ELUS ENESEST: Teksades rinnavähi vastu

29 05 2010

Mõned fotod eile Solarises toimunud Femme ja Vähiliidu ühisüritusest.  Esmapilgul võib tunduda roosa lindi kandmine pelga epateeriva manifestatsioonina. Tekkis eilegi väike diskusioon, et tegelikult suurem ja hoolivam tegu on ise minna rinnakontrolli. Samas – ilus vahend ja naiselik üritus (heategevuslik koogimüük, teksade tuunimise töötuba) kaubandusmekas aitas kindlasti suure hulga inimeste teadvusse (kasvõi hetkeks) tuua probleemi. Ehk liigub siit mõte edasi, ehk hoolime enestest ja ehk on meie tütred targemad ja tervemad.

Hooligem enestest!





TOIT: SUSHIHOUSE. Solarises

24 05 2010

Sushipuhvetites haarad ikka tavaliselt koheselt klassikalised sushitorud/rullid/pakikesed. Äärmisel juhul võtad veel miso-supikese. Sööd ja oled rahul, aga mõnes kohas on menüüs peidus veel muidki hõrgutisis. Vähemalt avastasin sellised Sushihouse’is Solarises (kohe Solarise Kino kassade kohal).

Ülemisel pildil on Chirashi sushi. Tähendab see kausikest (ja mitte selle Kõige Väiksema Karu Oma, ikka selle Keskmise Karu Kausi suuruses) sushi “algaineid”. Kõik kenasti riisi peale laotud. Lõhe ja kalamari ja muna ja midagi veel, kelle koduks oli meri ja maitsestatud vetikakesed ja wasabi ja ingver. Lühidalt, kõike, mida hing soovib, ainult nn kokku keeramata, vabameelselt lamavad. Aga väga maitsvad. Hind kogu kausi kohta 62.-

Teisel pildil on terijaki kana don. Kausike oi, kui maitsva toiduga. Kana oli väga mõnusalt maitsestatud (suitsuse mee järelmaitsega) ja riis mõnusalt õhuline, aga mitte puhevil õhuline vaid maitsvalt õhuline (mehiselt õhuline?:)) Kausikese hind 45.-

Julgen soovitada. Maitsev ja taskukohane. Ahjah – Solarise kaardi omanikud saavad 5% hinnast alla ka veel.





TOIT: Tristian ja Isolde. Raekoja plats. Tallinn

22 05 2010

Tallinnas, otse Raehoone sees on pisike puhvet. Soojal ajal on lauad-pingid ka Raekoja ees. Tristian ja Isolde on vist nimi. On juba ammu seal puhvetit peetud, aga sellest aastast on uued omanikud ja uued tavad. Võiks vist nimetada: keskaegse suunaga kiirtoidukoht. Ja sugugi mitte halvas mõttes. Peamine kõhutäide on põdraleem/supp ja pirukad. Leemeke on vürtsine ja üht ja teist on seal sees ka. Tõsi, lusikas sees püsti seisma ei jää, aga kõhuseinad teeb mõnusalt soojaks ja suhu jääb mõnus maitse. Pirukaid on porgandiga ja õunaga, sealihaga ja (oli vist, et) lambalihaga. Mõnikord on pirukad suisa ahjust tulnud, teine kord jälle mitte. Aga täitsa mõnusad on nemadki.

Aga mis veelgi mõnusam, on see, et kõik selle saab kohe ilma ootamata kätte. Pirukad on valmis ja supp pajas olemas. Ja mitte vähe oluline on see, et leemekausi hind on 15.- ja pirukas maksab 15.- tükk. See on üks ütlemata hää hind pealinna Raeplatsil.

Kirjas oli, et kann õlut maksab 20.- . Vat ei proovinud, aga ei usu, et sellel kehvem maitse on kui kõrvalaludade poole ja enam kallimatel kannutäitel.

Aga, minge ja proovige ise:)





TEATER: ISA – Monoteater ja Uuspõld

20 05 2010

Kuigi Ürgmees ja Isa pole ühe isa lapsed, kaksiklapsed emaüsast, vaid hoopis kahe erineva autori poolt kirja pandud – on Monoteater/Uuspõld need kenasti omavahel ühendanud.

Ürgmees meeldis mulle sajaga – ok, valetan, saja kolmekümnega. Seega olid Isa suhtes ootused kõrged. Kolleeg teatas, et tema kohe peagi kahekümnendatesse astuv lastetu tütar oli käinud ja jube pettunud. Nii – ohutundlad tõusid püsti. Aga ma surusin hirmu pettumsu eees vaskausse südamekojakesse peitu ja võtsin teismelise poja julgestuseks kaasa ning läksin vaatama. Uuspõlluga varianti muidugi, sest, kes ei armastaks Jan Uuspõldu…

Lahe! Saja kahekümne, saja kolmekümnega! Väga hää! Uuspõld on supervormis. Kaks vaatust, kokku pea kaks tundi üksinda sellist tulevärki lavalt anda. Super!

Ja tekst ning tõlgendus – elulised. Vähemalt minu, ema, seisukohalt vaadates. Meenus nii ühte kui teist, tuli tuttav ette. Valuliselt, torkivalt, häirivalt, aga nüüdseks naeruna läbi kunagiste pisarate, heldmus meena salvimas hinge.

Ka teismeline noorhärra oli rahul. Ainuke, mille suhtes meie arvamused lahknesid oli see, et kui mina nägin komöödia kõrval ka draamat ja traagikat, siis tema, tsiteerides: „Ma olen teismeline poiss ja minu jaoks oli see puhas komöödia!“ Aga eks see draama ja traagika tunnetus lisandub isaks saamise ja olemise aastatega. Eks me kõik pea end elust läbi kasvatama.

Kokkuvõtvalt: Tänud, Jan! Aplaus, punane vaip, lilled ja pidulik marsimuusika.

10/10





ELUST ENESEST: Puhas ilu. (Hansaplant Kiilis)

18 05 2010





FILM: Punane elavhõbe

7 05 2010

90ndad – imeliste võimaluste aeg. Samas – enamus neid võimalusi loodi räpaste kätega (tõsi, mõnel vennikesele olid lihtsalt kindad käes). Karm aeg ja inimesed…

Punase elavhõbeda tegelased on hoolimata sellest, kummal pool hea-halb liini nad paiknevad, lootusetu põlvkond. Tulevikuta, rikutud. Igaveseks kaotatud unistuste, illusioonide ja headusega. Võib-olla vaid mõnel õnnestub neist jääda-saada Inimeseks. Võib-olla…

Ma ei materdaks filmi. Filmis on mõningaid asju, mis mind isiklikult häirisid, aga kokkuvõtvalt korralik koolipoisi 3+.

Meeldisid:

Rahulikkus ja vaospeetus, millega serveeriti õudu ja vastikust, ebainimlikkust. Aeg oligi selline. Ohati, võeti teadmiseks ja mindi oma eluga edasi. Võib-olla mõnikord köögilaua taga teeklaasist viina juues ohati ja siis hõõruti rusikaga silmaauk kuivaks ja elati edasi. Või lasti kuul pähe. Enesele või kellelegi teisele. Ei olnud lüürikute aeg.

Meeldis Märt Avandi tegelaskuju oma kahevahelolekus. Meeldis Kristjan Sarve mängitud tundetu (aga tegus) sadist. Meeldisid Ulfsaki ja Malmsteni mängitud tahumatus, lihtsus, koledus.

Ei meeldinud:

Moskva, millest näidati pikka katuspanoraami (tõsi, ei ühtegi ajakohatut reklaami, aga ikkagi niru lahendus).

Mõned ajastutruudusest väljakukkumised (laste mänguväljakud ei olnud 90ndate alul kindlasti sellised).

Ei meeldinud Peeter Oja mängitud Buldooser. Kuidagi pealiskaudne sahmija ja säutsuja. Oleks lootnud tõsisemat meherolli. Aga võibolla on Peeter Ojal lihtsalt selline koomiku „slepp“ kaasas, et ..noh, aga ei saa ju tõsiselt võtta Oja mängitud tegelaskuju, kes jookseb hommikuvalguses Pirital liibuvad treeningpüksid jalas ja Kalevi dressikas üll. Itsitama ajab, kuigi peaks natuke aukartust tekitama.

Vene nn keskmise ärieliidi rollitäitmised jäid ka kuidagi ..kahvatuks.

Lõpetuseks

Nagu ma ütlesin, korralik koolipoisi plussiga hinne. Ja õnn, et need ajad möödas on. Loodetavasti ajalugu ei korda ennast.





Sex and the City 2 – Tallinnas avati suveshoppingu hooaeg!

6 05 2010

Täna Stockmannis. Kuld ja sära. Glämm ja kaunitarid. Pildigalerii asub siin.

Tegelikult on mood mäng, parfüümid loodus hullutamask meeli ja kingad on need, mida Naised tegelikult oma unedes näevad:) Minge Stockmanni, neil on seal üllatusi Mängumeelsetele Naistele.





RAAMAT: Mihkel Raud. SININE ON SINU TAEVAS

5 05 2010

Ma ei tea, kas Raua kolmanda raamatu pealkirjas lipukirjana lehvib sõna “Valge”, aga sõnamängud on ilusad. Sõnatripoodi- Sinine Must Valge –  kaks osist ongi ainukesed kahe Mihkel Raua esimese raamatu kokkupuutepunktid. Kõiges muus on nad nagu siga ja kägu. Ok, valetan – müügiedu on teine ühisfaktor.

Lühidalt raamatust.

Alustan siis juba pigem algusest. Sellest, et ma ostsin raamatu ja väga lootsin, et see raamat mulle meeldib. Et oleks, selline – “lubage teile meeldida” raamat. Noh, ei olnud. Aga kui sellest nendingust üks ajukääruke tagasi mõelda, siis oleks korrektne öelda, et ei olnud minu jaoks. Miks? Lihtne – mina olen Tüdruk ja Mihkel Raud on Poiss. Veelgi enam, mitte valgete põlvikutega kandletrennis käiv Poiss vaid tsikli ja nahktagi järgi lõhnav Poiss. Vat, see Poiss ongi kirjutanud selle raamatu ja ilmselt “lubab see raamat meeldida” just sellistele Poistele. (Ja sellel, kas Tüdrukud ja Poisid on 30-40-50-60-aastat vanad, pole mingit tähtsust. Tüdrukud jäävad Tüdrukuteks ja Poisid Poisteks.)

Ja tegelikult oli selles raamatus ka mitu asja, mis mulle meeldisid. Õigemini – meeldisid paljud laused, mõttekäigud, mõttekäikude esitlused. Loed, pagan, aru saad, et puhas ilu on silmade ees – keele ilu. Oskab ka see Raud ja nii kaunilt oskab, et meelde jääb, hingele teeb suisa pai. Ja ühtlasi on nendes lausetes ja mõttekäikudes, võrdlustes, kirjas tegelikult Lubadus. Lubadus, et ei jää see raamat teiseks ja viimaseks. Küll tuleb neid veel ja ilmselt mitte ainult Poistele. Ma usun Lubadusi ja loodan. Või, et pigem – ootan. Olles endiselt tänulik lugeja.