ELUST ENESEST: Kuu aega…

31 05 2011

 

 





ELUST ENESEST: …ei jaksa, ei taha…

30 05 2011

…ja üldse on tunne nagu mulli sees lõksus oleval olendil. Ei oskagi seda seisundit kirjeldada, aga nägin ääretult ilusa koreograafiaga tantsuseadet unes sellel teemal. Kõik emotsioonid ja probleemide pundar oli selles olemas. Isegi lahendus. Üks äraütlemata ilus seade. Kahju, et ma enam ise kunagi ei tantsi ja kahju, et mul pole niipalju tantsuharidust, et oskaks unenägusid lavale seada. Aga vähemalt on mul mu unenäod. Alateadvus tegelevat unedes maise ilma probleemidega. Las tegeleb, vähemalt ilusti tegeleb. Ja ma ju tegelikult tean ju ka kõiki kitsaskohti ja teoreetilisi lahendusi. Aga teooria on üks ja praktika on teine.
Ilmselt peab veel selles mullis visklema ja  köidikuid, paelu, nööre, niite kassikangast lahti harutama või siis läbi lõikama. Jaksu ja hingetarkust ja mida kõike selleks vaja on…
On aeg mullis viselda, on aeg kooruda, on aeg…





ELUST ENESEST: Vanalinnapäevad, Treff, Lilleaiad – kõik avatud

28 05 2011

Tallinn elab ja õitseb. Kultuuriüritused ujutavad üle saalid ja tänavad. Nagu Võlukunst, mis on kogemata kammitsast lahti pääsenud. Ja niimoodi kohe jupp aega. Pidu!
Avapauk anti Raekoja platsil muusikalise etteastega, mis kuulutas Tallinna Avatud Südamega Linnaks – armastuse linnaks. Muusikaliselt nõrguke, aga selline toredake. Elmayonesa oli ka lavale integreeritud. Värvikas ja tuline nagu ta on. Ese hombre me encanta!:)
Lähiaeg toob koti ja kapaga kultuuri ja lõbu, vaja vaid kröömikesestki osa saada. Probleemiks jääb küll selle aja leidmine, sest …jah selle takistusvalli nimi on töö. Ma olen oma hingelt ikka lõbulind, mitte tööhobune:)
Üks huvitav tähelepanek ka. Kahjuks olin kaugel ja silm ei seletanud nõnda, et võiksin 100% kindel olla. Kaameral ka liiga lühike toru, aga…minu meelest on Tallinna linnapea keskaegse ametirüü kaeluseservas ilvese nahk. Kui nii, siis magus pähkel semiootikutele. Kinnitage või lükake ümber.
Ilusat Tallinna, rohkeid emotsioone!

This slideshow requires JavaScript.





FILM: Vesi elevantidele / Water for Elephants

27 05 2011

Sara Gruen’i romaanist on filmi teinud Francis Lawrence. Eestikeelne raamat tuli ka just müügile. Raamatut veel lugenud pole, aga arusaadavalt on raamatus rohkem tegevusliine. Auhinnatud on raamatut mitmete auhindadega. NYT raamatute tipp ühena püsis 12 nädalat. Nii paljud ei saa korraga nii pikalt eksida. Ilmselgelt on raamat hea või siis suisa väga hea. Võtan lugemisplaani. Nüüd filmist.
Film on ilus, kaunis. Mõtlesin juba eile õhtul, et kuidas sõnastada seda tunnet, et ekraanilt kumab saali mingit imelist valgust, nagu võlukunsti koolis oleks mingi lumma ja ilu mikstuur katki läinud. Ei oskagi teistmoodi selgitada. Mingi kummaline sära, valgus. Selline, mis aegajalt jõuab isegi südame sisse helgusekiirena. Kuigi filmis on natuke verd ja kübeke vägivalda, paar pikantset suudlust ja pisut paljast kehapinda, on tegemist sellise “vana kooli filmiga”. Sellisega, mida (parafraseerides filmist üht mõttekäiku) sünnib kogu perega vaadata (ja kassa aina täitub). Tõsi, film on rohkem ikka naisinimestele hingelähedasem. Sest Armastus võidab ja Headus saab võidule.
Filmis olevat lugu siin ümber jutustama ei hakka.
Ütlen vaid, et kõik kolm: 
Reese Witherspoon, Robert Pattinson, Christoph Waltz, teevad head tööd. Superrolli teeb ka elevant Tai.
Armastusest on kirjutatud suuremaid lugusid kui elu ise. Sellistest lugudest saavad Elu lood. Selliste lugude puudutustest sünnivad lapsed.

 





ELUST ENESEST: Kui Unistuste tikandist saab Veri ja Pisut Vaikseid Pisaraid…

26 05 2011

Tänane hommik õpetas – ära virise, isegi mitte mõtetes!
Lühidalt: oli kaunis eelsuve hommik. Sirelid, juba isegi siin mere ääres, peaagu õites, kastanid küünlasäras. Kõik lõhnab, sulelised kisavad meeldivalt, päike laotab erekuldset hommikulinikut üle imelise ilma. Jumalik hommik.
Jalutan tööle, klappides Mika Grace Kelly ja hingan õielõhna sisse, kissitan silmi kuldses hommikupäikeses. Ja selmet, et rõõm rinnas paisuks imeliseks rahuloluks, vigiseb miski kurilane ajakääru nurga tagant, et sellised hommikud peaksid olema riiklikult vabad. Pere peaks saama tärgeldatud pitsservalise linikuga kaetud laua taga juua rikkaliku vahuga kohvi, süüa pankooke ja …Noh, lühidalt kaunis mõttepilt kallihinnalisest Ameerikamaa filmist. Ideaalne hetk, millal aeg seisab ja jäädvustub mälestustes ajalooks.
Nii ma siis mängisin iluleva mõttega ja polnud rahul sellega, et seda reaalsuses polnud. Mõtlesin veel, et teen paar telefoniklõpsu nendest hurmavatest kastaniküünaldest ja sirelikobaratest ja….
…siis nagu Puhhis, et Ma kukkusin maha ja mul oli paha ja ümin jäi kinni mu hammaste taha.
Korraga olin ma trotuaari servalt alla astunud, ise seda märkamata ja otsejoones sirakil asfaldil. Põlv puru, teksad katki. telefon juppideks, põrutus selline, et hambaplommid ka valutama lõi. Vot sulle virinat! Korraga oli kuldsest ja lõhnavast, imelisest hommikust saanud …mitte enam nii imeline.
Seega, õppetund: ära vigise. Isegi mitte mõtetes.  Naudi olemasolevat. Hinda hetke.
PS ja ma ei virise enam põlve üle ka. Sai puhtaks ja plaaster peale  ja katsun kabedamalt käia. Ilm on endiselt imeline ja homme peaks päriskaameraga need õied ikka pildi peale ka püüdma.  Kaunist eelsuve!





TOIT: Chopsticks (Ülemiste keskus)

24 05 2011

Chopsticks’il on mitmeid toidukohti. Peamiselt oleme külastanud Ülemiste keskuse oma. Eks ole see ilmselt tingitud ka sellest, et kui üks “hiinakas” on otse kaubanduskeskuse ukse kõrval, siis …läheb ikka kohe kõht tühjaks küll. Teisest küljest asjale vaadates, on seal süües jälle väike võit sees. Sööd kõhu enne Rimisse minemist täis ja ostad täis kõhuga toidupoest hulga vähem toidukraami koju. Igasugune tühja-kõhu-emotsiooni-ostlemine väheneb.
Toidust: “hiinakas” nagu hiinakas ikka. Hästi keskmist klassi ja kvaliteeti. Mulle aegajalt tundub nagu hoitaks sealses köögis maitseainetega kõvasti tagasi.
Veider komme on tekkinud meie “hiinakates”. Pulki ei kiputa kohe lauale tooma. Pead küsima. Mõnel poole suisa maksma pulkade eest. Veidrad kombed need kohalikud kombed.
Ja tigedaks teevad karastusjookide hinnad. 1.40.- vee/Fanta/Sprite/CC eest on ikka palju. Ausalt.
Muidu selline vähemaitseline “kirik keset küla”.
Firma kodukülg on siin.

This slideshow requires JavaScript.





ELUST ENESEST: Ilus on….

23 05 2011

Ma ei tea, kuidas mul oli kahe silma vahele jäänud suur ja uhke lipp lennujaama parklas. Kuigi ma külastan seda kohta küllalt tihti. Alles eile jäi silma. Ilus ja suur lipp. Teadja väitis, et olla juba detsembris seal olnud. Häbi, et pole varem näinud. Aga uhke tunne oli seda nähes.





ELUST ENESEST: Imearmas kingitus…

23 05 2011

Sellise kingituse tõi mu Suur Tütar mulle Pariisist.  Aastaarv siis 1939, kuu juuni. uurimist ja imetlemist jagub mitmeks ajaks. Päikesekiir mu päevadesse.





ELUST ENESEST: Kultuurikilomeeter ja mida seal leida võib

21 05 2011

Kultuurikilomeeter on tegelikul jupp maad üle kahe kilomeetri pikk. Käisin ja jalutasin, aga ainult kilomeetrikese. Kena kilomeeter. Hästi tähistatud. Iga 100 meetri takka märgistus. Valgustus olemas ja märgistus ka suuremate huvipunktide juurde “mahasõitudel”. Pingikesed.
Tõsi, on ka surnud silmaaukudega majakoletisi . Rahvast oli igat sorti. Jalgrattureid, peresid laste ja koertega, reedeõhtut laupäevaks pummeldavaid seltskondi ja kõrval tühermaal võsapikniku pidajaid. Laiapõhjaline demokraatia. Ainult ülikondades ametnikuhärrad olid puudu, aga eks nemad tegid oma “kilomeetri” avamispidustuste ajal ära.
Kalaturg. On hää, et ta olemas on. On halb, et ta selline nurga taga ja väheke vaeslapse moodi on. Ühel korralikul kalaturul peaks ikka uhaad ja lõhesuppi suurest pajast saama ja suitsuahjud võiksid hulluks ajava suitsukalalõhnaga meelitada. Ja üks vana madrus võiks kortsmooniku saatel pisutu pikantseid mere-elu laule laulda…Ei saa öelda, et “mingit meeleolu ei ole”, aga arenguruumi on.
Lennusadam. Sellest saab mõne aja pärast üks äraütlemata lahe koht. Täna sikutati seal Lembitut kaldale. Minu selaoleku ajal ajas teine veel sõrgu vastu ja kiilu põhja. Pealelõuna ajal olla inimene ikke masina vastu saanud ja nüüd saab väärikale vanurile hakata korralikku puhastuskuuri tegema. Uhke kodu saab tal hiljem olema.
Sellien jupp siis kultuurikilomeetrist. Suur kevad aitas häid mõtteid mõelda. Pilvetupsud pakkusid unistamishetki. Loodus juba lõhnas armsasti lubadusega suureks suveks.
Kui need “surnud majad” ja poolhooldatud võsa kunagi korda saavad, siis hakkab see kilomeeter (õigemini kohe kaks ja pisut peale) ka aastaringselt raha lemmikuks saama/jääma. Täna oli kena, aga näiteks oktoobriõhtupoolikul ma sinna ilmselt promeneerima ei läheks.

This slideshow requires JavaScript.





TOIT: Sushi-rong Sushihouse’is (Solarise keskus)

19 05 2011

Ja ta sõidabki!!! Nagu lubatud, sai käidud ja järgi proovitud. Mulle meeldis. Hind on ka soodsam kui Kristiine keskuse liikuvatel sushitaldrikutel. Rohelise taldriku hind on 1 Uus Raha, kollane 1,5 ja punane 2.
Rahvast oli omajagu. Tööpäeva varaõhtupoolikul. Julgen küll soovitada.
Rong sõidab kella 12.00-14.30 ja 18.00 – 20.30.

This slideshow requires JavaScript.





TOIT: Vapianos oli oliivifestival

18 05 2011

Kahjuks sai see tore oliivide kummaradamine Vapianos pühapäeval otsa. Õnneks jõudsin enne lõppu maitsmas käia.
Minu küllaltki  kirglik suhe oliivide ja oliiviõliga algas alles pärsi naiseeas. Lapsepõlvest ma oliive ei mäleta. Teismeeast meenub üksik oliiv rongipuhveti seljankas. Ja siis muutus maailm ja riigikord ja minu ellu saabusid plekktopsides oliivid, klaaspurkides oliivid, täidetud oliivid, mustad oliivid, rohelised oliivid, pikliku doliivid, tünderjad oliivid. Ja saabus ka Eriti Neitsilik Esimene külmpressi õli ja kõik muud vähe igapäevasemad oliiviõlid. Isegi oliiviõlide baasil kreemid poetusid peeglilauale. Lühidalt: mina ja oliivid olime teineteist leidnud!
Vapiano oliivifestivalist. Pastad-pestod: kõik head. Oliive pakuti ka niisama ja erinevalt maitsestatud neitsiõlisid sai maitsta. Mõnus.
Üllatus ja maksimumpunktid lähevad aga sidruniõliga jäätisele.
Kopeerin siia ka Vapiano FB seinalt õpetuse:

——–
Koorene vanillijäätis aromaatse sidrunioliiviõli, riivitud sidrunikoore ja värske mündiga.
Vaja läheb:
1 pallike vaniljeplombiiri
3-4 supilusika täit esimese külmpressi oliiviõli
½ sidruni mahl ja riivitud koor
1-2 mündi lehte
Sega oliiviõli sidrunimahlaga. Võta parajalt suur jäätisepall, aseta väiksesse klaasi või magustoidukaussi. Kalla jäätisele 1-2 lusikatäit sidrunioliiviõli, riivi peale sidrunikoort ning kaunista jäätis paari mündilehega.
—–

Seda võib julgelt kodus ise proovida:)!





FILM: „Kuku: mina jään ellu“

17 05 2011

Väga valus film. Film mehest ja haigusest. Armastusest. Sõprusest.
Inimesest, kes on haige – joomahaige. See on üks koletu haigus. Otsib inimese seest välja koletise. Joomahaiged ongi sellised kahe palgega inimesed: on Inimese pale ja Joomahaige pale.
Kuku puhul on need kaks hästi erinevat palet. Kaine Kuku on üks Suure Südamega Inimene, Andekas Näitleja, ilmselt ka Suur Armastaja. Joomahaige Kuku on tatine narts, tülinorija, pudelihull. Haigus sööb Inimese ära ja jätab asemele katkise kesta. Ja kestal ja Inimesel poleks nagu mitte kõige vähematki kokkukuuluvuspunkti. Ometigi on need mõlemad ühe inimese omad. Tema maailm. Kahetine maailm.
Ma ei suuda mõista sellist armastust nagu Kuku kaaslasel, kes valab kestale veel klaasikese, kes vaatab kuidas kest Inimesest võitu saab. Olles kõrval. Kesta kõrval… Võibolla on ta juba niipalju kordi kaotanud selles võitluses Inimest kestast välja tuues, et enam ei proovi. Ei tea. Inimeste teed ja armastused on erinevad.
Inimene Kuku ja tema suur süda ja aval hing helgivad Kuku ja “Külavanema” sõpruse loos. Ilus. Kuigi lõpp on kurb nagu elul ikka.
Film on ka kurb. Väga. Ja kole – nagu ka elu aegajalt on.
Ometigi jääb lootus, et see oli viimane kord, et haigus ei saa võitu. Ilus on loota…





ELUST ENESEST: Vahepeal on nii palju olnud…

16 05 2011

…põnevat ja rõõmustavat, kurvastavat ja vihastavat. Kultuuri ja tavalist kõhuorjust, meelelahutust ja (tugitooli) sporti. Krooniks ja refrääniks ikka töö-töö-töö.
Eks ma panen üht-teist nädala jooksul ka kirja. Siis kui meeleolu natuke kohendub. Hetkel on selline tunne, et istud karjääri serval kõlgutad jalgu ja aru ei saa, miks sa siia jõudnud oled, mida sa siin teed ja milleks. Ei selles pole midagi suitsiidset. Lihtsalt on selline järelemõtlemise koht.
Ma siis kõlgutan neid jalgu ja mõtlen ja olen natuke kurb.
Tegelikult ei ole kurb olemine eriti “minu teetass”. Aga ju siis mõnikord on vaja. Kasvõi selleks, et hiljem rõõmustada osata.
Muutuste kiirteel pole kiirust piiravaid märke. ..





ELUST ENESEST: Eroviisu esimene vaatus

11 05 2011

Let the Celebrations Begin!
Ütleme, et ma nüüd natuke tahan viriseda ja virisen ka. Mitte palju, aga natuke.
Algab virin, sekka mõni parem sõna ka:
Saatejuhtide “naljad” olid lamedad. Ma ei tahagi mõista seda sorti huumorit. Ei, see polegi miski huumorivorm. See on piinlik olukord lihtsalt.
Laulud olid nõrgemad kui ma ootasin. Ma polnud spetsiaalselt kedagi enne kuulanud, midagi enne vaadanud. Et oleks üllatusmoment. Üllatust natuke oli, aga üldiselt mitte rõõmsat üllatust.
Formaat, kus sisuliselt kahe imepisikese vahelülitusega Rohelisse Tuppa, pannakse vaatajaskond ära vaatama-kuulama 19 kekspärast laulu, on tervist kahjustav. Igavus süvenes, süvenes; uneke kiusas-kiusas. Ja ma ei püüagi teha nägu, et ma poleks Leedu laulutädi keskpärase Disney-filmi laulukese ajal korduvalt “silm kukkus, uni tuli” olukorras olnud.
Need mehed, kes olid puuri pannud rohelise tädi väänlema, peaks karistatud saama. Naisinimese väärkasutuse või puurilooma piinamise eest.
Vene poisid pärinesid 80ndate aastate stiilipeolt. Kahju. Muusikaliselt oldi igavad, stiil oli “oleme tore korralik positebänd”. Samas igati sümpaatsed poisid, tantsivad-laulavad.  Vahetagu stilisti ja laulgu midagi moodsamast maailmast.
Soome poiss oli kui muinasjuturaamatust. Noh, see kolmas vend. Kes hiljem ikkagi kuningatütre saab ja pool kuningriiki. Euroviisu võitu ilmselt ei saa, aga pooled Euroopa naised mäletavad seda tõeliselt süütut pilku ja naeratust. Finaalis jooksul suudan ehk nime ka meelde jätta. Päris Kuningas Artur vist polnud.
Üllatavalt jäi kuldses kangas tagumisi palgeid võdistav “tsumka-tsukka-punpa-pampa” finaalist välja.
Kui esimene finaal oli nõrguke, siis on karta, et teine on tugevam ja meie Ilusal Lapsukesel seetõttu keerulisem. Mine tea, eks ole näha ja kuulda.
Eks siis näeme-kuuleme ja ma saan edasi viriseda:)





ELUST ENESEST: Selle nädala hea tegu tehtud

10 05 2011

Polnud aastaid käinud.
Tänud Tütrele, kes kaasa kutsus. Temal siis oli see esimene kord.
Hinges on hea tunne.