RAAMATUD: Krister Kivi: ÜKSTEIST

27 10 2010

Elu tipphetkedel (nagu näiteks sünd ja surm), oleme me üksi. Üksi oleme me igatsedes, üksi oleme me leinas, üksi oleme me…tegelikult oleme me suuresti üksi. Ka armastades. Võibolla armumise hormoonmöllu tipphetkel lagundud ühest kaheks, võibolla naised last kandes pole üksi, võibolla…

Üksi, üksi oma mõtete ja hirmude, soovide ja unistustega. Üksi. Metsa keskel on üksi kergem olla kui betooni ja klaasi vahele surutud sadade tuhandete seas.
Unistust püüda on helgem kui valu veiniga paigata. Kukkumine on ikkagi valus. Enamus haavu rebitakse suhteilmas ju ikka lahti vaid selleks, et värsket soola neile raputada.

Unetus on karistus eredate hetkede eest. Tundidepikkused hommikuootused tuimestavad ootuse ning eheduse nagu lahjendatud piiritus. Kuivaks kõrvetatud kurgulae ja kriipiva mao hinnaga.

Armastus on vangistav kett, mis aheldab üksioleku aega ja ruumi; samal ajal näidates sulle kõrgtehnoloogiliselt mammutekraanilt kuidas unistus ühes teises dimensioonis sulle väheke libulikult-kutsuvalt naeratab.

***

Need on mõned mõtted, mis hõiklevad ja ostivad tõestust/ümberlükkamist. Saatjaks peale tänast ööd, mille unetuse ma veetsin ÜKSTEISEGA. Valusalt kriipiv unetus oli. Siiani on. Tahaks vaikselt laiali hõõruda pisara sellel põsel. Tahaks, et surivoodil hoitaks mind kaisus, et poleks üksi. Sellised mõtted ja lood.

Krister – tänud. Emotsioone ei saa kunagi alahinnata.

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: