Südamlik. Siiras. Kohati naiivne. Kohati pisarateni naljakas. Mõne koha peal liigutuspisarateni siiras.
Noor mees. Otsib ennast.
Justini valis oma saatuseks suureks kasvamise ühel külmal Põhjamaal. Ahjah: libedal ja pimedal ja külmal Põhjamaal. Veidrate inimestega maal.
Ometigi armastab ta seda hullult tüütut maad ja isegi servapidi selle maa veidraid inimesi, kes on distantsihoidvad, söövad sülti, korjavad hullunult murakaid ja püüavad oma elu plaani järgi elada. Tegelikult armastab Justin eelkõige ühte sõgedat eestlast, Eppu. Ja sellest tulenevalt püüab ta mõista ja armastada ka seda pimedat maad ja selle maa veidrat rahvast.
Ja õpib ta ennast tundma ja natuke rohkem seda maad ja ennast ja maad ja ennast. Kuniks sünnib see, kes seob ta igavese veresidemega selle maa ja rahva sekka. Ja see pisike inimkribal kasvatab tegelikult ka poisist mehe. Nii see elu käib. Nii siin maa, niimoodi ka Itaalias ja ka Ameerikamaal. Armastusest sünnivad lapsed. Lapsed kasvatavad vanemad suureks. Vastutus armastatu eest. Armastus loodust ja loodule. Keeruline ja samas nii lihtne.
Raamatus on palju armsaid võrdlusi ja detaile. Tegelikult peaks aususe huvides lugema läbi ka originaalkeeles raamatu. Tõlge on väga hea. Kummardus tõlkijale. Aga tahaks võrrelda Justini emakeelseid mõttemänge ka.
Üks kummitama jäänud detail ka. Siiani kisub suunurgad ülespoole. Justin võrdleb meie sügis-talve külmkapiga. Lisades, et kui külmkapi avad, oled vähemalt kindel, et seal süttib lamp. Midagi nii armast ja samas lootusetut…
Justin 12 points. Tegelikult me armastame sind ka, kuigi me ei pruugi seda välja näidata:)
Elu ei ole ainult karusselliga sõitmine... 
kohe näha, et vanad sõbrad ehk tellimuslugu
Aga, vat siin sa eksid. Äi, ole keski miskit tellinud.
Ise ostsin, ise lugesin, ise kirjutasin. Tõsi, Eppu ja ta peret tean.
Ja tegelikult on mul nüüd päris kurb, et keegi võtab arvata, nagu mu sõnu saaks kuidagi tellida. Vat, ei saa. Minu blogi, minu sõnad. Vot, sihuke lugu!