FILM: Kirjad Juliale/Letters to Juliet

28 02 2011

Üldiselt ei ole ma eriline romantiliste draamade lemb. Kuigi, aus ülestunnistus, eks ma ole neid ikkagi omajagu vaadanud. Vähesed neist jätavad kauemaks meeleolu või mõtlemisainet kui vaatamiseks kuluv aeg. Mõned on aga teistmoodi. Kirjad Juliale on minu meelt mööda. Natuke teistmoodi lugu, lummavad Itaalia vaated, ilusad inimesed. Ja mitte ainult ilusad noored inimesed, vaid ka ilusad eakad inimesed.
Kaks paralleelset lugu, mis ühena kulgevad. Esimene lugu vanaprouast, kes elanud, lapse ja lapselapse kasvatanud, mehe ja lapse kaotanud, tuleb otsima Itaaliasse oma noorpõlve  Tõelist Armastust. Ja teine lugu Tüdrukust, kes tuleb oma kihlatuga Itaaliasse puhkama, aga kelle kihlatut võlub Tüdrukust enam tema töö ja hobi – kokandus. Ühest loost kasvab teine ning filmi lõpuks luuakse juba kolmaski lugu.
Pikemalt lahti seletada ei tahagi. Kes tahab, vaatab.
Mind igatahes liigutas. Ilus oli. Kuigi naiivne ja triviaalne. Aga mõnikord ongi hea kui elu on naiivne ja triviaalne.

6,5/10





FILM: Oscarid kokkuvõtvalt

28 02 2011

Kokkuvõtvalt läks enamvähem nii nagu ma arvasin/ootasin. Kõik nn suured kategooriad igatahes küll.
Muidugi on puistas natuke pipart pidutordile see, et Tanel Toom ei saanud Kuldset Mehikest. Samas, nagu ma eile kirjutasin, et  juba nominatsioongi on Tipptulemus. Noor mees, jõuab veel teha ja auhinnatud saada.
Gala ise oli minu maitse jaoks liiga steriilne. Üks sellistest, mis aastate möödudes ei meenu. Kahjuks.
Aga uus filmiaasta on alanud. Pidu läbi aasta. Häid filme meile kõigile!





ELUST ENESEST: Oscarite ootuses

27 02 2011

Loetud tunnid. Ja siis hakatakse Kuldseid Mehikesi jagama. Tunne on nagu lapsel kommipoes. Ausalt. Ma olen aastaid sellele sündmusele lapsemeelse siiruse ja elevusega läbi teleriekraani kaasa elanud ja ei kavatse aastate lisandudes muutuda. Lühidalt: pidupäev. Vabandust: piduöö!
Tegelikult on tänavune öö Suur Pidu. Me ilmselt ei ole enesele selgeks suutnud mõelda, mida tähendab Tanel Toomi nominatsioon.  See on tegelikult Tipp. Selle maailma Absoluutne Tipp. See ongi muinasjutt reaalses elus. Muidugi ma loodan oma hinges, et selle muinasjutu lõpp saaks veelgi kuldsem. Ühe mehikese võrra. Aga ka ilma mehikeseta on see võrratu. Kahju, et me oma rahvuslikes kadeduskammitsates (ja tont teab milles veel kõiges) ei oska seda hinnata. Lühidalt: pöidlad-varbad pihku ja hurrraaaaa!!!! Õnnitlused ja kõik hääd soovid niikuinii. Super!
Nüüd teistest lühidalt. Mees- ja nais-pearollid on ilmselt selged. Colin Firth ja Natalie Portman. Asja eest saaksid ka.
Minu meelest võiks Kuninga kõne saada  Filmiks kroonitud. Naiskõrvalosa eest annan mina oma hääle Melissa Leole ja meeskõrvalosa Oscar minult läheb Christian Bale’le.
Aga kuna Kuldsete Mehikeste jagamine toob alati kaasa üllatusi, siis …emotsioonid on garanteeritud. Ainuke, mis mind kurvastaks, oleks Sotisaalvõrgustiku filmi edu. Ei, see film on hea film, aga mitte Oscari kvaliteeti film. Minu silma ja ajukese jaoks.
Maitse üle ei vaielda vaid …selle maksimaalset kasumlikkust välja arvutada püüdes luuakse impeeriume ja rikastutatakse või siis, et läheb teistpidi ja laostutakse.
Aga täna on Piduöö. Ühtede aktsias tõstetakse teiste omadest veelgi kõrgemale. Ja aasta pärast kordub kõik.
Head Piduööd!

Igaks juhuks ka link nominatsioonidele. Siin.

 

 





ELUST ENESEST: Eesti laul 2011 – ootuses

26 02 2011

Täna on siis See Õhtu. Meelelahutus kodumaisel moel euroopalikus kastmes. Mida ma õhtult ootan?
Kuna piletid olid minu meelest liigkallid, siis panustan selle raha pigem toidulauda ja lasen tagumistel palgetel diivani embuses logeleda. Lootuses, et saate heli on parem kui poolfinaalide ajal.
Erilist elevust pole, sest isiklikku favoriiti mul pole ja Avandit ka pole. Ainult Sepp. Samamoodi on esinejate ja lauludega: natuke nagu on, aga samas ka mitte.
Ithaka Maria on särav noor naine, oskab laulda ja viisi pidada, aga laul on liiga slaavilik ja tõmbab liiga paralleele ühe eelmise eurotähega. Kahju. Kokkuvõtvalt: mulle laul ei meeldi. Aga kihveokontoris vist panustaksin just sellel loole. Plusspooleks on nn story: laulu saamislugu, miinuseks plagiaadisoo serval kõndimine.
Rolf on 100% Eurovisooni esineja. Aga All & Now pole See Laul. Kahju.
Jana Kask. Hiilgav hääl. Aga minu meelest puudub tal see Jumalik Sära, milleta ei saa  rahva lemmikuks.
Getter on tubli ja ilus noor inimene. Tema tiim meenutab meeriklaste seriaali Glee seltskonda. Kindlasti oleks tema see esineja, kes saaks Eurovisioonist kõige suurema emotsionaalse elamuse. Noor inimene. Unistuste ja ideaalidega. Lugu üle keskmise, aga soola ja pipart ning elu- ja lavakogemust jääb veel vajaka.
Victoria – minu silma-kõrva ja maitse jaoks on ta Toode. Hea ja korralik Toode. Ei muud.
Noorkuu poisid on oma “otsingutes” kuidagi pidetud…midagi on väga valesti.
Orelipoiss on mede eneste oma. Kahjuks ei mõisteta ilmselt kirevavärvilisel eurovõistlusel mede  keelt ja meelt.
Outloudz. Tegelikult peaksid nemad võitma ja sõitma.
MID ja Mimicry – ei ole minu teetassis nad sel korral.
Eks õhtu toob selgust.
PS. Rõõm oleks, kui hääleandjate hulk oleks märkimisväärne, mitte marginaalne.

 

 

 

 

 





Kaunist pidupäeva!!!

24 02 2011

Hommik. Terve kaunist pidupäeva ootab ees.
Ma olen südamest uhke ja õnnelik selle üle, kes ma olen ja kus ma olen. Et mu lapse saavad elada vabas Eestis, riigis, millest mina nende vanuses ainult und ehk julgesin näha. Me kipume argipäevas unustama, kui suur õnn see tegelikult on.
Palju õnne meile kõigile!





TV: Glee (I hooaeg)

22 02 2011

Veetsin mitu pikka õhtut, et terve Glee esimene hooaeg vaadatud saaks. Miks korraga? Selmet, et seriaali jupikese kaupa vaadata nädal-nädala haaval, nii kuis tavaks…Aga vat, TV 3 on pannud Glee “jooskma” laupäeviti kl 17. Sellel ajal on mul igatahes midagi muud teha kui teleka ees seriaali vaadata. Olgu siis nii hää näidatav kui tahes. Mulle isiklikult tundub, et laupäevased kl 9-12 “näitan vidinaid ja teen sööki” saadetel on ka suurem vaatajamenu kui laupäeval kl 17 ajal. No tõesti….See selleks. Seega rõõmsuatsin end terve hooaajaga ja vaatasin jutti ära.
Ok, on noortekas, aga on paganama profilt tehtud. Ega asjata auhindu neile jagatud ole, kapa ja seljakaupa.
Kõik, kes rollides, oskavad seda, milleks nad on tööle võetud: tantsivad, laulavad, näitlevad. Ok, mõnikord üle vindi keeratult, aga näitleja töö on teha seda, mida ette kirjutatakse.
Laulud ja tantsuseaded: oma žanris väga head. Eurovisioon tundub nende kõrval amatööride klubina.  Noorteseriaalile omaselt käsitletakase tõrjutuse ja ühtekuuluvuse probleeme, sotsiaalseid probleem, sõltuvusprobleeme jne. I hooaja keskseks “punaseks teemalipuks” on ka teismelise rasedus.
Remarque:  suurriikides tundub teismelise raseduse mudellahenduseks olema lapse kandmine-sünnitamine ning seejärel adopteerimiseks andmine. Mudel, mis meie väikese rahva ja sotsiaalsüsteemi puhul ei toimi. Kindlasti mängivad oma rolli ka ajalooliselt väljakujunenud mudelid. Meie rasedad teismelised on pigem kahe valiku ees: sünnitada või mitte. Ja kui juba sünnitada, siis ka kasvatada. Adopteerimiseks lapse andmine on meil pigem miinusmärgiga käitumismudel. Ei teagi, kas see on hea või halb. Tegelikult päris oluline teema laiemaks mõtlemiseks…
Tagasi Glee juurde.
Lühidalt: hoolimata mõningatest natuke naiivsetest (ja kisutud-koomiliste)  karakterlahendustest-situatsioonidest, on tegemist täiesti väärt kraamiga. Omas žanris ja publikule.
Kui vaid, meil seda “surnud eetriajal” ei näidataks….





FILM: Turist/ The Tourist

21 02 2011

Ei saa ju nägija jätta tunnistamata, et Angelina Jolie on hurmav kaunitar. Ja Johnny Depp on Johnny Depp.
Angelinal on filmi jooksul näidata 12 kaunist kehakatet, Johnny Deppi naisihullutavat lühinägeliku inimese eemalolevat pilku saab pikalt imetleda. Veneetsia on kaunis. Aga…ega palju rohkemat polegi.
Filmi süžee on lihtne nagu regivärss. Kahjuks kirge ja himurust Johnny  pilgus pole ja Angelina omaski mitte. Nagu korralik Disney perefilm. Tõsi, filmi alguses saadab kaamera pikalt siidpaelakese liikumist Angelina prinkis tagumistel palgetel ja nendes kaadrites on filmi kõige ihasemad kaadrid.
Seega: keskpärane seiklus ja plastmassist kirg, aga ilusad inimesed. Kui kogu filmis teha 15 minutiline lühifilm, saaks ehk filmikunsti ka…
Hinnet ei pane, aga ei virise ka, sest Johnny Deppi silmavaadet olen ma nõus tundide viisi ilma viginata vaatama…
PS Filmi lõpukaadrites kõlav dialoogikatke on ka tegelikult mõnusalt märkimisväärne. See, mis algab lausega: ” 20 miljoni eest tegid plastilise operatsiooni ja valisid selle näo…”

 





FOTOJAHT: nõu

19 02 2011

Kui sind sellise nõu ehk anuma sisse on püütud, siis on hüva nõu kallis….
Teised fotodele nõu jahtijad on siin.

 





ELUST ENESEST: Päev ärkas täna nõnda…

16 02 2011

…pühkis palgelt uneudu ja Päike küüris taeva särama. Ilus oli.
/Vabandused telefonikvaliteedi eest, aga ilu ja rõõm vajasid jagamist:)/





FILM: Life as We Know It/ Meie senine elu

16 02 2011

Ma ei mäleta, kes see oli, kes väitis, et maailmas olla 7 (või oli see 9) tüüpmuinasjuttu, mida variatsioonidega esitatakse. Nii kirjanduses kui kinos. Nähtud filmilugu lahterdub ka tüüpiliseks.
On mees ja on naine. Ja algusest peale teavad kõik, et loo lõpuks saab neist armas paar. Aga enne seda on vaja neil raskusi ületada ja kokku kasvada ja loo viimases veerandis veel saatuslikult lahku minna ja siis saabub lõpuks see kauaoodatud Õnn Nende Õuel.
Loole lisavad traagilisust hukkunud sõbrad ja koomilisust laps, keda nad Saatuse Sunnil koos kasvatama hakkavad. Tittedega saab alati palju nalja. Eriti kui tite vastasmängijateks on titenduskauged tegelased. Loole lisavad kodusoojust hoolitsev naabruskond (nagu Kallis Kodukülas, aga siiski hoopis kiviviske kaugusel Klaaslinnast) ja Naise kukli- ja koogipuhvet (selline, kus on roosa ja valge kreemivahuga tassikoogid). Moodsa maailma nihestumist lisavad sotsiaaltöötaja lõhestunud natuur ja kanepiga šokolaadikoogid.
Meelelahutuslik ajatäide. Kes iganädalasest dr Izzist (Grey anatoomia) puudust tunnevad, saavad kaotusvalu leevendada peaaegu kahe tunni jooksul. Ja Josh Duhamel pakub ka omajagu silmailu.
6/10





FILM: Blue Valentine

15 02 2011

Inimese elu on kui teivasjaama rong, mis kihutab ühest kriisist teise. Nii ka kooselud. Millal saabub see tunne, et Armastus lõplikult otsa sai, on reeglina aja küsimus. Argipäev sööb tillukeste hetkede haaval ära naeru, seejärel ka nutu ja jääb vaid tühjus. Ma ei tea, ma ei tunne, ma ei taha…
Filmis näidatakse ühte Armastuse lõppjaama jõudnud suhet, tagasivaadetega suhte algusesse. Mitte, et see alguski oleks olnud teab kui kaunis ja probleemivaba, aga oli Armastus, Tunded, Kirg, Hoolimine. Nüüdseks on need kõik otsa saanud. Kuigi ma ei saanud täpselt aru, miks oli vaja sisse tuua hukka saanud perekoera teema, aga kui läheneda pildimõistukeelest, siis: nagu truu koer, kes otsa leidis, nii oli ka kõik muu oma otsani jõudnud.
Ja ei saa küsida, et kes on süüdi. Lihtne oleks sõrmega näidata, süüdlast otsida. Kui miski süüdi on, siis argipäev ja aeg. Lihtsalt läks nii. Ja kuigi proovitakse, siis ei: lappida saab auku sokikannas, suhteid reeglina selles faasis enam mitte.
Ja nõnda viibki tee kahes suunas, varasema ühe asemel.
Selline…kurb ja hinge auku jättev film. Väga head rollid teevad Ryan Gosling ja Michelle Williams. Viimasel on selle eest ka Oscari nominatsioon. Kuigi ma arvan, et kuldne mehike läheb siiski selles kategoorias Portmanile, suurema kunstilise käsitluse eest. Williamsi roll on puhas realism, aga väga hästi näidatud realistlik bluus….
8/10





FILM: Burlesque/Varietee

14 02 2011

Süžee on klassikaline muinasjutt. Lugu sellest, kuidas vaesest kolkast pärit piigast saab lõpuks särav luik + terve hingetäie armastust ja õnne ning rõõmu õueel. Tee selleni on muidugi käänuline-okkaline. Aga aus meel, hää süda , anne, töökus ja eesmärgile pühendumine viivad klaasmäe tippu.
Aga näidatakse seda lugu kenasti. Suisa hästi. On hoogu ja rütmi, värvist ja litritest rääkimata. Muusikat ja tantsu on ka. Cher näeb välja hiilgav (ja üldse mitte piinlik). On siis selle hää väljanägemise taga kirururginoad, make up stuff, digitaliseerimisimed või valgustusjumalad. Vahet pole, kaunis on. Andekas on ta iseenesest ka.
Christina Aguilera näitab ka end hääst küljest. Väga korralik roll. Silma rõõmustavad ka meesisendid: Cam Gigandet ja Eric Dane. Südame teeb soojaks Stanley Tucci.
Muusika ja tantsunumbrid on hästi setud …lühidalt: meelelahutuslik vaatemänguline muinasjutt. Hästi tehtud.
8/10

PS Burlesk on täiesti eestikeelse sõnana olemas. Varietee ons sisuliselt üks natule teistmoodi asi.

 





ELUST ENESEST: …kui kiire, siis tuleb hetkeks aeg maha võtta

10 02 2011

Tänane päev on olnud harukordselt killustatud ja kiire. Ja kuigi mul oli mõni kultuuriga servamisi seotud mõte, mida oleks tahtnud jagada, siis ära need mõtted lahustusid kiirustades. Sestap võtangi lihtsalt mõttepausi. Pildiks üks minu lemmik “püütud hetk”. Ma tunnen alalõpmata selle väärika, aga väsinud/natuke solvunud pärdikuga mingit ühist hingeseisundit.
PS Ei raatsinud eile keegi minuga oma lemmik lõunasöögikohti jagada:(

 





ELUST ENESEST: Veel mõnusatest lõunasöögikohtadest

9 02 2011


Pilt on tühja kõhu tekitamiseks. Legendaarne portal cake. Õigemini küll tükike sellest. Autoriks mu poeg. Aga nüüd Tallinna lõunasöögikohtadest.
Ma “saen” seda teemat siin nüri järjekindlusega korra nädalas. Kõik selle nimel, et saaks jagada kogetut.
Teeks sel korral nii, et mina panen siia kolm mõnusat kogemust kirja ja iga lugeja lisab kommentaari mõne oma meeldiva kogemuse.  Ma oleksin väga tänulik ja teeksin hiljem kasvõi kokkuvõtte. Tallinna kontoriinimesed oleksid rõõmsad. Deal?:)!
Minu lubatud kolm.
1. Narva maanteel on koht nimega Kompott. Nende pekikõrnestega mulgipuder on tõeline. Nagu ka tooraine ja kõik muugi, mida seal tehakse. Interjöör tuletab vanaema ja lapsepõlve meelde. Tasub kindlasti külastada. Ja kindel on, et need, kelledele selline stiil sobib, satuvad vaimustusse.
2. Kadrioru pargis on kohvik. Kodukülg siin. Imearmas. Dekadentlik. Hea kohv ja suussulavad tordiviilud. Kui on Halva Tuju Päev, siis tunnike sealses kohvikus ja sülega magusakaloreid ravivad raudselt.
3. Limonaadikinos on söögikoht. Kodukülg siin. Nende päevapakkumised on head. Aga parim on supi- ja pitsapuhvet (kl 15ni äripäeviti). 65 vana raha eest saab nii suppi (valikus 4) kui pitsat (valikus 2-3) ja saiakesi ürdivõiga. Kiire ja maitsev.
Teie soovitusi…

 





RAAMAT: KAUR KENDER “Comeback”

8 02 2011

Karl Pajupuu. Nagu sangar seiklusfilmist? Ei. Pigem kui supervõimetega koomiksitegelane munadega keskmisele keskeale. Supervõimeks kiire peksujärgne taastumine ja boonuseks mahukas alkomagu. Rohelisi retuuse asendamas Gucci ja Kitoni ülikonnapüksid, keebi asemel Loro Piana mantel ning võlurituhvlid on a.testoni.
Talent on koju saabunud. Tõsi, mitte igaveseks. Pigem on see “selle talve akvarell”. Tegelik elu on mujal. Siin on väikese nostalgiapuhanguga vahemäng. Selline elu siis ja selline Karl. Karl Pajupuu. Talent. Supekangelane. Oma ajastu märk ja toodang.
Tegelikult ei sobigi Karl Pajupuu tänasesse päeva. Sestap on Autor pigem keskkonda Karl Pajupuu jaoks kohandanud. Pisut vähendanud, säilitanud tibake enam Kopli liinide hõngu. Kuigi Swiss kõrgub ka Pajupuu maailmas, siis on see klaastorn tõstetud 80ndate maailma. Või siis polegi ajad muutunud. Karli jaoks? Autori jaoks?
Rokkiv superkangelaseepose peatükk. Kiirtoit nagu koomiksid ikka. Samas on nii mitmestki koomiksikangelasest saanud krestomaatilised tegelased. Nii ka Karl Pajupuust.
PS Aga eeterlikust imenaisest tundsin selles loos puudust. Virvatulukesena helendav ime, keda silmadel valus vaadata ning kes kasvõi unenäos tätoveeriks Karli karmile koorikule mõned armastuse järgi karjuvad read. Naine, kui poeedi unistus, kes läbi hüübiva vere ja talvesitase kodumaa tikiks unistustele sinililli.