ELUST ENESEST: Kiire vahemärkus

8 03 2010

Vanasõna enne õhtut hõikamise kohta peab paika. Olime kontoris juba kaotamas usku meessoost kolleegide hoolivusse, naiste osa hindamisse tööprotsessi osana jne,  kui enne tööpäeva lõppu ikkagi tuli kolleeg koos sõbraga kaasas nii magus kui kihisev meelespidamine. Nii armas! Usk meessoosse on taastatud. Vanasõnadesse ka.

Ja tegelikult mulle  ikkagi meeldib olla naine. Isegi töötav naine meeldib olla. Meil naistel on nii palju rohkem ja samas nii palju vähem kui meestel. Me oleme unikaalsed omal moel. See meeldib mulle.

Oscarite jagamine meeldis 50:50. Olin tänavu niru ennustaja. Ju siis ei kattundu tänavu minu ja Akadeemia maitsed. Kuigi filmi ja lavastaja ja veel mõned kategooriad ikkagi arvasin ära ka.

Niipalju siis elust. Sel korral.

PS Ahjah. Tartu on endiselt omal kohal. Nostalgiat tekitas.  Peaks võtma aja ja mõned nädalad taas seal elama. Tuleks ehk kasuks. Oskaks taas aja kulgemist rahulikult vaadata, mitte kogu aeg töörattas tormelda…