RAAMAT: “Lubage mul olla. Ott Lepland 8 kuud superstaarina”

27 01 2011

Jaaah, et …ei – ma tegelikult ei häbene, et ma selle raamatu läbi lugesin. Tegelikult mulle meeldib kui /tsiteerides klassikuid/ süüdatakse tähed, sest ju neid on kellelgi vaja. Superstaari saade on täpselt just selline “tähtede süütamine”. Mullu oli ka keda süüdata. Tunnistan ausalt, et olin ka sellel “20. detsember 2009. Pimedusse mattunud talviselt karge Tallinn. Täna avab Linnahall oma uksed publikule viimast korda ja üle aegade on selle hiidkultuuripalee poole sammud seadnud sajad ja sajad muusikahuvilised. Täna õhtul kuulutatakse äravajunud pinkidel istuva ja laest tilkuvat vett trotsiva mitme tuhande pealise publiku ees välja 2009. aasta Eesti uus superstaar…” üritusel. Ja hoidsin Ott Leplandile pöialt (ja isegi helistasin ja hääletasin). Sest hääl meeldis ja temas tundus olevat rohkem tõsimeelsust ja sisu (on vist see just see sõna). Teistes oli rohkem ih-ah-uh-oh rõõmsameelset mõtetvaba siutsumist. Tõsi, Birgiti Varjunil  on ka võimas hääl ja kerglast lapsemeelsust temas ka polnud…ometigi – meesstaar on ikka meesstaar.
Lühidalt. Mulle meeldis “kui süüdati täht”. Senini meeldib. Kuigi, eks ole neid konarusi silma hakanud, samas: veatu pole meist keegi ja ma siiani usun, et Ott Leplandist võib saada laulja, kellele võiks jaguda lavalaudu ka väljaspool mede riiki. Kui vaid mehel enesel tahtmist ja püsivust, tarkust ja natuke ka õnne on.
Raamatust ikka ka.  Ma ei peatu sellel, et kas on vaja kirjutada raamatut veel alles peaaegu poisikesest, kelle suured teod peaksid alles ees olema. Miks ka mitte. Kirjutada võib ju kõigest ja kõigist. Aga… see raamat oli nüüd küll üks kesine lugemismaterjal. Tsiteeriti Ott’i tuttavaid (mõnd tsitaati kohe mitmes kohas), lasti Ott’il enesel natuke rääkida, aga …kõik see oli selline keskmise koolilehe tasemel jutt. Igapäevane. Ma ei tea, ma ilmselt lootsin hulga rohkem emotsioone, natuke legendiloomist, rohkem avatust. Ei tea. Aga mida ma kindlasti lootsin, olid head fotod. Kaanefoto andis lootust, et raamatus on kümnete kaupa häid fotosid. Aga..mida polnud, seda polnud. Mõned ja kesised. Arvestades, et tegu on noore meesartisti fänniraamatuga,  siis mõned uhked stuudios tehtud kvaliteetfotod ja mõned nn staaristaatust toetavad esinemisfotod, mõni kunstfoto väsinud esinejast lava taga jne. Et oleks noortel neidistel pilte mida vaadata, oleks ohkamiseks silmailu. Ma olen aru saanud, et selleks ju selliseid raamatuid tehaksegi: et kinnistada staatust, et kinnistada fänni, et “toita” fänni silmailuga ja lugulauludega….- luua legendi…Või olen ma millestki valesti aru saanud…ei tea.
Igatahes soovin ma Ott Leplandile edu ja jaksu ja häid lugusid ja tööd-tööd-tööd.
Raamatu asemel tuleks ikka plaat osta või kontserdipilet:)

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: