu söövunud ja endiselt südant rõõmustavad.
Ilusat tuleb jagada. Siin nad on:

  • Oli 90ndate lõpp. Vist isegi 1999. Vanemuises esietendus Undi seatud “Hamlet”. Hamletina Hannes Kaljujärv. Kaljujärv oli tuntud oma pikkade, tiba salkus juustega, aga muidu selline mehine parimais aastais mees. Esietendusel astus lavale värskelt juuksuritoolist tulnud hästikukkuva lüheldasema soenguga valges siidsärgis Hamlet – jõuline ja samas nii haavatav. Mehelikult ilus. Seisis (või isegi põlvitas) käed laiali, pea kuklas ja needis oma saatust. Oh, hetk – ilus, hinge minev, traagiline…
  • 1995. aasta Jim Jarmuschi “Dead Man” filmis on kaader, mis jääb igavesti minuga. Kusjuures, kõige totram on see, et Deppi näitlejameisterlikkus ei mänginud siin ilmselt mingit rolli, pigem loomulik prillikandja ehmunud-arusaamatu pilk, kui prille ees pole. Aga kaadrist: See on see hetk, kui tütarlaps, kes Deppiga voodit jagab, jääb voodis kuuli ette, mis oli Deppile mõeldud ja siis liigub kaamera Deppi näole, mis väljendab arusaamatust ja üllatust elu ja maailma suhtes. Mis kaunis hetk…
  • Veel üks hetk. Vanemuine. 1997 vist. “12 vihast meest etendus”. Riho Kütsar oli suur ja jõuline ja siis korraga asetas oma käed lauale Ain Mäeots. Ja midagi nii veenvat ja suurt ja jõulist oli selles liigutuses ja nendes suurtes (või suureks mängitud) kätes, et hetkega oli selge – selliseks mängitud tegelaskujuga võiks minna maailma otsa.

Sellised hetked meenusid. Kuigi neid on veel kümneid. Need said jagatud.
Kui keegi raatsib, võib enese omi jagada.





RAAMAT: Liis Kängsepp: Mina, vandersell Lõuna-Ameerika päevik

27 01 2010

Seekord, siis vahelduseks Minu-raamatutele, üks Mina-raamat. Aga on ka see maailma avastamisest ja enese otsimisest. Kui Liisi eelmine raamat oli Argentinast (ja vabatahtlikutööst), siis käesolev on lihtsalt Liisi ja maailm. Õigemini küll Liisi ja Lõuna-Ameerika.
Aga kurb on see raamat. Ei ole autor silmad ja hing avali maailmaavastaja. Teda ajab teele see,  et naasnuna Eestisse, ei ole ta siin õnnelik, samas…Vabandatagu minu tõlgendus, võibolla on tegelikus elus kõik teisiti, aga lugedes jääb mulje, et ega ikka enese eest ei põgene. Seiklustel Lõuna-Ameerikas on väsimuse mekk man.
Loodan, et autor on nüüdseks teinud rahu enesega ning on ankurdanud end seal, kuhu ta raamatu lõpus jäi.  Sest kui elus on periood, kus inimene vajab oma pesusahtlit ja korduvalt sama vaadet oma aknast, siis on see vajalik.
Kokkuvõtvalt:

  • Kahju oli autorist, kelle elurõõm tunkuhugi kadunud. Võibolla aitaks hoopis mõni palveränd või hoopis midagi/kedagi, mis/kes Lõuna-Ameerikast eemal. Pariis?:)
  • Kõrva/silma jäi hõõruma üks täiesti pisike detail, aga autor nimetab tüdrukuks (kes on sunnitud aborti tegema) kuue lapsega üksikema.  Ma arvan, et tütarlapsest on kuue lapse sünniga ikka naine sirgunud:)
  • Viimase peatüki ees olev maakirjeldusleht (kordab eelpool olnut) annab valed ajamärgid.

7/10





RAAMAT: Airi Ilisson-Cruz: Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu

26 01 2010

Üks õnnelik lugu. Õpetlik ka. Õpetlik neile, kes plaanivad kaugel maal lihtsat (haridust ja kvalifikatsiooni mitte nõudvat)  tööd tehes maailma näha ja vaadata. Eks tunduvad need tagasitulnute jutud, mis kamina ees kõneldud, tagasivaatavalt ikka ilusad ja kerged, mõnikord naljakad olevat, aga Minu Austraalias on nii mõnedki seigad päris otsesõnu kirja pandud, et …kokkuvõttes on need piimajõed ja pudrumäed ikke jupp maad madalamad ja elu keerulisem. Ja raske, raske füüsiliselt, isegi siis kui hinges on vaid augud, mida kaugele mindi uute emotsioonidega lappima.
Aga Minu Autraalia pole pelgalt üks töö ja vaev, teismoodi maailm ja mina lugu. See on omamoodi väikene muinasjutt ka. See kõige vanem ja ilusam: kuidas kuukiirtes kahes üksikust hingest saab üks ja hiljem tullakse kuldne kuu selgas ja …ja nüüd on autoril oma kodu kaugel ja oma kallis kodus ja tillukesed jalad tatsavad sooja päikese all. Kaugel ja samas nii lähedal – nii võib vist öelda selliste lugude puhul. Peamine, et jaguks ikka pikalt-pikalt selle kuu kiiri…

Kokkuvõtvalt:

  • Alapealkiri, et vahetati raha aja vastu, võiks olla täpsem – raha vahetati elu vastu. Igas mõttes:)
  • Vabandatagu mu rumalus. Olen raamatut korduvalt ja korduvalt vaadanud ja vat, ei tunne ma seda taime, mis esikaanel. Kas mõni tark võiks mind harida? (Ma loodan, et see on ikka taim, mitte näiteks kohaliku algse jalgpalli käepärane mudel).
  • Ja kõigi nende Minu-sarja raamatute puhul tunnen ma puudust enamatest piltidest. Eks see ole nii, et kui autor nii avameelselt oma elust kirjutab, siis tahaks ju ka juba nn perealbumi kiigata. Võibolla oleks abiks kui võimalusel oleks raamatuga nn kaasas link, kust huvilised saaksid veelgi rohkem pildimaterjali. Sama album omakorda võiks ju tekitada huvi siis ka raamatut lugema… Vat selline mõte tekkis.




FILM: Sherlock Holmes (2009)

25 01 2010

Nüpeldatud on seda filmi juba piisavalt. Eks olin minagi esimese pooltunni kinos väheke hämmeldunud ja vaatasin mokk töllakil, kuidas Mister/Sir Holmes’ist oli saanud kinolinal jonnaks-tujukas-kombetu AGA piisavalt korraliku torsoga riiukukk, kelle iseloomus võis leida mõningaid ühisjooni nii hr Monk’i kui dr House’iga. Mhmm…huvitav-huvitav.
Ja siis tegin ma enesega kokkuleppe, et ma pole miski vanurist melanhoolitseja, kes arvab teadavat, milline peab olema üks Holmes ja milline dr Watson. Moodsad ajad, olgu siis sel korral sedamoodi.
Ja hakkaski korraga kerge ja hää, suisa huvitav ja kohati kombetult lõbus. Ega elu peagi nii hirmtõsine olema ja kirjandusest filmiks – see on ju puha meelelehutus, vaatenurga valik ja tõlgendamine on vaba.
Lühidalt:

  • Kui vanadest stampkujunditest vabaks lasta, on täitsa meelt lahutav.
  • Näitlejatöö on hää.
  • Suured dekoratsoonide taustal filmitud panoraamid suisa sobisid sellesse pisut segikammitud Holmes’i-tõlgendusse.
  • Mõnele mehele on lahutus super-hüper-üleeluvanusest superdiivast hästi mõjunud. Vähemalt loomise närvile.

8/10





RAAMAT: Kaia-Kaire Hunt: Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt

25 01 2010

Minu Nepaal on taaskord isemoodi maailma- ja eneseavastamise raamat. Kaia-Kaire Nepaal on suuresti need konkreetsed lapsed ja see konkreetne lastekodu. Ja siis on tema Nepaal temas eneses, selles mis radu pidi mõtted käima hakkavad, selles, kuhu olulised asjad lahterduvad.
Eemal olles muutuvad alati olulised asjad nähtavamaks ja vähemolulised ei sega enam olulist nägemast-tundmast-ära tundmast.
Kokkuvõtvalt on autori üle hea meel ja ilmselt peab head meelt tundma ka nende lastekodulaste üle.
Oli turgutav ja rahu külvav lugemine. Paar märkust ka:

  • Mulle meeldib Nepaal, mitte Nepal. Vanamoodne nagu ma olen. Igatahes on suu- ja silmakohasem.
  • Kohati jäi raamatus häirivaks, et autor oli kokku kirjutanud mitme Nepaalireisi lood ja muljed (kuigi ta hoiatab selle eest raamatu alguses). Lugejana ei saanud ma mõne koha peal aru, et kaua autor oli kohal olnud, kaua ta oli nende inimestega suhelnud jne. Natukene häiris.
  • Ja siis: raamatuga sobivalt räägiks ma ühe mõistuloo ilmestamaks autori ja lastekodu omaniku/juhi Bikashi (vabandust, kui eksisin kirjapildiga) omavahelist suhestumist. Lugu siis:
    Kaks munka läinud jõest mööda. Jõe kaldal kaunitar, kellel vaja üle jõe minna. Võtnud siis üks munk kaunitari sülle ja kandnud süles üle jõe. Jätkanud mungad oma rännakut ja paari tunni pärast hakanud üks munk teise kallal võtma, et kas  see ikka oli väärikas ja nende seisusele kohane, võtta selline ilus ja noor naine sülle. Selle peale kostnud see munk, kes kaunitari üle jõe kandis: Näe, minul kaunitar ammu meelest ja hingest, aga sina kannad ikka patuseid mõtteid enesega kaasas. Vot nii:)

9/10





RAAMAT: Kristiina Praakli: Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem

19 01 2010


Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mulle ei meeldinud. Ei meeldinud autori …kriitilisus. Ma mõistan, et viga võib vabalt olla lugejast tingitud. Seni on mulle tundunud, et inimesed, kes “Mina…” raamatuid on kirjutanud, on mingit serva pidid oma hingega sügavalt antud maa ja rahva küljes kinni.
Minu Itaalia, aga on pigem kriitiline kõrvaltvaade autori poolt, kes end positsioneerib Põhjamaalasena. Põhjamaalasel on kindel teadmine, kuidas maailma asjad peavad olema ja toimima, itaallased (st küll genovlased) toimivad ja toimetavad aga teistmoodi.
Tegelikult häiris mind hoopis see, et uus kogemus, teise rahvuse teised/uutmoodi kombed jne ei tekitanud ühtegi rõõmsat äratundmist-meeldejätmist-kogemist jne. Rõõmu ei olnud, kirge ei olnud…
Tahaks klassikuid meenutades küsida: Mäherdused nood genovlased siis rovva arvates olema peaksid?
Aga, et mitte ise samasse kraavi komistada, siis – igal meist on õigus oma nägemusele ja selle jagamisele. Ma loodan vaid, et minu isklik Genova kogemus saab olema hulga värvilisem, vürtsikam ja rõõmsam.
Eks me vaata ilma ja inimesi ikka läbi oma silmade, iskliku kogemuse ja tõlgendame läbi iseloomutüübi.

6/10





RAAMAT: Kaja Saksakulm Tampere: Minu Soome. Üksinda omade seas

18 01 2010


Algatuseks pean kohe ette vabandama, et kutsun autorit tema blogi kohaselt Karuemaks. See on nii armas ja harjumuspärane, sest olen ikka tema blogil silma peal hoidnud. Tänan teda jagamast nii blogides pilte/mõtteid/retsepte  kui tänud juba alguses raamatus jagatu eest. Ja õiendan juba ka koheselt selle ära, et ma armastan Soomet ja soomlasi, vähemalt selle vähese põhjal, millega/kelledega mina olen kokku puutunud.
Raamatust nüüd. Õigemini Karuemast, kes läks Jyväskylä Ülikooli natukeseks tööd tegema. Ja kuidas natukesest on saanud palju. Tegelikult on Karuema Soome-raamat selline natuke meditatiivne aruanne, et kes nad on ja kuidas nad on ja millised nad on ja kas on ikka omad või võõrad. Sekka võrdluseks, et kes oleme meie ja kuidas meie toimime ja kas vahe Meie ja Nende vahel on suur kuristik või on see ühe ja sama munakivitee kaks serva.
Karuema oskab detaile näha ja üldistada, oskab mõtsikleda. Tegelikult peaks ütlema, et nii nagu Karuema on suure ja sooja südame ja avala hingega naine, selline on ka tema nähtud Soome. Karuema armastab Soomet ja paneb ka lugejad armastama. Aga ilmselt Karuema moodi naine ei elakski maal, mida ta ei armasta ega teeks tööd, mis teda ei innusta. Vot nii.
Lugege – see on puhas hoolivus ja armastus.
10/10
PS Teades Karuema armastust karude vastu: mul on ka oma Väga Oluline Karu. Mul ei ole küll nii suurt südant kui Norsul rullatuolissa ja oma Väga Olulist Karu ma kinkida ei saa, aga ma luban, et lähiajal ma kingin Karuemale ühe vahva pildi oma Väga Olulisest Karust. Tänudega:)





ÜRGMEES ja Ühendatud Ürgmehed (2 DVD + CD)

16 01 2010

WOW!!! See kõik oligi nii hea ja paremgi veel kui ma iganes ette kujutasin. Mingi kurjam minu eluteel sättis alati nii, et ei jõudnud ma neid ühendatud mehi vaatama, aga kuna nad nüüd kenasti kodus vaadatavad on, siis lõpuks ometi õnnestus. Oi, ma olen rahul.
Kui ma oleksin Kütt, siis peaks ma vist ütlema midagi stiilis “Pe..se, Kur..ima Türah..nlased – si..ks kõvaga tehtud asi!”  Korilasena peaks ma laskuma oma tunnetest rääkimisse. Aga vot ei lasku. Ütlen lihtsalt mõned märklaused:
1. Rob Beckeri tekst on hea. Võtab naerma, mõtlema ja paaril korral isegi kriibib päris valusa tõena hinge.
2. Jan Uuspõld on …noh, kurjam, on ikka andekas! Väga.
3. Tanel Padar ja The Sun on tasemel hääd.
4. Mihkel Raud on mõnus vana rokipeer. Kiusab kitra ja laulab oma isa lugu, sellest kuidas Musta Pori Näkku loobib… Hää. Väga hää.
5. Ines on ilus nagu ime ja kuum nagu keris, millele visatud vesi aurustub enne kui silma pilgutada jõuad.
6. Tagasi Uuspõllu juurde – kordan veel ja veel ja veel – Puhas Anne (ja ilmselt ikka ka omajagu Tööd).
Oi, ma olen rahul!
10/10

PS Ürgmeest saab veel viimaseid kordi lavalt vaadata. Ühendatud mehi enam mitte.
PPS Tänud Ennule oma plaate jagamast.





RAAMAT: Milana “ÜHE EESTI MODELLI PÄEVIK”

13 01 2010

On nüüd minugi silmad seda näinud ja lugenud.
Promokampaania ja Uue Tehnikaga flirtimise eest maksimumpunktid.
Raamatust nüüd siis. Ei olnud sugugi nii hiilgav. Muidugi oli minust rumal oodata filosoofilist traktaati modelli päeviku kaante vahelt, aga siiski… Ütleme, et Milana blogi on jätnud paljulubavama ootuse.
Ei, suisa halb ei olnud. Ikka pigem paremapoolne ja sõnad seatud nii, et ladus lugeda.
Aga kurb hakkas ja hale Milanast – noorest piigast, kes 19aastaselt valib oma teeks – olla modell. Samas ise adudes, et tema pikkuse (st lühiduse 175) ja size 0+ juures kõrget tähelendu ja korralikku karjääri loota pole. 19aastaselt valida keskpärasus enese sihiks (tõsi, mitte elusihiks vaid sihiks järgevaks 7-10 aastaks) – väga kurb ja lootusetu. Selles vanuses peaks ju ikka unistuste piiriks veel taevas olema, mitte tasavaldne äraelamine enamvähem meelepärases tegevuses…
Ja kurb oli natuke ka kõrvaltegelaste pärast. Kuidagi vähe oli lugejale jagatud liha nende luudele. Kippusid “joonistatud mehed-naised” olema. Mõne harva kõrvalekaldega hää ja vaimuka detaili läbi.
Kokkuvõtvalt: ei taht viriseda. Panin kirja, kuidas minu silma ja ilma läbi nähtus. Kordan, et promo ja tehnika eest maksimum, Raamatu enese eest ehk vast seitse kümnest.
10/10
10/10
7/10

PS Eks minugi alateadvus kraapis, et kes ikkagi see autor olla võiks. Kui panuseid teha, siis arvan, et ei Kaur, Heiti ega Kadi. Panustaksin hoopis Jaanikale.
PPS Miljon tänu Helenile, kes varustas mind kotitäie raamatutega, millede seltsis ma mõnulen nagu siga poris.





Mis on ühist Durrelli raamatul ja Mamma Mia! filmil?

12 01 2010

 

Ok. Pealkiri sai ilmselt intrigeerivam kui alljärgnev.
Algatuseks ühist niipalju, et veetsin nende seltsis pühapäeva (ok, remark, et mitte ainult, ikka muudki huvitavat jagus sellesse päeva).
Aga tegelikult on ka neis kahes teoses (mis on kui siga ja kägu) ühtteist ühist:
Kreeka – kaunis loodus, sinine meri, klišeelik ilu. Samas ka hoolimata ajalisest nihkest (Durrellil enne sõda ja Mamma Mia! lähiaeg) on tegelaste hulgas ikka ka mustades pikkades kleitides talunaised – elukogemused näol kortsudeks naerdud ja pudulojus või tööjärg käe otsas.
Lapsik rõõm – Mamma Mia! muusikaliformaadist tingituna, aga ka Durrelli kirjeldustes on paljutki, mida võib peaagu, et muusikalivõtmes ette kujutada. Näiteks stseen kuidas kaks purjus härrasmeest tulevad ta vennale öisel ajal külla – vonklevat vanrit on kaugelt näha, laulujoru on kaugelt kuulda ning härrased vehivad laulu taktis uhkete kandelaabritega, milles on põlevad küünlad.
Aeglaselt kulgev aeg – Durrelli maailm on ennesõjaaegne maailm. Inimesed suhtlevad, inimestel on aega ja aeg omasoodu kulgeb vaikselt ja rahulikult päevast-päeva sinise mere ja kuldse päikese saatel. Mamma Mia! aeg on aeg enne interneti sissetungi. Tõsi, nagu Durrelli maailma vapustab koheselt sõda, nii vapustab ilmselt ka Mamma Mia! maailma hotelli kodukülg ja veebibroneeringud, mida tulevane väimees lubab teha ja luua ja maale tuua. Aga hetkel on ka Mamma Mia! aeg selline, kus infot luuratakse päevikustest, küla vahendab kuulujutte ning sidet peetakse paberkirjade abil. Aeg kulgeb…
Seega, sellised rõõmsad ja helged ning aeglased ning tehnikakauged – rahu ja rõõmu jutustavad, elamusi ja kogemusi jagavad.
Kokkuvõttes mõlemad tubli 7/10

PS Mamma Mia! puhul oli ärritav vaadata, kuidas esimestest armastajatest (Brosnan, Firth) on saanud teises värskusastmes esimesed armastajad. Mitte, et neil midagi häda oleks, aga Aeg on ikka halastamatu…





RAAMAT: Kyle MacDonald ÜKS PUNANE KIRJAKLAMBER

11 01 2010

Me ju teame seda lugu kuidas leidus üks vend, kes vahetas ühe punase kirjaklambri maja vastu. Ja see pole mitte sugugi järjekordne linna/veebilegend vaid tegelik lugu. Juhtunud vaid mõned aastad tagasi. Ja kogu selle loo köögipoole on see  “kirjaklambri vend” kirja pannud (ja Tammerraamat maakeeles kättesaadavaks teinud).

Huvitav lugemine. Kohati isegi hariv – mõttes, et enesesse pead uskuma ja, et kui sa ei tee esimest sammu mõttest teoks, siis keegi teine seda sinu eest ka ei tee ning teod jäävad kodadesse tegematuks:)

Raudselt huvitavam lugemine kui mõne vananeva kodumaise staarproua meenutused “Oh aegu ammuseid” stiilis.

Kyle on vähemalt noor, tegus ja toimetab meie ajas. Eile, täna, homme. (Ok, sulgudes võin mainida, et eks ka kogu tema kirjakalmbrist-majaks loos oli mõni hetk, mis suht konstrueerituna tundus. Aga võibolla armastab Saatuski kehve stsenaariumeid. Aegajalt.)

Hetketeod www.oneredpaperclip.com

8/10

PS Ja ikkagi ei saa ma aru, kas Kyle kasutas osavalt meediat või meedia (ja PRi vajavad persoonid) teda? Ja kas sellel ongi tähtsust kui kõik osapooled on õnnelikud? Või ongi see lihtsalt üks suur üleskiidetud unelma-mull…ja tegelik elu on kuskil kuuri taga peidus…Ei, pigem mitte. Pigem oli see Elu, Õnnestumised ja natuke mitmepoolselt kasulikku PR-i. Reitingud on ju olulised….





KIRJANDUS: Mida ütles Hemingway täpselt eestlaste kohta

8 01 2010

Meie mälusoppides on Hemingway ütlus, et igas sadamalinnas leidub vähemalt üks eestlane (või mingi sellise mõtte sarnane infokild). Seda Hemingway mõtet meenutame me omakeski (ja sageli ka võõrastele) uhkusenoodiga, sest palju seda meie väikest rahvakildu ikka maailmakirjanduses-kunstis jäädvustatud on. Ja seda veel sellises …maailmakodaniku uhkes kuvandis. Aga olgem täpsed. Tegelikult on Hemingway mõttekäik vähe pikem, mitmetasandlikum ja tibake iroonilisem. Mulle igatahes väga meeldib. Kunstitõe huvides siis:
Tsiteerides Hemingway teost Kellel on ja kellel pole (eesti k. Kupar 2001, lk 212; originaalis To Have and Have Not, 1937):

Neljanda kai ääres seisab 34-jalaline jaulitaglasega jaht kahega neist kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes maailma eri paikades 28- kuni 36-jalaste paatidega ringi purjetavad ja Eesti ajalehtedele artikleid saadavad. Need artiklid on Eestis väga populaarsed ja nende eest makstakse autorile üks dollar kuni dollar kolmkümmend senti veeru eest. Need lood paiknevad ajalehtedes seal, kus Ameerika ajalehtedes asuvad pesapalli- ja jalgpalliuudised, ja ilmuvad pealkirja all “Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.

Kaunis:)!





ELUST ENESEST: Suitsetamisest

7 01 2010

Tulen nüüd vahepeal raamatute ja filmide maailmast hetkeks päris ellu. Keerleb mu peas ja tiirleb (nahkhiire tiivul kriipides) hinges see suitsetamise teema.
Taustaks, et olen suurema osa oma elust olnud paadunud suitsetaja. Olen suutnud mingiteks pikemateks ajaperioodideks (4 aastat, pool aastat, kolm kuud, pool aastat jne) loobuda. Et siis taas vana koha pealt anduda pahele.
Hetkel olen jälle mittesuitsetav suitsetaja. Hea on olla, st tervisel on hea. Rahakott tunneb end ka paremini. Olen pikapeale hakanud aduma, et enam kui füüsiline sõltuvus nikotiinist, on minu jaoks olulised hoopis muud suitsetamisega kaasnevad väärtused – seltskond, hästi veedetud aeg, mõnus dekadents,  mõttepaus iseenese seltsis… See on kõik, mida ma saan suitsetamise plusspoolele kirja panna ja asendada ma neid asju millegi muuga ei oska või ei taha.
Ilmselgelt on suitsetamisel kümneid miinuseid. Ja mulle ei meeldi nendel perioodil kui ma ise ei suitseta, külastada suitsusnurka, mulle ei meeldi suitsulõhnased riided ja juuksed, mulle ei meeldi tänaval suitsetajad, mulle ei meeldi tuhatoosi konihais ja mulle ei meeldi suitsetajate kollased sõrmed ja hambavaap. Neid asju, mis mulle suitsetamise ja suitsetajate juures ei meeldi, on palju… Aga miks siis ikkagi mu hinges kriibib ja miks mu mõtted ei ole mittesuitsetaja mõtted vaid ikka kõigest mittesuitsetava suitsetaja…miks?

Igavesti teie,
…mittesuitsetav suitsetaja juba 3 kuud ja 3 päeva (miinus pool pakki sigarette aastavahetusel)

PS ja pildil ei ole hõrk sigaretisuits vaid hoopis kaunid-kummalised pilved mullusest varakevadisest taevast.





SERIAALIDEST: …

6 01 2010


Teema, mis mul hinge peal on kripeldanud juba jupimat aega.
Inimene armastab regulaarsust ja harjumuslikku. Olen minagi oma elust jupi tunde veetnud seriaale vaadates. Aga, miks mõnedest kujunevad lemmikud ajakulutajad ja teistest mitte? Ju on sellel hulgim nii kogemuslikke, kultuurilisi kui ealisi põhjusi-põhjendusi-vabandusi.
Mõtlesin, et loetlen algastuseks oma praegused koosveedetud aja kaaslased üles (järjekord on meelevaldne, ei põhine meeldivusel):

  • House M.D.
  • 90210
  • Grey’s Anatomy
  • Army Wives
  • Ugly Betty
  • Desperate Housewives
  • Bones

 

Loodan, et kõik sõbrad ajamõrvarid kirja said. Ja kui aus olla, siis aegajalt kaen (st et enamvähem võin aru saada, kes on kes ja mida ta antud seriaalis teeb):

  • Full House
  • Two and a half Men
  • Home and Away
  • Sous le soleil

Nii. Loodetavasti midagi-kedagi ei unustanud…
Minevikust on ajupilti igaveseks keevitatud muidugi Friends ja BH 90210 ja vist isegi Saved by the Bell.

Jah…Küsimusele: kuhu kaob aeg? , on vähemalt kümnendik vastusest olemas.
Tegelikult oleksin lõputult tänulik kui te jagaksite minuga häid soovitusi veelgi huvitavamate ajaröövlite osas…

 PS Muidugi võib ju aja kokkuhoiu mõttes üldse loobuda seriaalide seltsis aja veetmisest…aga…see oleks nagu lapsepõlves hoovisõpradele aknast mühatada – mina teiega täna ei mängi….





RAAMAT: Justin Petrone “Minu Eesti. Kas lubate elada?”

5 01 2010

Selle raamatu kohta on juba korduvalt kirjutatud. Kõlama on jäänud, et suuresti on see Minu Epp raamat. Ei tea. Lugesin (kusjuures mõnuga ja mõnel korral isegi avalikult naeru lagistades. Lagistades, mitte kihistades) ja leidsin sealt peale kahe noore leidmiseloo ja kokkuharjumise loo, ikka omajagu seda va meie eneste äratundmise lugu.

Ma ei saa jätta muidugi koheselt mainimata, et minu jaoks kangastub selle raamatuga ilmselt igaveseks mõttepilt hirmunud silmadega Justinist ja teda nurga tagant hiilv-jälitavast süldist:)

Aga äratundmistväärivat oli palju: meil kõigil on sugulasi, kellede tüübiliste esindajatega Justin kohtub; me kõik teame seda külma ja libedat ja pimedat aega, mis tundub lõputu; me kõik oleme näinud neid kevad-suviseid kauneid neid-nais-nümfe, kellede nägemine meestel pulsi püksi ajab ja naised kadedusest nina krimpsutama kisub. Meie Eesti.

Lühidalt: väga armas, aus ja natuke meid eneseid kõrvalt vaatav raamat. Iga loetav rida lugemist väärt.

10/10