ELUST ENESEST: Suitsetamisest

7 01 2010

Tulen nüüd vahepeal raamatute ja filmide maailmast hetkeks päris ellu. Keerleb mu peas ja tiirleb (nahkhiire tiivul kriipides) hinges see suitsetamise teema.
Taustaks, et olen suurema osa oma elust olnud paadunud suitsetaja. Olen suutnud mingiteks pikemateks ajaperioodideks (4 aastat, pool aastat, kolm kuud, pool aastat jne) loobuda. Et siis taas vana koha pealt anduda pahele.
Hetkel olen jälle mittesuitsetav suitsetaja. Hea on olla, st tervisel on hea. Rahakott tunneb end ka paremini. Olen pikapeale hakanud aduma, et enam kui füüsiline sõltuvus nikotiinist, on minu jaoks olulised hoopis muud suitsetamisega kaasnevad väärtused – seltskond, hästi veedetud aeg, mõnus dekadents,  mõttepaus iseenese seltsis… See on kõik, mida ma saan suitsetamise plusspoolele kirja panna ja asendada ma neid asju millegi muuga ei oska või ei taha.
Ilmselgelt on suitsetamisel kümneid miinuseid. Ja mulle ei meeldi nendel perioodil kui ma ise ei suitseta, külastada suitsusnurka, mulle ei meeldi suitsulõhnased riided ja juuksed, mulle ei meeldi tänaval suitsetajad, mulle ei meeldi tuhatoosi konihais ja mulle ei meeldi suitsetajate kollased sõrmed ja hambavaap. Neid asju, mis mulle suitsetamise ja suitsetajate juures ei meeldi, on palju… Aga miks siis ikkagi mu hinges kriibib ja miks mu mõtted ei ole mittesuitsetaja mõtted vaid ikka kõigest mittesuitsetava suitsetaja…miks?

Igavesti teie,
…mittesuitsetav suitsetaja juba 3 kuud ja 3 päeva (miinus pool pakki sigarette aastavahetusel)

PS ja pildil ei ole hõrk sigaretisuits vaid hoopis kaunid-kummalised pilved mullusest varakevadisest taevast.

Advertisements

Actions

Information

2 responses

7 01 2010
täri

ähh, ütle parem, kuidas alkoholile ei öelda, nikotiin on lapse lalin selle kõrval.

7 01 2010
veraprima

Eks sellega ole ka sedamoodi, et mitu varianti.
Valusaim, aga kindlaim, et lihtsalt ei joo. Aga siis on tundub peagi enamus seltskondadest lamedad, sõprade naljad hambutud ja iseenese seltskondki igav.
Kui püüda piiri ja mõõdutundega juua, siis on pidevalt see noateral kõndimise värk – mõnikord õnnestub, teinekord lõikad sisse. Ja seltskonnas oled sa kas närviline (ja napse lugev) või käega lööv (ja siis ikka hooga ennasthävitav).
Seega, et – loobumiseks peab elustiili-harjumusi muutma ja selleks peab ikka sisemine sund ja tahe olema. Nii on vist lood…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: