FILM: Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta

21 03 2011

See on üks äraütlemata lõbus ja äraütlemata kurb film. Nagu elu ise. Maimik ja Tolk on osavalt kokku pannud pipra ja mee, lisanud tasakesi glamuurselt sulgi ja piisavalt tõrva. Kokku on saanud film: kirev nagu linnutiib ja karm ning kirglik kui elu ise. Läbi kõvera klaasi ja huumoriprisma muidugi.
Kui hilises keskeas inimene oma unistuste sinilindu taga hakkab ajama, siis lõpptulemus on hale, määratud läbikukkumisele ja  hoolimata asjaosalise läbielamistest, kõrvaltvaatajale piinlik või koomiline. Ja kuigi Keiser (Guido Kangur) elutargutab, et tema vähemalt proovis, siiski – igal eluetapil võiksid olla oma sinilinnud. Aega tagasi ei pööra.
Ometigi naerutavad Tolgi ja Maimiku loodud tegelased  mõnusalt oma otsingutel vaatajaid. Samas on filmis ka mingi üldiinimlik soojus ja headus peidus. Naerad, aga tegelikult sügaval südames tunned, et siin oleks nutmise koht. Noh, hale on.
Oma dimensiooni annavad filmile kohaliku konnatiigi staarid nihestatud rollides.
Lõbus oli. Kurb ka.
Ja kuigi lõpp kiskus päris traagelniitidega sketšiks, siis – eks muinasjutud lõppegi ootamatult ja üheülbaselt.  Puudus vaid lõpptiitrite ajal pappkuul kiikuv amorpoisikese kostüümis kadunuke noolega nooruslikkust mõne peateglase hinge laskmas. Ja tegelikult võiks iga linastuse ajal esireas mõni halli karvaga rokileedi nutunaiseks palgatud olla. Siis ei jääks hing kripeldama, et ma kogu filmi jooksul laia suuga naersin, kuigi mõne koha peal oleks võinud paar pisarat veeretada. Kasvõi haledusest.

8,5/10