RAAMAT: Kätlin Hommik-Mrabte: Minu Maroko

27 02 2010

Maroko. Selle riigiga seostuvad minu veidras mõtteühendustes märksõnad: apelsinid ja päike. Asusin raamatut lugema ootusega, salajase rõõmuootusega hinges. Lootsin… (Saan siinjuures muidugi aru, et on rumal loota ja oodata midagi konkreetselt raamatult. Aga samas, me ju valime oma lugemisvara ikkagi mingite kriteeriumite ja ootuste järgi.) Lühidalt: lootsin Maroko igapäevaelu kirjeldusi läbi võõras keskkonnas kohanenud naise silmade ja tunnete läbi. Lootsin armastuse jagamist, armastuse, selle maa vastu, nende inimeste vastu. Lootsin lugu – võõras, kes sai omaks; võõras maa, mis õpetas ennast armastama. Aga autor kirjeldab Marokot kiirete ja pealiskaudsete jutupiltide kaudu. Pigem on see turisti ülevaade, mitte kirjeldus maast, mida võiks nimetada sõnaga MINU.  See  on “mida mina nägin” ülevaade. Ja selleski žanris väherääkiv.

Autor on keskendunud pigem suhtele mina-islam. Aga ka see liin on pigem õigustav. Armastust (ka maailmavaate, religiooni vastu) ei pea õigustama, seletama. Armastust peab jagama, õige armastus kiirgab armastust endastmõistetavalt. Või, et vähemalt mina arvan nii.
Vabandan autori ees. Ju me “mõteleme erinevates tähestikes”. Samas soovin aga talle rõõmu ja armastust tema elus ja valikutes. Rahu hinge. Tervist kodakondsetele.
5,5/10

PS Ja raamatut Marokost: tema elust ja ilust, loodan ma kunagi siiski oma lugemislaualt leida. Kui keegi osakab soovitada, olen tänulik.





test

25 02 2010

test test on test on test





Endiselt on taastamatu side…

24 02 2010

…minu ja blog.tr.ee vahel. Ei teagi nüüd, mis teha…





Pidupäev! Hetki

24 02 2010





Tehniline revisjon: BJHAMIPN

24 02 2010

Olen sunnitud end uuesti blog.tr.ee-sse lisama. Võlusõna siis on:

BJHAMIPN





Head Vabariigi aastapäeva!

24 02 2010

Pidupäeva kõigile! Et oleks hinges uhkust ja südames rõõmu! Tähistagem siis vääriliselt!





blog.tr.ee – kontrollpostitus

23 02 2010

Kontrollpostitus-kontrollsuudlus.

Millegipärast blog.tr.ee ei armasta mind enam. Juba teist päeva ei armasta. Ei näita mu uusi postitusi. Proovi või kirvega.  Ma veel viimast korda proovin heaga.

Seega – see on kontrollsuudlus. Kui magama jäänud/eirav  prints/blog.tr.ee  seepeale ka ei ärka ja mind ei märka ja ei austa äramärkimisega saabunud postitustesse, siis …siis lähen ja otsin kirvest.





OM: Jäätants

23 02 2010

Algatuseks virin, mis jäi eelmise OM-sissekande juures virisemata. Nimelt: on äärmiselt ebaõiglane, et Mängud toimuvad meist, Euroopast, nii ajaliselt kaugel. Selle tulemus on see, et ühe lummavaima ala ülekanded on meie mõistes ööläbised ning tööinimene ei saa sellist lusti ja lõbu enesele kaua lubada. Selle tagajärg on see, et kui läheb õnneks ja varahommikul näed ära parimatest parimad, oled palju näinud. Aga see on nagu oleks sulle pakutud parima kondiitri meisterdatud parimat torti, aga sina tõmbad vaid näpuga glasuuri, mis maitseb hea, aga samas – kogu koogi maitse jäigi tundmata. Ametliku virina lõpp.
Jäätantsu juurde. Oh, küll oli kaunis see – võib lüüriliselt ohata. Või, et oli kaunis see “glasuur”, mida nägin. Ma ei hakka kohustuslikust tantsust ja lühikavast kirjutama, kirjutan hoopis tänahommikusest ilust.
Minu jaoks suutsid kolm paari näidata midagi täiesti uut selles alas. Nende kavade ülesehitus ning esitus olid midagi enamat, kui oleme harjunud nägema. Muidugi olid need sportlikud saavutused, hästi esitatud rasked elemendid, väga sobivalt valitud muusika, imeline koreograafia, aga kõik see kokku moodustas – publikule tantsitud/lenneldud loo jääl. Kõik omamoodi kaunid, kõik veatud. Lood, mis hinge kriibivad, ilu, mis toob pisarad silma. Midagi, mille loomine ja mille nautimine teevadki meist Inimesed.

On asju, mida sõnutsi on raske kirjeldada. Seega püüan lisada lingid oma kolmele lemmikule. Tõsi, lingid ei ole tänastele esitustele, ei leidnud veel.
Minu vaieldamatud lemmikud, hõbemedalistid: Meryl Davis ja Charlie White ja nende Ooperifantoomi saatel tantsitu.

Federica Faiella ja Massimo Scali (kokkuvõttes 5. koht) imeline N. Rota Emigrantide tõlgendus.
Kõrgeimateks pälvitud Tessa Virtue ja Scott  Moir Mahleri 5. Sümfoonia saatel jääl oma valget-süütut-haldjalikku armastuse lugu esitamas.

Need on need hetked, kui võib südamerahus nentida: Oo, Sport – sa oled Ilu.
Kellel võimalus, vaadaku päeval võistluse kordust. Ja kindlasti ilmuvad kohe-kohe internetti ka tänased jumalikud esitused.





RAAMAT: Roy Strider: Minu Mongoolia. Raamat armastusest

22 02 2010

Tegelikult olen ma kurb. Olen kurb, sest minu isekad ootused olid teistsugused kui see, mida autor jagas.
Olles kunagi nooruses  muuhulgas ka Burjaatias hulkunud ja isegi Ivolga ja Aga datsanis käinud ja natuke budismiga “fliritinud”, ootasin ma “Minu Mongooliast”, ootasin…mida? Ju ma ootasin enda ettekujutust, aga ei saa ju – kirjapandu on Roy Mongoolia, Roy armastused.
Aga pettumus on minu ja seda võin ma ju eneses kanda. Kas uhkest pettumusest või talvisest tusast, aga ei mõistnud ma, mida otsis autori hing, keda ihaldas ja …lõpuks tundus mulle ikkagi, et ega enese eest põgene ja armastust polnudki kamaluga, pigem vaikselt enesega kaasas kantud ja ehk kõige ehedamalt koerakutsika pehmes karvas ja kõikemõistvates silmades.
Ma ei saa öelda, et see oli halb raamat. See ei olnud lihtsalt minu ettekujutus Mongooliast. Mulle jääb võimalus minna ja avastada oma Mongoolia. Ja autor annab ehk andeks. Kõik unistused ei pruugi olla üheselt mõistetavad, isegi siis kui neid kõigiga ausalt jagada püüad.





RAAMAT: Nirti: Ja anna meile andeks meie võlad…

22 02 2010

Ja selline on meie igapäev, kui maha puhuda unistuste haldjatolm ja valede hõbedased võrgud. Mitte küll meie kõigi, aga osade. Päev päeva kõrval. Igapäev. Iga päev.
Lugu sellest, kuidas hakkama saadakse. Kurb, natuke haisev ja omajagu joomane. Agul XXI sajandil. Mõnus kõrvakiil unistustel ronijatele.
Noore (nais)autori esimene mahukam lugu. Päris korralikult kirja pandud. Väga hea lauseseadamisega ja natuke kehvema ajaliini loomise ja otsade sõlmimisega. Värvikaid karaktereid on hulgim, mõned neist siiski liigsed (vähemalt antud raamatu kontekstis. Aga mine tea, võibolla on see lugu tulevikus vaid üks kild kaleidoskoobist ning siis saavad põhjendatud ka liigsed karakterid – no, lubage vähemalt minul unistada:))
Kui üks Noor Naine sellise loo kirja pani, siis on oodata-loota, et peagi saab veel paremaid. Kui külm, pimedus, depressioon ja väikekodanlus ära ei võta.

Tänud, Nirti!

8,5/10





OM: Iluuisutamine. Mehed

19 02 2010

Skandaal. Solvumine. Ilmselt ka pisarad. Meeste iluuisutamine olla tapetud ja Evan Lysacek’i ülimuslikkuse tunnustamine kriminaalne tegu. Oo, sport – sa oled…:)

Minu silmade läbi oli kõik lihtne ja arusaadav. Sport on sport. Täna oli selline päev, kus Pljuštšenko oli kobavam kui Evan Lysacek. Ja ei loe siin mitme keeruga kui kõrgele sa hüppad, kui maandumisel kobistad ja terviklik pilt on ebakindel. Tõsi, ega Lysacek ka veatu pole. Tema suurim viga oli see, et ta ei jutustanud jääl lugu, ta sooritas hästi ja väga hästi keerulisi ja väga keerulisi elemente. Puhtalt, graatsiliselt.

Ei ole tegelikult kumbki minu täiuslik unistus meesuisutajast. Mõlemal omad vead (aga ka hääd küljed). Tegelikult on hoopis kahju Daisuke Takahashi kukkumisest neljase katsel. Samas tuleb au anda, ülejäänud kava esitas mees vaimustavalt hästi. Mulle meenutas ta jääl natuke mõnda Johnny Deppi tegelaskuju või siis kummalist võlurit-silmamoondajat – hopp! ja hopp! võlus ta peaagu ootamatult oma hüppeid – nagu mustkunstnik liblikaid hõlma alt. Väga ilus.

Ja Johnny Weir näitas jääl lummavat Inglit (ja ka kaunist tehnikat). Kohtunikud kahjuks ei mõista ta lüürikat ja vastupäeva hüppeid. Või, et ei mõista nii kõrgelt hinnata, kui mulle meeldiks.

Kokkuvõtvalt: Läks nagu läks. Iluuisutamine meesarvestuses pole ei surnud ega tapetud. Kriminalistid võivad koju minna, pole mida uurida. Tulevik on täiesti olemas. Minu poolest võiks tal Weiri ja  Takahashi lüürika ja tehnika olla.





KIIRE VAHEPALA: 4D elamuskapsel. AHHAA Tallinn

18 02 2010

Pilt pärineb AHHAA koduküljelt.

Mis imelik masin see küll olla võiks? Selline kinovaatmise masin. Ronid sisse, paned antud prillid pähe, istmerihma kinni ja sõit algab. Mitu erinevat sõitu on: on kosmoses kihutamine, on rulaga rallimine jne. Tallinna mängukava on siin.
Tobedalt vahva oli. Või kuidas sa teistmoodi kirjeldad seisundit kui silmad söövad pakutavat, ihu väristatakse, tehistuul puhub näkku ja sa adud, et su suunurgad on lollakalt kleepunud ülespoole krampi. Natuke lapsepõlve tuli ka meelde.  Tasub kogeda.
Ainult, et…see va piletihind on kirves. Kui Ahhaa näitusel ka käid, on esimene trall poole hinnaga – see on veel suht talutav.
PS Hetkel Tallinnas näidatav/katsutav/lõhnav  näitus lõhnamaailmast on ka päris tore. Kuigi näitust nuuskinud ja kapslis trallinud, oli mul pool päeva samasugune sisemust pööritav tunne kui lapsepõlves sõpsi sünnipäevalt tulles, kus ikka kreemitorti sai supilusikaga söödud ja limonaadi ohtralt peale joodud. Vägev.





FILM/OSCARI NOMINENT: District 9/ 9. rajoon

16 02 2010

Ma olen kohe mitu päeva vaikinud. Mõtlesin, et võibolla pole isegi aus, et ma sellest filmist kirjutan.  Pole absoluutselt minu žanr. Tõsi, ideestik – inimesed on julmad manipulaatorid, on piisavalt rämedate-jämedate joontega ette mängitud (ja eks see paljuski tõsi ole, või siis, et ettevaatavalt hoiatav).  See oleks siis plusspoolel.  Samuti hoiatavad sõrmeviibutused meie (st inimkonna) poole, et me kipume kõike, mis võõras, ülimusliku jõu positsioonilt kohtlema – kõik on õige. Aga…
Kõik need limased hiidelukad, prügilad, sõjamasinad, agul – kuidagi jämedate pliiatsijoontena tundusid  mu silmale.  Aga nagu ma juba mainisin – ei ole minu žanr. Teismeline oli väga pöördes ja kiitis filmi iga kandi pealt. Saa siis aru. Teismelisele poisile meeldib ja akadeemia austab nominatsioonidega. Mina ei mõista. Loodan, et Kuldmehikesi ei jagu, juba nominatsioonid on liiast. Ok – silmamoondamise eest tehnika abil, selle eest võib kiita.

Kuldmehikeste nominatsioonid:

  • Film Editing
  • Best Picture
  • Visual Effects
  • Writing (Adapted Screenplay)

5/10

PS Täiesti teisest, reaalsest maailmast. Uskuge mind – Sõbrad on Sõbrad on Sõbrad! Aitähhhh…





FILM: Valentinipäev/Valentine’s Day

11 02 2010

Oh, armastus – sina, magus mesi! Või, et siis mõnikord hoopis kibe pipar või hingetäitev valu. Filmis on kõike ja kõigile – on armastust ja armumisi, on õigeid ja valesid paare, on süütuid tundeid ja kiimalist telefoniseksi, valgeid mängukarusid, roosasaid orhideesid, totrat teismeliste tiirasust ja vanainimeste kohmakat aelemist. Armastus ei tunne vanuselisi ega soolisi piire, aga sündsuse omi küll (vähemalt selles filmis).
Näiteljate paraad on võimas. Igav filmi jooksul ei hakka. Kahes kohas võib isegi haleduspisar silma tükkida. Liiga lääge ka film ei ole. Seega – paar tundi puhast meelelahutust, mis sünnib vaadata peaagu, et igas eas. Ja mis olulisim – sünnib ka meestele vaadata ja nad ei pea kartma, et selle filmi lõputiitrite ajal nende naiskaaslane kilkaks – “Kus on minu sõrmus!?!”  Ei, nad ei tee seda. Vähemalt mitte kõval ja nõudlikul häälel. Võibolla ainult unistavad. Vaikselt. Nagu tavaliselt.

6,5/10





FILM/OSCARI NOMINENT: Printsess ja konn/The Princess and the Frog

10 02 2010

Ma olen kuulnud selle filmi eestikeelset treilerit (koos ühe looga Tanel Padarilt) ja näinud/kuulnud kogu filmi originaalheliga. Olen veendunud, et originaalis seda vaatama/kuulama peabki. Paljude tegelaste kõnes on “Lõuna lopsakust”, seda ei saa teises kultuuris, teises keeles edasi anda.
Film ise on kaunis, selline nagu üks korralik joonistatud (ja natuke isegi vanamoeline/klassikaline)  muinasjutt välja nägema peab. Kõlbab vaadata vanuseklassile sünnist-surmani.
Muusika on tore, kohati imeliselt tore.  Olen üpris veendunud, et “Down in New Orleans” saab kuldse mehikese.
Muinaslugu ise on natuke “keeruga/konksuga” – alati ei pruugi Konna suudeldes kohe Prints ilmuda, võid ise hoopis Konnaks muutuda. Aga nagu me juba Shreki näite puhul teame, ei hooli Armastus välisest vormist. Seiklusi ja värvikaid kõrvaltegelasi on omajagu, moraali ja töökuse ülistust ka.

Oscari nominatsioonid:

  • Animated Feature Film
  • Music (Original Song) – “Almost There”
  • Music (Original Song) – “Down in New Orleans”

8/10