Let the Celebrations Begin!
Ütleme, et ma nüüd natuke tahan viriseda ja virisen ka. Mitte palju, aga natuke.
Algab virin, sekka mõni parem sõna ka:
Saatejuhtide “naljad” olid lamedad. Ma ei tahagi mõista seda sorti huumorit. Ei, see polegi miski huumorivorm. See on piinlik olukord lihtsalt.
Laulud olid nõrgemad kui ma ootasin. Ma polnud spetsiaalselt kedagi enne kuulanud, midagi enne vaadanud. Et oleks üllatusmoment. Üllatust natuke oli, aga üldiselt mitte rõõmsat üllatust.
Formaat, kus sisuliselt kahe imepisikese vahelülitusega Rohelisse Tuppa, pannakse vaatajaskond ära vaatama-kuulama 19 kekspärast laulu, on tervist kahjustav. Igavus süvenes, süvenes; uneke kiusas-kiusas. Ja ma ei püüagi teha nägu, et ma poleks Leedu laulutädi keskpärase Disney-filmi laulukese ajal korduvalt “silm kukkus, uni tuli” olukorras olnud.
Need mehed, kes olid puuri pannud rohelise tädi väänlema, peaks karistatud saama. Naisinimese väärkasutuse või puurilooma piinamise eest.
Vene poisid pärinesid 80ndate aastate stiilipeolt. Kahju. Muusikaliselt oldi igavad, stiil oli “oleme tore korralik positebänd”. Samas igati sümpaatsed poisid, tantsivad-laulavad. Vahetagu stilisti ja laulgu midagi moodsamast maailmast.
Soome poiss oli kui muinasjuturaamatust. Noh, see kolmas vend. Kes hiljem ikkagi kuningatütre saab ja pool kuningriiki. Euroviisu võitu ilmselt ei saa, aga pooled Euroopa naised mäletavad seda tõeliselt süütut pilku ja naeratust. Finaalis jooksul suudan ehk nime ka meelde jätta. Päris Kuningas Artur vist polnud.
Üllatavalt jäi kuldses kangas tagumisi palgeid võdistav “tsumka-tsukka-punpa-pampa” finaalist välja.
Kui esimene finaal oli nõrguke, siis on karta, et teine on tugevam ja meie Ilusal Lapsukesel seetõttu keerulisem. Mine tea, eks ole näha ja kuulda.
Eks siis näeme-kuuleme ja ma saan edasi viriseda:)
Leave a Reply