RAAMAT: Kaja Kahu. MINU GUATEMALA. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid

30 06 2011

Maailm on suur ja lai. Eriilmeline. Ja iga maanurga “sees” on omakorda mitu erinevat maailma. Kogukonnad, majanduslikult erinevad grupid, erinevad etnilised grupid…Erinevus on ilus. Veelgi ilusam on kui erinevus ühendab. Tõsi, tavaliselt küll kraabib see hoopis lõhet suuremaks.
Guatemala on väga erinevate ja väga “suurte lõhedega” maa. Kaja Kahu on kirja pannud selle, mida tema nägi ja tundis, olles oma abikaasa ametist tulenevalt paigutatud konkreetsesse gruppi. Tõsi, vaade sellelt positsioonilt on …omamoodi ikkagi kui kallihinnalise puurilooma oma. Näed, mida näidatakse; teed, mis sünnis ja seltsid omasugustega. Ma kirjutan seda ilma igasuguse iroonia ja pahatahtlikusesta. Lihtsalt nii on. Autor kirjeldab seda,  mida tema nägi ja mida temal lubati näha.
Seljakotiga maailmarändur (kes võtab enesele selle riski) näeb kindlasti teisi servi ja inimesi.
Maailm lihtsalt ongi väga paljude servade ja tahkudega.
Olulisim, mis raamatust kõlama jäi, oli armastus. Miski selles maas ja inimestes, kogukonnas, kliimas, looduses pani autori armastama ja rõõmu tundma. Ja see on ju imeline.
Guatemala on endiselt minu jaoks kauge. Ilmselt ei jõua ma kunagi oma silma ja südamega seda maad nägema ja tundma, aga mul on nüüd Kaja kogemus, mõned jagatud killud ühe kildkonna Guatemalast. Ja selle üle tasub rõõmus ja tänulik olla.





RAAMAT: Daniel Gottlieb. KIRJAD SAMILE. Vanaisa õpetussõnad armastusest, kaotusest ja elu andidest

28 06 2011

Imeline raamat. Selline, mida lugedes matab hinge ja paneb pisarad voolama. Ja teeb hinge helgemaks, kergemaks.
Psühholoog Daniel Gottlieb on autoõnnetuse tagajärjel juba üle veerand sajandi ratastoolis. Ta kirjutas nelja aasta jooksul kolmkümmend kirja oma tütrepojale. Elust. Olulistest asjadest. Tütrepoeg Sam’i kasvades selgus, et poiss on autist. Eriline laps. Eriline vanaisa. Erilised õpetussõnad, mis on universaalsed. Targad mõtted.
Kummardus ja tänusõnad autorile, kelle kodukülg on siin.
Need pisarad, mida mina valasin, olid head pisarad. Puhastavad.





ELUST ENESEST: Kas Saatusel on mingi sõnum…

27 06 2011

Juba jupimat aega ma muudkui enamuse ööpäevast vehklen tööd teha. Töö nagu töö ikka. Ainult kogu aeg on mingid lisatakistused risti tööl jalus. Lisaajakulu, lisanärvikulu. Mitte, et miski tegemata jääks, aga paganama palju kulutab. Aega. Mind. Ja ühtegi sellist lõpptulemust ka pole olnud, mille üle kohe enesele võiks tunnustavalt õlale patsutada.
Kõik see omakorda lisab stressi ja krussis närve.
Kui nüüd mõelda, kaks korda mõelda, kolm korda mõelda…Võibolla on see miski Saatuse sõnum, et oleks aeg otsida uusi väljakutseid. Et oleks jälle maailm värviline ja mõnikord niuksuks hing kutsika moodi niisama rõõmust.
Aga võibolla on see lihtsalt üks vähe väsinud inimese ving ja natuke ebaõnne.
Ei teagi.
Peab mõtlema. Kaks korda mõtlema:)





RAAMAT: Vahur Afanasjev. MINU BRÜSSEL. Läbikukkunud euroametniku pihtimus

26 06 2011

See on üks tõeliselt aus raamat. Aus ja samas väga delikaatne. Kõik, mis puudutab autori isiklikku suhestumist Brüsselisse on aus ja aval. Samas aga eraelu mäed ja orud, karid ja kraatrid, mis ilmselt kaasnevad lahutuse ja uue suhtega, vat, see osa on toodud paari delikaatse kirjeldusega. Super.
Seda eriti ajal, mil magamistubadesse ja logisevate jalgadega abieluvoodi manu kutsutakse ikka kirjutav ja näitav press. Et hiljem oleks, mida Kollalehes exidele kaasa lausuda. Pikkuse ja jämeduse, iseloomu ja sugupuu kohta. Selline kuulsusehoorade ajastu. Ja kuna Minu-sari on otsapidi ikkagi jupike reality-show rea peal, siis seda enam. Ausalt, ma olin siiralt liigutatud sellise delikaatsuse eest.
Nüüd siis Brüsselist. Ma olen ise Brüsselist kunagi pea paarkümmend aastat tagasi läbi sõitnud. Oli lausvihma päev ja Atomium paistis vihmakardina taga, aga  vihm võitis uudishimu. Brüsseli kapsast õppisin armastama alles umbes aastat viis tagasi. Igavate hallülikondades euroseppade pesa, see on veel kolmas link selle linnaga. Aga see oli ka kõik. Vihm, kentsakas haisev kapsanups ja hallid igavad ülikonnad.
Nüüd on mul palju rohkem. Rohkelt jagatud emotsioone, millel on värv ja lõhn. Inimtüübid, kohad. Võib klišeelikult ohata – nüüd on Brüssel inimnäoline ja elav.
Tegelikult kummardused autorile. Oli meeldiv lugeda/kogeda jagamiseks antut.
Ma arvan, et ma siiski lähen ja kaen seda linna, kui sinnakanti satun. Isegi vihm ei sunni enam edasi sõitma. Tasub kaemist, tasub olemist. Vahur kirjutas. Mina usun.





FILM: No Strings Attached/Võta vabalt

25 06 2011

Romantilistel komöödiatel on raviv toime. Kui oled ületöötanud ja stressis ning hoolimata igast pingutusest jooksevad 24×7 kõikvõimalikud töömõtted peas ja öösel unes näed ka pidevalt teletekstivõimalusena exceli tabelit eelarvega, siis …Vat, siis on ajuga selline kurb lugu, et anna talle natukenegi mõtlemisainest ja kohe on töised arvutused ja tähtaegade üle muretsemised kohal. Seega on vaja midagi, mis aju ei koorma. Romantine komöödia on selleks väga hea ravim. Või siis vähemalt ajaveetmisviis. Siin on aga üks oluline “aga”. Nimelt peab film olema hästi tehtud. Muinasjutt keskmisele täiseale. Ilusate inimeste ja kauni lõppakordiga. Alati 100% kindlustatud – armastus võidab ja nad elavad õnnelikult kuni…nad jätkuosas just lahutamisega ei tegele.
Filmist enesest ka.  Adam (Ashton Kutcher) ja Emma (Natalie Portman) on noored inimesed, vanad juhututtavad. Lõpuks saab heast seksist ka tundeline suhe. Seekord on vastupõtkivaks pooleks ratsionaalne arstipiiga. Tradistiooniline lugu väikese vürtsiga.
Lisaväärtuse annavad Ashton Kutcheri lummav kutsikapilk ja Natalie Portmani omapärane võlu. Kaunid inimesed. Ilus vaadata. Natuke nalja tehakse ka.
7/10 





ELUST ENESEST: Ilusaid pühi!

22 06 2011

Kohe ongi ta käes. Või vähemalt kalendris. Suvi. Lühike ja kaunis. Vähemalt loota võib.
Ees on ootamas vabad päevad. Võidupüha, Jaanipäev.
Ma võin olla aegajalt lapsemeelselt naiivne ja aus. Aga ma tõesti loodan, et tänavused pikad pühad ei too kaasa uppunuid, liiklussurmi. Mõttetuid tegusid, millede tagajärjeks on elamata jäänud elud.
Mõistust ei tohiks puhkepäevadeks pudelikaela riputada. Pidutseda ei ole vaja hüsteeriliselt ja üle võlli. Hoopis targem oleks hinge sisse natuke vaikust ja rahu lasta ja mõelda.
Suur osa meist on stressis. Majandusmured, töömured, eraelulised mured. Plaanilise suurtähistamise ja ülemõõdu klaasitäitega ei kao nad kuhugi. Pigem olla. Rahulikult. Kõige olulisemate seltsis. Jagada mõni lahkem lause üle normi. Lebada rahus ja hingata sügavat rõõmu – rõõmu elust.
Rahulikke pühi!

 





ELUST ENESEST: Täna on tähtis päev

20 06 2011

Jah, on tõesti tähtis päev. Mu noorem lõpetab põhikooli. Hea tunne on. Uhke ka, ta on üles näidanud “silmapaistvat mõistust ja taiplikkust”:)
Eks me siis nüüd paneme pidupuna palgele ja läheme õnnitlema.





FOTOJAHT: maja, kodu

19 06 2011


Seekord siis hoopis sellinsed pildid.
Natuke nostalgiat lapsepõlvest, milles ei olnud mul nukumaja (ei olnud ka mu tütre lapsepõlves).  Ometigi on iga nukumaja nagu tükike lapsepõlvemälestust.
Need nukukodud on üles pildistatud kunagi Helsingis lemmikloomamessil, kus nukumajade meistrid oma kollektsioonidega väljas olid.

Teised fotojahilised on siin.





ELUST ENESEST: Vat, sulle – eurohind….

18 06 2011

Imeline euromaailm lõi mul eile kohe jupiks ajaks hinge kinni ja kõnevõime olematuks. Kui aus olla, siis isegi tegutsemis- ja reageerimisvõime oli hälvitud.
Lugu iseenesest kõige tavapärasem. Astusime Tartu mnt-l (Maxima poega samas majas) olevasse Euroapteeki, et osta üks kõige tavalisem pakk pabertaskurätikuid. Astusin leti ligi, küsisin. Anti. “50 senti!” kostis letiteenindaja (võibolla isegi proviisor). “50 senti!!????!!!” ahmisin mina õhku. “50 senti, 50 senti!” kinnitati tüdinult leti tagant.
Poetasin poolteovõimelisena küsitud mündi letile ja komberdasin õue õhku ahmima.
Ilmselgelt oleksin ma pidanud küsima, et kas neil tõesti odavamaid pabertaskurätikuid pole ja  kui on, siis miks just sedakõige kallimat sahtlist võetakse ja antakse. Ja muidugi oleks pidanud üldse metsa saatma sellise hinnaga 10 paberist pillimis- ja tatilapi. Aga ausalt, ma olin sõnatu.
Täna uurisin igaks juhust kõikvõimsast Internetist, et  mis sellise taskupaberi hind siis mujal eurotsoonis on. 1,61 eest saab mujal 15 sellist pakki, ütles Internet.
Vat, sulle siis eurot! Igatahes Euroapteegist ei julge ega taha ma küll enam midagi osta.





ELUST ENESEST: Liivakastist välja tõugatud lapse tunne…

17 06 2011

Just selline tunne on. Ma saan aru küll, et töistest rõõmudest ja muredest ei pea tegema elu keskpunkti. Töö on töö. Emotsioonid sobivad töövälisesse aega.
Samas. Kui sa oled kümme aastat vahelduva edu ja intensiivsusega, aga siiski kümme aastat, jaganud teatud inimestega oma töiseid rõõme ja muresid sama maja seinte vahel, siis tekib siiski emotsionaalne side. Kellega rohkem, kellega vähem. Ja polegi vaja iga päev jututada-kohvitada, aga ainuüksi teadmine, et on „omad“ ja on „meie majas“, on midagi olulist.
Detailidesse laskumata. Kontor koliti kahte majja. Täiesti ratsionaalne ja ilmselt väga tarvilik otsus. Osa rahvast kolis uude majja, osa jäi vanasse. Kõik puha väga mõistlik.
Ega ma vingugi. Ei ole ju need, kes koos minuga siia jäid ju sugugi halvemad inimesed. Lihtsalt, nendega ei ole ma kümme aastat kohvitassi jaganud. Nemad pole nii „omad“. Küll pikapeale saavad ka nemad „omadeks“.
Aga hetkel on liivakastist tõugatud lapse tunne. Minu liivakast on mujal. Ja mina olen hoopis uues liivakastis. Ja kurb on.
Ei ole ju selles midagi isiklikku. Ometi on kurb.
Leffa-leffa!,„vana liivakasti“ rahvas. Need olid värviküllased kümme aastat.





ELUS ENESEST: Pangem tänavatel’ tüdrukute nimed…

17 06 2011

Vat selline naiselikkuse jaksu ja võimu kiitvad read on juba pikemata aega Tallinnas Riigiarhiivi maja seina peal. Olen kümneid kordi mõelnud sealt möödudes, et mis ja kes ja miks…Võtsin eile siis lõpuks selle pildi peale. Ja just hetk tagasi mõtlesin, et guugeldaks. Ineternet targem kui meie.
Ja nii oligi. Jõudsin koheselt Hypnobooster’i küljele.
Lugege ja vaadake ise siit.
Tundub, et mulle on meelt mööda. Lähen ka ise ja süvenen.





RAAMAT: Margot Roose. MINU AMSTERDAM. Normaalne on piisavalt hull

16 06 2011

Pilt pildi haaval jutustab Margot Roose oma Amsterdamist ja kõigest sellest, mida ja keda seal leida võib. Natuke värvikaid persoone, natuke ekstreemsemaid tegevusi, aga ka tavalist argipäeva ning lapsi ja pangaorjust.
See oli esimene raamat, mille puhul ma kuidagi eriti teravalt tajusin, et Mina-sarja võlu ja valu ongi selles, et need on konkreetse autori hetked, tema elu, tema sõbrad, tema maailm. Tema lugu, mida ta jutustab. Ja nii ongi hea. Nii jääb Margotile tema Amsterdam ja kellelegi teisele tema oma.
Ma jäin küll kahtlema 100% tõepärasuses kui lugesin raamatu üpris alguses olevat dialoogi, mille toimumisest möödas mitmeid aastaid, aga siis sain aru, et “tule taevas appi!”, see pole ju dokumentaaljutustus vaid ikkagi ühe inimese tõlgendus, tema elu ja hetkede jagamine. Üks rännumees on kaugel teel ja räägib lugu. Meie asi on lugeda ja kaasa kujutada. Ärksamad lähevad ehk oma silmaga kaema.
Värviline lugu. Paelus paljuski.





ELUST ENESEST: Kõige parem pai ihule

15 06 2011

Ma ei ole eriline kreemide kasutaja. Aga kui suvi tuleb, siis on ikka vaja nahale pai teha, niisutada ja patsutada. Ja võin käsi südamel öelda, et pole selleks parimat kui Elizabeth Ardeni Green Tea Honey Drops Body Cream. Vähemalt mina pole leidnud. Kui aus olla, siis ega ma viimastel aatatel enam eriti energiliselt otsinud ka pole.
Nüüd peaks lüüriliselt veel õhkama: Tänud sulle, Elizabeth Arden!:) Aga ausalt, soovitan proovida. On oma hinda väärt.





ELUST ENESEST: hõrgutav Türgi kohv ja enamgi veel…

14 06 2011

Otsisin juba ammu Tallinnas kohta, kus saaks kiiresti tassikese Türgi kohvi juua. Ja lõpuks leidsin!
Güllüoğlu  keti kohvik Rävala pst-l.  Lisaks kohvile saab sealt kaasa osta kõikvõimalikke idamaiseid maiustusi. Kohapeal saab ka maiustada. Küll kõige selle hirmmagusaga, mis hammaste külge kinni jääb, aga ka kookidega. Maitsesin kooki. Imetabaselt õhuline ja hõrk. Kuigi oli biskviit ja kreem, aga nii õrn nagu oleks ingli tehtud ja unenägudest, aga mitte jahust, võist ja munadest.
Torte  saab ka tellida. Kataloog on uhke. Läbi klaasi nägin tagatuppa, kus säravsilmne poiss meisterdas luikvalget hõbekaunistustega kõrgustesse troonivat pidutorti.
Lühidalt: soovitan vaadata ja maitsta, kellel meeldib, on või sees, pähklitega paitatud ja kohvilõhnast armunud.

This slideshow requires JavaScript.





TOIT: Juustu peitmine ja magusamaks meelitamine

13 06 2011

Kui su külmkapis on üks vinge vänge juust nukralt lõhnamas ja tundub niisama isutamiseks liiga väge täis olevat, siis võib proovida teda natuke rõõmustada ja soojendada.
Võta paar pirni, tükelda. Pannile kübeke ehtsat võid ja pirnitükid sooja, natukese aja pärast lisa peoga pruuni suhkrut ja teine peotäis kuivatatud jõhvikaid. Lase neil natuke sõprust luua ja seguneda.
Rulli tükike tainast ja lõika juusturõngas pooleks, see tähendab kaheks õhemaks rõngaks.  Kihiti juust ja pannilt võetud magusat. Niimoodi siis kaks korrust juustu ja kaks korrust magusat.
Tainas kokku voltida, servad munaga määrida. Volditud kohad allapoole ja pannile. Mõni kaunistuskribul ka silmailuks peale. Munaga pai ja ahju. Umbes 200 sooja ja 20 minutit.
Ja ongi valmis. Las jahtub tibake ja siis saab juba viiludeks lõigata. Juustu terav tuju on hulga mahlasemaks ja magusamaks läinud. Seesmiselt on ka teine pehmemaks muutunud.
Selline juustu makeover siis täna.

This slideshow requires JavaScript.