FILM: Kuninga kõne/The King’s Speech

31 01 2011

Ilma häbenemata pean ütlema, et on hea film. Ja kui mitte rohkem, siis meespeaosa Oscar tuleb siit küll.
Lugu mehest, kellest sai juhuste kokkulangemise tõttu kuningas George VI. Mitte, et ta ise oleks sellest erilises vaimustuses olnud. Pigem vastupidi. Ta oli niikuinii olnud lapsest saati oma peres “vigane teine viiul”. Ei olnud temas sellist karismat kui tema vanemas vennas. Lisaks korralik kõnehäire, mis kellelegi autoriteeti ei lisa, kuningale seda enam.
Ometigi sai sellest mehest kuningas. Kuningas, kes hoidis rahva vaimu II maailmasõja ajal kõrgel. Kuningas, keda austati. Eks selles kõiges oli suur roll ka tema abikaasal. Elizabeth, kes meie põlvkond mäletab väikese käbeda moorina, käekott käevangus ja hallid lokid kübara all; kurjad keeled rääkimas, et ega see proua oma päeva ilma korraliku gin-toonikuta alusta. Ometigi on see naine läinud II maailmasõja ajal ajalukku sellega, et ei tema ega ta pere lahkunud sõja ajal Londonist. Midagi sellist olnud ta öelnud: “Lapsed ei saaks minna ilma minuta, mina ei lähe kuningata ja kuningas ei lahku kunagi.” Julge naine, sellisena rahvas teda ja tema peret ka armastas.
Film jutustab lugu, kuidas kõneterapeut “ravib” värske kuninga kõnet. Ebatraditsionaalselt. Paraneb kõne ja kasvab kuninga enesekindlus. Edukalt. Ja kahest väga erinevast mehest saavad eluaegsed sõbrad. Kuningas on valmis saama Kuningaks. II maailmasõda on ukse ees.
Väga head rollid: Colin Firth (George VI), Geoffrey Rush (Lionel Logue), Helena Bonham Carter (kuninganna Elizabeth). Neile on Oscari nominatsioonid  (lisaks 9 muud nominatsiooni).
9,5/10

 





FOTOJAHT: kandiline ja kerge

29 01 2011


Ma arvan, et kandiliseks pakitud kerge suvi magab siin talveund…./Restoran Tchaikovsky suvehoov talvel/

Teised kandilised ja kerged pildid fotojahtijatelt on siin.





FILM: This is it/Michael Jackson – kogu lugu

28 01 2011

MJst sai legend juba eluajal. Ja seda mitte ainult muusikalises mõttes. Ta ise hakkas looma enesest ja oma elust mingit kummalist PR-muinasjuttu. Ja kadus ise sinna muinasjutu sisse ära. Igaveseks uinunud printsimeelne Kuningas oleks ilmselt oma nägemuses pidanud saama oma klaasmäe ja klaaskirstu. Kes teab…
Ilmselt vaid väga vähesed lähedased teavad, kes oli MJ tegelikult. Meile jäävad laulud ja meediatsirkus. Ja film Suure Etenduse ettevalmistamisest, millel ei olnud saatust valmis saada, sest Kuningas lahkus…
Aga Etendus oleks tulnud suurepärane. Moodne tehnika, väga tegijad taustajõud. Ja täiesti “töökorras” Kuningas. Tõsi, natuke kummaline, natuke oma maailmas, natuke alakaaluline ja natuke vanainimeslikult sooniline ja kokkukuivanud, silmnähtavalt parukaga ja kallite kirurginugade veetud kolejäljed näos. Aga tantsuliigutused täitsa kehas olemas ja laulud lauldud saav ja huviga harjutav. Võibolla olid need Vana Tsirkusekaru sisseharjunud rollid, mine tea.  Väljaspool laulu ja tantsu tundus Kuningas küll väheke omas maailmas olevana: vaikne, viisakas, väheke vabandava moega ja kõiki kogu aeg jumala nimega õnnistav. Nii õrn ja habras. Nagu eksootline taim tuuletõmbuses.
Muidugi kui piisavalt “musta” materjali käes, saab ju näidata kinolinal just neid külgi, mida tahetakse, aga mulje jäi küll küllaltki ehe.
Ja kahjutunne jäi. Kahjutunne suurest tööst, mille ilu jäigi näitamata-laulmata-tantsimata. Ja kahju printsimeelsest kileda häälega Kuningast, kes lahkus valel ajal. Või siis mitte. Võibolla oleks inimõeluse hammasrattad ta ikkagi tükkideks rebinud…Ei tea. Kuningas on lahkunud…oma kummalisest muinasjutust veelgi kummalisemal moel.

 





ELUST ENESEST: Ja ongi mitme kuke/kajakasammu võrra…

28 01 2011

…pikem. Päev muidugi. Ja valgem on. Palju-palju valgem. Ja see on hea. Ei ole veel elu mind õpetanud südamehellusega hoidma pimedat aega. Pime aeg on meil ju külm. Päevad on nirult lühikesed. Suur osa tegusat toimub pimedas. Aga pole see lõunamaa sametine ja soe pimedus, see on selline teistmoodi pimedus. Võibolla kunagi õpin hoolima neist pimedatest aegadest. Kui elu tahab, küll õpetab. Aga nüüd ma rõõmustan nagu laps valguse üle.
Tegelikult juba kaks nädalat tagasi andis lõunasel ajal tunda, et kohe kell kolm ei tõmmata pimedusekotti pähe. Aga hommikud olid minu jaoks ikka veel tumedad ööd. Aga juba esmaspäeval oli teistsugune hommik ja teisipäeval ja kolmapäeval ja eile…ja täna ma juba julgen kilgata  rõõmusõnumit: ongi nii! Valgus on teel! Ja hommikud on helged-valged. Kõige pimedam on möödas ja kõige ilusam on vaid umbes 100 päeva kaugusel. Teate küll, siis kui sirelid õitsevad, toomingas lõhnab, hein on nii ereroheline, et tahaks silmale filtri vahele panna…ja hing lendab ning tundub, et kõik on võimalik, et kõik kole on möödas ja nüüd nähtav on ilu. On ELU.
Õnnelikku Valgust!:)

 





RAAMAT: “Lubage mul olla. Ott Lepland 8 kuud superstaarina”

27 01 2011

Jaaah, et …ei – ma tegelikult ei häbene, et ma selle raamatu läbi lugesin. Tegelikult mulle meeldib kui /tsiteerides klassikuid/ süüdatakse tähed, sest ju neid on kellelgi vaja. Superstaari saade on täpselt just selline “tähtede süütamine”. Mullu oli ka keda süüdata. Tunnistan ausalt, et olin ka sellel “20. detsember 2009. Pimedusse mattunud talviselt karge Tallinn. Täna avab Linnahall oma uksed publikule viimast korda ja üle aegade on selle hiidkultuuripalee poole sammud seadnud sajad ja sajad muusikahuvilised. Täna õhtul kuulutatakse äravajunud pinkidel istuva ja laest tilkuvat vett trotsiva mitme tuhande pealise publiku ees välja 2009. aasta Eesti uus superstaar…” üritusel. Ja hoidsin Ott Leplandile pöialt (ja isegi helistasin ja hääletasin). Sest hääl meeldis ja temas tundus olevat rohkem tõsimeelsust ja sisu (on vist see just see sõna). Teistes oli rohkem ih-ah-uh-oh rõõmsameelset mõtetvaba siutsumist. Tõsi, Birgiti Varjunil  on ka võimas hääl ja kerglast lapsemeelsust temas ka polnud…ometigi – meesstaar on ikka meesstaar.
Lühidalt. Mulle meeldis “kui süüdati täht”. Senini meeldib. Kuigi, eks ole neid konarusi silma hakanud, samas: veatu pole meist keegi ja ma siiani usun, et Ott Leplandist võib saada laulja, kellele võiks jaguda lavalaudu ka väljaspool mede riiki. Kui vaid mehel enesel tahtmist ja püsivust, tarkust ja natuke ka õnne on.
Raamatust ikka ka.  Ma ei peatu sellel, et kas on vaja kirjutada raamatut veel alles peaaegu poisikesest, kelle suured teod peaksid alles ees olema. Miks ka mitte. Kirjutada võib ju kõigest ja kõigist. Aga… see raamat oli nüüd küll üks kesine lugemismaterjal. Tsiteeriti Ott’i tuttavaid (mõnd tsitaati kohe mitmes kohas), lasti Ott’il enesel natuke rääkida, aga …kõik see oli selline keskmise koolilehe tasemel jutt. Igapäevane. Ma ei tea, ma ilmselt lootsin hulga rohkem emotsioone, natuke legendiloomist, rohkem avatust. Ei tea. Aga mida ma kindlasti lootsin, olid head fotod. Kaanefoto andis lootust, et raamatus on kümnete kaupa häid fotosid. Aga..mida polnud, seda polnud. Mõned ja kesised. Arvestades, et tegu on noore meesartisti fänniraamatuga,  siis mõned uhked stuudios tehtud kvaliteetfotod ja mõned nn staaristaatust toetavad esinemisfotod, mõni kunstfoto väsinud esinejast lava taga jne. Et oleks noortel neidistel pilte mida vaadata, oleks ohkamiseks silmailu. Ma olen aru saanud, et selleks ju selliseid raamatuid tehaksegi: et kinnistada staatust, et kinnistada fänni, et “toita” fänni silmailuga ja lugulauludega….- luua legendi…Või olen ma millestki valesti aru saanud…ei tea.
Igatahes soovin ma Ott Leplandile edu ja jaksu ja häid lugusid ja tööd-tööd-tööd.
Raamatu asemel tuleks ikka plaat osta või kontserdipilet:)





ELUST ENESEST: lihtsalt lõunasöögist

26 01 2011

Pikad päevad kontoris. Tervise huvides peaks lõunat sööma. Tõsi, ma tean küll, et kõige targem/odavam/tervislikum on penipaunake enesele tööle kaasa võtta. Aga ma olen laisk ja tegelikult on väga tervislik end päeva jooksul natukeseks ajaks kontorilaua tagant ka jalule liigutada. Seega: vajalik leida söögikoht, mis oleks kontorile lähedal, söök oleks kvaliteetne, hind mõistlik, teenindus kiire, tuba soe ja söögilaud puhas. Seda kõike polegi nii lihtne koosluses leida. Vähemalt siis kui kontor on Tallinna kesklinnas.
Aegajalt mulle tundub, et kesklinna kontoriinimesed peaksid moodustama ühisrinde või ühise teadmistepanga: kus mida, mis hinna eest ja mis kvaliteediga pakutakse. Igatahes püüan oma kogemusi hakata tasapisi jagama.
Miks alles nüüd? Vabanduseks ja hoiatuseks teistele kontoriinimestele. Kui kümmekond aastat kontoris lõunat ignoreerida, siis pikapeale hakkab ikka tervis pahandama küll. Seega: lõuna on oluline.
Täna siis kiidan. Tallinna kesklinnas on minu lemmik lõunasupi koht Cubanita (Narva mnt. Vaata fotot. Uksest sisse II korrus).
Nende lõunapkkumises on supp 1.60 (25.- vanas rahas) . Supp tuuakse saiakesega, korralikus taldrikus, kiirelt. Interjöör on puhas, ilus, muusika on …:) .
Soovitan proovida. Minu üks vaieldamatuid lemmikuid. Lõunapakkumiste nädalalist  on siin.
Olen väga tänulik kui oma kogemusi ja lemmikkohti jagate.
Head isu!

 

 





RAAMAT: REELI REINAUS “Must vares”

25 01 2011

Noorsooromaanid ja -juustused on omaette žanr. Ja kuigi ma enam ammu sihtgrupi alla ei käi, loen ma siiski aastas umbes kümmekond kodu- ja välismaist antud kategooria teost läbi. Milleks? Ilmselt uudishimust. Et kuidas siis tänapäeval, millest, mismoodi? Ei teagi. Tean, et enamuses panevad need teosed end kentsakalt tundma. Enese ees häbelikult sussinurka mööda põrandat lohistama ja nentima, et poleks ikka vaja olnud.
Reeli Reinausi “Must vares” on üks paremaid selles žanris, mis viimasel ajal loetud. Ega “Tänapäev” esimest auhinda asjata andnud.
Tõsi. Tegelaskujud on natuke üheplaanilised; tegevus kipub kohati keskpäraseks ameerika aktsioonfilmiks minema. Isiklikult häiris mind ka kesksele tegelasele õnnelikus lõpus rikkuse lisamine. Et ikka tuhalkükitajast printsiks. Või on tänapäevastes lugudes siiski rahal /st raha hulgal/ nii oluline koht, et teisiti ei kanna kangelase mõõtu välja? Ei tea.
Aga kui ma meenutan, siis oli see ilmselt esimene eesti lugu, kus üheks keskseks probleemiks on ka rassism /või õigemini: hirm ja viha võõra ees/. See  on omaette ajastu märk.

Kokkuvõtvalt: tubli tulemus.  Ja ikkagi jään ma lootma, et kunagi ilmuvad kodumaiste autorite sulest uued Kadrid ja Agu Sihvkad ja …ei meenugi kõik, kes veel. Kellel meenub ja jagada viitsib, kirjutagu kommentaare. Tänulik juba ette:)





RAAMAT: RAIT AVESTIK “Urmas Kibuspuu. 31 aastat”

24 01 2011

Oli kaunis juunikuu päev. Me olime koolimajas ja pidime kohe -kohe hakkama kirjutama lõpukirjandit. Me oli 18aastased, idealistid, natuke sinisukad. Ja siis jõudis meieni teadmine, et Urmas Kibuspuu on surnud. Ma ei mäleta, kes selle teate tõi, kust pärines info. Aga ma mäletan seda hetke, kuidas aeg peatus, tolmukübemed jäid õhku seisma ja hing karjus selles vaikuses. Hetked hiljem olin ma juba kirjandilaua taga ja kirjutasin vihaselt noorest ja vihasest Majakovskist. Me olime 18aastased.
Sellised hetked sööbivad igaveseks su emotsioonide baasi.
Muidugi olime me idealistid. Muidugi tundusid teater, luule, kultuur meile tunduvalt kesksemate eluliste tähendustega…oli üks teine aeg, me ise olime noored ja meil ei olnud veel  lapsi, laene ega liisinguid.
Urmas Kibuspuu surm tundus tollal nii ilmvõimatu, ülekohtusena. Nii lihtsalt ei saanud maailmas asjad toimuda. Klassikud surevad riiklikke autsuavalduste saatel 90ndates?!? Me olime idealistid ning me ei tahtnud teada, et elus ootab meid veel palju selliseid hüvastijätte ees.
Miks ma seda pikka eellugu siin kirjutan. Selleks, et püüda edasi anda, kui oluline oli see töö, mida Urmas Kibuspuu tegi; millise jälje see jättis omaaegsesse noorusesse. Jah, sama Kibuspuu, kellest on noorematele põlvkondadele jäänud eelkõige tema rollid “Kuulsuse narrides” ja “Pisuhännas”. Ometigi on säilinu (estraaditööd, telefilmid) vaid osa Kibuspuu loomingust. ..
Ja nüüd raamatust.
Raamatu väärtus ongi selles, et ta suuresti kirjeldab/jäädvustab  Urmas Kibuspuu töö hooaegade ja rollide kaupa. Lisaks kolleegide ja sõprade mälestusi. See ei ole lihtne pilt-lugu raamat ja pole ka pelgalt  akadeemiline loetelu. See on ühe talendi tööelu ja elu kokkuvõte. Vajalik. Hariv ja säilitav. Mitte, et see ka nüüd, aastate takk, vähendaks seda nooruses emotsioonidesse jäänud kaotusvalu. Ka raamatusse raiutud sõna jääb. Kestab läbi aja ja jutustab lugu tõelisest Näitlejast.





FOTOJAHT: P

22 01 2011

Seekord läksin kõige lihtsama vastupanu teed. Pildistasin esimesed kolm “P”, mis mu laupäevahommikusele teele ette jäid. Ei mingit kunsti. Igapäevaelu. Proosa. Seega ka üles võetud telefoniga. P nagu eluProosa:)

Teised “fotojahtijad” on siin.





FILM: Lastega on kõik korras/The Kids Are All Right

21 01 2011

Ausõna, ma ei ole homofoob. Aga see film oli minu silma jaoks ikka suht rämps. Paar helgemat hetke filmis oli, aga…
Filmist. Lesbipaar (Julianne Moore ja Annette Bening). Pikaajaline kooselu. Kaks last. Tavalised pika kooselu igapäevased hõõrumised. Klassikaline keskeakriis kooselus. Peretütar saab 18 ja koos vennaga otsustatakse (ühine) bioloogiline (spermadoonor) üles otsida. Noh, sellline juurte uurimise värk.
Ja siis saab niigi kriisis olev suhe raputatud ja lõpuks on kõik väheke kriimulisemate hingedega, aga elukogenumad ja tugevamate peresidemetega. Või midagi sellist.
Filmi on kommenteeritud kui “naljakas, tark ja seksuaalne” (Entertainment Weekly), aga oli mitteusutav, totakas ja kipakas. Kui tegelased vahepeal oleks tantsu keerutanud ja suvise päikese all ning tsiklisõidul laulu kõõritanud, oleks ehk vähem häirinud. Oleks vähemalt žanr olnud teine.
Ei näinud ma hiilgavat näiteljatööd ega head lugu. Kuldsete Gloobuste jagamisel arvati teisiti: komöödia ja muusikali žanris peeti parimaks (Turist ja Alice ja Varietee ja midagi oli veel, seega kehvemaks) ja samas žanris sai Bening parima naisnäitleja tiitli.
Kui žürii just kurt ja pime ei olnud, siis loen seda kui puhast huvigruppidele kraapsjala vedamiseks.
4/10

 





FILM: Must luik/Black Swan

20 01 2011

Minu maitse järgi film. Film, kus mingil hetkel ei saa enam täpselt aru, kus on Mäng, kus Elu; kus Elu, kus Unelmad. Film, mille tegelased ei ole sirgelt joonlauaga mõõdetud ja vabrikutööna kujunenud. Isegi siis, kui nad esimese hooga ka sellised “puhta põllekesega preilnad” tunduvad olevat.
Lugu rivaalidest kunstis; rivaalidest vastandliinil Elu või Kunst; oma täitumata jäänud unistuste lapse peal väljaelamisest. Muidugi on palju kirge, on vihkamist. Armastust eriti ei ole, kui siis vaid kunsti vastu.
Film, mis võibolla natuke hoiatab neid, kes usuvad, et ennast saab muuta, eneses tuleb leida uusi külgi, alati tuleb püüelda maksimumi poole…Alati ei pruugi tulemuseks olla edu ja kuldne sära, mõnikord võid eneses leida midagi sellist, millega kooseksisteerimine on liig valulik…
Vot, umbes sellistest asjadest on see film.  Väga mõnus mõttekäärudele kaasa mõtlemiseks, silmailu ka omajagu.
Natalie Portman sai peaosa eest Kuldse Gloobuse. Mila Kunis nominatsiooni. Mina oleks vastupidi jaganud. Mila Kunise roll on võibolla küll vähemaplaanilisem, aga väga lummav.
9/10

 

 





FILM: 127 tundi/127 Hours

19 01 2011

Algatuseks: kõik on siin maailmas tõlgendamise küsimus. Samamoodi võib antud tõestisündinud loo põhjal tehtud filmi vaadata “kahe mätta otsast”. See on: kas lugu sellest, kuidas mees kaotas käe või lugu sellest, kuidas mees võitis elu. Oleneb vaatajast.
Mina kuulun filmi kangelasega ühte kategooriasse ning pean seda lugu elu võitmise looks.
Olgu ka öeldud, et eilsest alates on olemas see lugu ka filmi tegeliku kangelase, Aron Ralstoni, sulest ja meie emakeeles müügil.  Kahjuks pole ma raamatut jõudnud lugeda, kui loen, panen mõtted kirja. Olen aga veendunud, et raamatu loos on rohkem mõtteid ja sisemonolooge. Eks igal kunstiliigil ole omad vahendid.
Filmist.
Aron Ralston (James Franco)  oli (ja on võimaluste piires ka nüüd) osav ekstreemsusi armastav kaljuronija/matkaja. Noor mees, kes oli osav ning kes pidas end eksimatuks. Noh, ja need kõik teised noorusuljusega kaasas käivad üleolekud. Füüsiliselt heas vormis, piisavalt kogenud. Eks oli selles: Mina Mees olekus, natuke põhjendatust ka. Aga nagu ikka on Saatusel oma kaardipakk ning tavaliselt polegi vaja eksida 100 korda, piisab ühest korrast. Nii ka Aroni loos. Üks eksimus ning ta oligi kätt pidi kinni kivi ja kalju vahel. Abi polnud tulemas, ses keegi ei teadnudki, et ta võiks abi vajada või kus ta võiks olla. Ja nii saigi ilmeksimatust uljurist hädine inimlaps Looduse kammitsas ja iseenesega silmitsi. Karm lugu. Karmid tunnid. Aron valis elu.
Filmiks on raamatu kirjutanud Boyle ja Simon Beaufoy, lavastanud Danny  Boyle. Mäletate “Rentslimiljonäri”? Vot, samad mehed. Ja on osanud sellest filmist teha ka tõelise elamuse. Kusjuures, ega palju muud filmis ei näegi kui: Üks mees, Üks kivi, Üks kalju… Ja kuigi enamus teab ka enne filmi algust, mis toimuma hakkab ja millega lugu lõppeb…ikka on pagana huvitav (ja natuke õõvastav ja omajagu enesessevaatamist tekitav). Oskajad mehed. Hea rolli teeb ka James Franco.
Kokkuvõtvalt: vägagi vaadatav film. Meelelahutuseks ehk ei kvalifitseeru aga hääks filmielamuseks küll.
Kuldgloobustel oli filmil 3 nominatsiooni, aga ei saanud ühtegi. Meesnäitleja muna sai Colin Firth (pole filmi näinud, ei oska öelda, võibolla asja eest); käsikiri ja muusika läksid “Sotsiaalvõrgustikule”. Ma oleks käsikirja eest võibolla, et isegi  isegi kullatud kera andnud:)

9/10

PS Lugege raamatut ja vaadake filmi!





FILM: Sotsiaalvõrgustik/The Social Network

18 01 2011

Pean ütlema, et ma olin ülimalt üllatunud, et see film sai Kuldgloobuse (+ veel alamkategooriate kuldseid maakerasid sh režissööritöö eest).  Ei, see ei ole sugugi halb film, aga kas ta parim on? Minu silma ja maitse järgi kindlasti mitte.
Mõistan, et filmil on meeletu vaatajaskond ja läbi selle mingi kummastav sotsiaalne sidusus (või midagi sellist). Facebook on ju osa elust. Vähemalt paljudel. Õigemini jaguneb moodne maailm kaheks: need, kes on FBs ja need, keda pole. Need keda pole, on ilmselges vähemuses ning mingi tasandi infolevikust eemale jäetud. Mida see omakorda kaasa toob, ei ole ilmselt veel psühholoogidele-sotsioloogidelegi selge. Eks see selgub aastate pärast. Kuigi ma ei usu, et FBi ootab Orkuti saatus. Ei taha uskuda, et ta kogukonna poolt nõnda kiirelt penisonile suunatakse. Aga filmist.
Pole see film puhas dokk ega puhas mängufilm. Samas, sellisena jääb ta kultuurilukku ning järgmise põlvkonna jaoks on sedapidi jutustatud lugu juba reaalne ajalugu. Kus on tegelikud tõe ja tõlgenduse piirid, seda teavad ikka asjaosalised ja ju nad kunagi ka pakse ja igavaid analüütilisi raamatuid kirjutavad. Filmitõde on küllaltki lustlik ja intriigiderohke, aga, mis siin elus poleks kui mängus on raha ja ilusad tüdrukud, napsu ja nalja. Seda kõike noorte inimeste käes. Eks ikka pidu ja pillerkaar ja tagumiku lohku tõmbamine. Kaunistavad seda lugu natuke asotsiaalse olemisega geeniused ja edasipüüdlikud heast perekonnast spordipoisid.
Selline natuke pärisajaloole konkureeriv moodsa aja film moodsatest tegijatest. Igav ei olnud. Aga suurt kunsti ka ei näinud. Aga ega siis film peagi olema nagu 500-eurone, et kõigile võrdselt meeldib:)





RAAMAT: ANDRUS KIVIRÄHK “Mees, kes teadis ussisõnu”

17 01 2011

Nagu ma juba “Puhastuse” juures mainisin, on mul see tõrksusepind tagumikus, et ma kardan suureks räägitud asju. Kivirähu Ussisõnade raamatuga läks sootuks nii, et ma korra (umbes aasta tagasi) hakkasin raamatut ka lugema, aga, vat ei jõudnud kuhugi. Ju oli tähtede seis ristpisteline või oli mu pea sees mingi ajukäärdedevaheline solgiummistus või oli keegi hinge sülitanud ning hingelukud olid roostes, ei tea. Midagi igatahes oli, mis raamatust eemale kiskus, lugeda ei lasknud ja mind raamatuga kuidagi “haakima” ei saanud. Las siis olla nii. Otsustasin. Ja nii jäigi. Seniks-kuniks.
Seniks-kuniks raamat ringiratast pidi minuni taas tee leidis (sest pojal koolis lugeda oli tarvis) ja ma mõtlesin, et avaks kaane ja kaeks uuesti sisse. Ja sel korral oli see nagu üks teine raamat. Nii kui sisse kaesin, ei saanud enam silmi lahti. Kuni kaas jälle tagantkätt lõpus kinni sai.
Pagan. Pole seda Kivirähku auhindadega niisama püünele tõstetud, pole see ostetud raamatute hulk niisama number. On ikka mida lugeda. Ludinal loed ja mõnikord peenikest naerugi pead, aga samal ajal saad aru küll, et sulle peegel on nina ette pistetud ja tsiteerides nüüd Vene klassikut: “Ära sõima peeglit, kui kärss on kärnane!”. Kärnad kärnadeks. Kurb on ka. Ussisõnad kaovad ja mets on inimestest tühjaks jäänud. Külas on uued kombed ja uued nimed. On Kivirähul ja on ka meil läbi aegade olnud. Ka praegu. Põhimõtteliselt.
Aga on ka lennumasinaga vanaisad ja muud. Mis/kes on ka olnud ja on.
Keeruline on see ilm. Lihtsad on laulud. Raske neid mõnikord lugeda.
Aga autorile kummardus. 10 punkti 10st.

 





ELUST ENESEST: Töönädala alguseks. Mis see siis on?

17 01 2011

Algatuseks siis, et mis see ei ole.
Ei ole kõrb.
Ei ole vihmapuuduses mudamülgas.
Ei ole elevantsi nahk.

On hoopis mu tütre tehtud brownie. Väga hää. (Kui veel läbi pildi lõhna tunda oleks:)) Üks tõeline nädala ärasaatmise pehme pai ja uue nädala käimatõmbamise hooamps. Vot nii.
Tänud tegijale ja eredat töönädala algust meile kõigile!