ELUST ENESEST: Liivakastist välja tõugatud lapse tunne…

17 06 2011

Just selline tunne on. Ma saan aru küll, et töistest rõõmudest ja muredest ei pea tegema elu keskpunkti. Töö on töö. Emotsioonid sobivad töövälisesse aega.
Samas. Kui sa oled kümme aastat vahelduva edu ja intensiivsusega, aga siiski kümme aastat, jaganud teatud inimestega oma töiseid rõõme ja muresid sama maja seinte vahel, siis tekib siiski emotsionaalne side. Kellega rohkem, kellega vähem. Ja polegi vaja iga päev jututada-kohvitada, aga ainuüksi teadmine, et on „omad“ ja on „meie majas“, on midagi olulist.
Detailidesse laskumata. Kontor koliti kahte majja. Täiesti ratsionaalne ja ilmselt väga tarvilik otsus. Osa rahvast kolis uude majja, osa jäi vanasse. Kõik puha väga mõistlik.
Ega ma vingugi. Ei ole ju need, kes koos minuga siia jäid ju sugugi halvemad inimesed. Lihtsalt, nendega ei ole ma kümme aastat kohvitassi jaganud. Nemad pole nii „omad“. Küll pikapeale saavad ka nemad „omadeks“.
Aga hetkel on liivakastist tõugatud lapse tunne. Minu liivakast on mujal. Ja mina olen hoopis uues liivakastis. Ja kurb on.
Ei ole ju selles midagi isiklikku. Ometi on kurb.
Leffa-leffa!,„vana liivakasti“ rahvas. Need olid värviküllased kümme aastat.

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: