ELUST ENESEST: Liivakastist välja tõugatud lapse tunne…

17 06 2011

Just selline tunne on. Ma saan aru küll, et töistest rõõmudest ja muredest ei pea tegema elu keskpunkti. Töö on töö. Emotsioonid sobivad töövälisesse aega.
Samas. Kui sa oled kümme aastat vahelduva edu ja intensiivsusega, aga siiski kümme aastat, jaganud teatud inimestega oma töiseid rõõme ja muresid sama maja seinte vahel, siis tekib siiski emotsionaalne side. Kellega rohkem, kellega vähem. Ja polegi vaja iga päev jututada-kohvitada, aga ainuüksi teadmine, et on „omad“ ja on „meie majas“, on midagi olulist.
Detailidesse laskumata. Kontor koliti kahte majja. Täiesti ratsionaalne ja ilmselt väga tarvilik otsus. Osa rahvast kolis uude majja, osa jäi vanasse. Kõik puha väga mõistlik.
Ega ma vingugi. Ei ole ju need, kes koos minuga siia jäid ju sugugi halvemad inimesed. Lihtsalt, nendega ei ole ma kümme aastat kohvitassi jaganud. Nemad pole nii „omad“. Küll pikapeale saavad ka nemad „omadeks“.
Aga hetkel on liivakastist tõugatud lapse tunne. Minu liivakast on mujal. Ja mina olen hoopis uues liivakastis. Ja kurb on.
Ei ole ju selles midagi isiklikku. Ometi on kurb.
Leffa-leffa!,„vana liivakasti“ rahvas. Need olid värviküllased kümme aastat.





ELUS ENESEST: Pangem tänavatel’ tüdrukute nimed…

17 06 2011

Vat selline naiselikkuse jaksu ja võimu kiitvad read on juba pikemata aega Tallinnas Riigiarhiivi maja seina peal. Olen kümneid kordi mõelnud sealt möödudes, et mis ja kes ja miks…Võtsin eile siis lõpuks selle pildi peale. Ja just hetk tagasi mõtlesin, et guugeldaks. Ineternet targem kui meie.
Ja nii oligi. Jõudsin koheselt Hypnobooster’i küljele.
Lugege ja vaadake ise siit.
Tundub, et mulle on meelt mööda. Lähen ka ise ja süvenen.