RAAMAT: Kaia-Kaire Hunt: Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt

25 01 2010

Minu Nepaal on taaskord isemoodi maailma- ja eneseavastamise raamat. Kaia-Kaire Nepaal on suuresti need konkreetsed lapsed ja see konkreetne lastekodu. Ja siis on tema Nepaal temas eneses, selles mis radu pidi mõtted käima hakkavad, selles, kuhu olulised asjad lahterduvad.
Eemal olles muutuvad alati olulised asjad nähtavamaks ja vähemolulised ei sega enam olulist nägemast-tundmast-ära tundmast.
Kokkuvõtvalt on autori üle hea meel ja ilmselt peab head meelt tundma ka nende lastekodulaste üle.
Oli turgutav ja rahu külvav lugemine. Paar märkust ka:

  • Mulle meeldib Nepaal, mitte Nepal. Vanamoodne nagu ma olen. Igatahes on suu- ja silmakohasem.
  • Kohati jäi raamatus häirivaks, et autor oli kokku kirjutanud mitme Nepaalireisi lood ja muljed (kuigi ta hoiatab selle eest raamatu alguses). Lugejana ei saanud ma mõne koha peal aru, et kaua autor oli kohal olnud, kaua ta oli nende inimestega suhelnud jne. Natukene häiris.
  • Ja siis: raamatuga sobivalt räägiks ma ühe mõistuloo ilmestamaks autori ja lastekodu omaniku/juhi Bikashi (vabandust, kui eksisin kirjapildiga) omavahelist suhestumist. Lugu siis:
    Kaks munka läinud jõest mööda. Jõe kaldal kaunitar, kellel vaja üle jõe minna. Võtnud siis üks munk kaunitari sülle ja kandnud süles üle jõe. Jätkanud mungad oma rännakut ja paari tunni pärast hakanud üks munk teise kallal võtma, et kas  see ikka oli väärikas ja nende seisusele kohane, võtta selline ilus ja noor naine sülle. Selle peale kostnud see munk, kes kaunitari üle jõe kandis: Näe, minul kaunitar ammu meelest ja hingest, aga sina kannad ikka patuseid mõtteid enesega kaasas. Vot nii:)

9/10

Advertisements

Actions

Information

One response

25 01 2010
joonas

See on ju Viidingu laul:

Kahe rännumehe tee, tee viis mööda jõest,
kaldal kaunis neiu valas pisaraid.
Neiu ütles: ei saa üle, ei saa üle Emajõest,
aga mehed sellest niigi aru said.

Noorem rändur võttis neiu, neiu kätele,
üle jõe ta viis ja pani kaldale.
Tuli tagasi ja kuivatades, kuivatades end
ütles teisele: meil aeg on minna, vend.

Mõne tunni pärast küsis, küsis teine mees:
kas sa puhas oled oma südames?
Kas ei toonud sulle patumõtteid, patumõtteid see,
kui sa neiu viisid süles üle vee?

Noorem rändur seisma jäi, seisma jäi ja ütles nii:
jätsin neiu mitu tundi tagasi.
Mina neiu panin maha, panin maha ammugi,
sina kannad teda ikka edasi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: