RAAMAT: Elizabeth Gilbert. ABIELUTÕOTUS

20 12 2010

Tegelikult on blogis juba pikemat aega vaikus valitsenud. Häbi. Ei ole aega võtnud ja jaganud. Jaganud emotsioone. Aga emotsioone on palju olnud. Hoolimata kiiretest aegadest töö juures, olen ikkagi päris palju lugenud ja vaadanud, kuulanud ja kogenud. Eks ma püüan mõned emotsioonid tagantjärgi kirja panna ja edaspidi järjepidevam olla. Asja juurde.

Mulle väga meeldis Elizabeth Gilberti siseotsingu raamat. Filmil polnud ka viga. (Jaganud olen mõtteid ja emotsioone siis:
https://veraprima.wordpress.com/2009/02/04/raamat-elizabeth-gilbert-soo-palveta-armasta/
https://veraprima.wordpress.com/2010/09/23/film-soo-palveta-armasta/).
Ütlen ausalt, et oli elevil kui laps kommipoes kui uus raamat (tänud Helen ja Hasso) minu käte vahele jõudis. Lugesin, lugesin, lugesin. Ja pean ütlema, et oli väga pettunud. Nagu üks teine autor oleks loo kirjutanud. Tõsi, viimastel lehekülgedel ta ka ise natuke sõrmeotsapidi vabandab, et olid rasked ajad ja, et kirjutas selleks, et eneses selgusele jõuda… Olgu, aga see ei olnud üldse selle sädeleva, eneseiroonilise, vapra etc etc autori raamat. See oli üks lõputu otsimine ja ving, hala ja itk, sekka põhjenduste otsimist.
Ma loodan siiralt, et see oli ehk nn Teise Suure Raamatu needus ja Elizabeth Gilberti järgmine romaan on endiselt eelmiseid vääriv. (Vähemalt on tema avalikud esinemised senini sädelevad). Eks tulevik näitab. Aga ma väga loodan, et abieluhirm ja abielu ei ole tapnud Loojat.

2,5/10