FILM: Tomboy

3 08 2011

Elu on alati keeruline. Ole sa 10 või 60-aastat vana.  Probleemid on erinevad, aga sisemised kõhklused ja kriipimised on valusad alati. Ja keerulised.
10-aastane Laure kolib perega uude elukohta. Pere, see on: Laure, tema 6-aastane  ingelkaunis õde, peret hoidev isa ja kolmandat last ootav ema. Idüll. Ja ongi idüll. Laure ja tema noorema õe suhted on siirad ja sügavad. Nad hoiavad ja armastavad teineteist, nad on ühe ja sama maailma kaks erinevat, aga kokkukuuluvat poolt. Mõlemad tüdrukud jagavad seda ühtekuuluvusarmastust juba ka veel sündimata lapsele. Näiteks äärmiselt liigutav hetk filmist, kui Laure sosistab “kõhule” mingi soovi või saladuse. Perekonda ei häiri ka see, et Laure on omamoodi tüdruk. Tüdruk, kes on alati eelistanud mängida poistega ja kes näeb välja nagu väike eelteismeline poiss. Tal lastakse olla selline, nagu talle meeldib.
Ilmselt ühelt poolt selline omaksvõtt pere poolt annabki Laure’le julguse võtta enesele uute kaaslaste ees uue kodu hoovil see roll, kellena ta end tunneb. Ta lihtsalt ütleb, et on poiss – Michael. Väikeste kavaluste ja mõningaste kõhkluste järel saab Laure tunda end  kaunis suves Michaelina. Tal on sõbrad ja tüdruksõbraks seltsiv naabripiiga, tal on suvi täis elurõõmsat poiss-maailma. Ilmselgelt saab see maailm otsa.
Film on läbivalt helge. Täis laste naeru ja elurõõmu. Lapsi näidatakse pikalt omavahelistes mängudes, dialoogides, elus.  Ja hoolimata filmi lõpus toimuvast pöördumatust katastroofist, lõppeb film siiski positiivse tulevikunoodiga. Ma ei tea, kuidas selised asjad päriselus edasi lähevad.
Aga film on … helge. Peaosa mängiv Zoé Héran on vapustavalt hea.
Ja kui aus olla, siis ongi see film väikesest poisilikust tüdrukust.  Ma ei saagi veel teada, kes temast lõpuks kasvab. Ja see polegi oluline. Me teame, et temast kasvab armastav ja hooliv inimene.
***
Ja kummastav. Film avas mu mälestustes mingi perioodi lapsepõlvest, mille olin unustanud. Perioodi, millal mulle meeldis olla rohkem poiss kui tüdruk. Poistel olid huvitavamad mängud, poiste maailm oli lihtne ja põnev. Ja mingi perioodi ma olingi selline tüdruk-poiss. Ok, ma ei varjanud oma sugu, aga  ega ma paigutanud end ka tüdrukute maailma. Kummaline, et ma olin selle suisa unustanud. Ja ma ei mäleta, millest see algas ja millega lõppes. Ilmselt oli see mingi “faas”, mis ise tekkis ja ise ka möödus. Ilma suurema valuta. Sest suurt valu ju ikka peaks mäletama. Aga ma otsisin vanades piltides ja leidsin isegi ühe sellest perioodist. Panen siia üles, et enam ei ununeks:)

Advertisements

Actions

Information

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s




%d bloggers like this: