TEATER: Kirsiaed

8 02 2010

Toomepere tõi Draamateatri lavale Tšehhovi aegumatu “Kirsiaia”. Moodne rõivas, ajastuteväline visuaal, Tšehhovi tekst. 1904. aastal kirja pandud probleemid pole võõrad ka tänases päevas. Pigem on mõned valupunktid hetkel siin ja praegu isegi nii valusad, et takistavad laiemat vaatevälja. Vähemalt esietendusel jäi mulje, et publik ei julenud koomiliste kohtade peal kaasa naerada. Tšehhovil on etenduses nii koomikat kui traagikat, aga hetkel näeb publik vist rohkem traagilist külge. Teema – kodu, selle kaotus – paneb ilmselt mõtted hirmunult hinge kriipima ning koomilised hetked jäävad tähelepanuta. Aga võibolla me ei oskagi hetkel naerda – ei enese, ei teiste üle, ei niisama koomilise üle. Aga võibolla pole naermine hetkel moes või sünnis. Ei tea.
Etendusest. Kirsiaed läheb müügiks ja proua on varanduse laiaks löönud ja elu mõtet otsitakse ja raisatakse, juured on oma pitseri löönud ka tulevastesse põlvedesse…nagu ikka.
Rollilahendused on head, mõned suisa hiilgavad, mõni natuke kehvem. Lavakujundus on  minimalistlik. Mulle isiklikult lavakujundus eriliselt ei sümpatiseerinud. Tegelikult häiris enim üks detail – kirsiaiast näidati vaid okste varje. Aga mina oleks tahtnud näha silmipimestavat hingeerutavat ilu. Kuna tegelased laval on küllaltki vastuolulised ja kohati ka valelikud, siis ainult nende suu läbi kirjeldatud kirsiaia ilu ei veena mind. Ei tekita tunnet, et hävimisohus on midagi unikaalset. Ma lihtsalt ei usu neid tegelasi. Nagu ka moodsas pükskostüümis proua ei tekita minus kaastunnet. Ta on rumalapoolsem kaunitarist manipulaator. Võibolla kui ta kehakumerusi ümbritseksid piinavad tšehhoviajastu kostüümid ja juukseid kataksid kübarad, mis võiksid suuremat sort  linnule pesaks olla,   võibolla oleks ta siis minu silmis abitum, haavatavam, saamatum – tekitaks kaastunnet. Mõistan, et see on väga pealiskaudne lähenemine, aga selline emotsioon tekkis.
7/10

PS Aga kindlasti vaatamist vääriv on Harriet Toompere roll (uskumatu silmapetja!). Huvitav on vaadata Hendrik Toomepere juunior juuniorit – oma vanemate geneetiline kordus, liigutustes aimatav, aga näitlejana kindlasti mitte pelgalt oma isa koopia. Ja muidugi – Jan Uuspõld – koomiline, tahumatu ja samas aimatavalt lüüriline. Kuidas samas rollis Ivo Uukkivi on? – see väärib ilmselt omaette vaatamist.

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: