ELUST ENESEST: Vabaduse laul

22 08 2011

Miks sünnipäevalaual heeringat polnud ja sült polnud ka õige mekiga.  Umbes sedalaadi mõtteid klõbistavad kommenteerijad netiavarustes. Eks see ole see rahvuslik omapära. Kutsuti suurele sünnipäevale, ei tahetud tasu ega kingitust, aga, vat – suur hulk toriseb, polnud õiget pidu, polnud õiget repertuaari, polnud seda, polnud teist.
Õnneks kohapeal polnud küll iginat ja vingu. Oli palju rahvast, igas vanuses, mitmest rahvusest. Enamusel silmad särasid  ja tuju oli rõõmus. Tõsi, mitte ülev ja katarsise serval, aga selline rõõmus ja tore.
Ok, tõrvatilkadest ka. Mind isiklikult häiris liiga suur hulk Aikusid ja Petse, kes olid end õhtupimeduseks lapseks joonud. Ja see kõikjalekanduv lihakärsatamise ving. Selge märk, et kartulikoorte söömise aeg on otsas ja  rahval on raha kallist kärsuliha osta. Vat, mida kakskümmend aastat on rahvaga teinud. Kõht kogu aeg tühi, pea täis ja rahakotirauad avali.  See selleks.
Oli see seekord selline pidu. Pidu, kus peeti meeles sõpru ja peeti tillukesi kõnesid. Kusjuures “vabaduse lapse” (oli vist Ott Ilves poisi nimi) kõne oli väga liigutav ja tarku mõtteid tulvil.
Küll tuleb ka neid pidusid, kus saab muret ja rõõmu koos välja laulda.
Ja pean tunnistama, et kui taevas peade kohal käis ilutule  mürts ja kärts, oli minu hinges küll pidupäeva tunne.  Selline rahulik ja soe nagu ühel vaba riigi kodanikul pidupäeval peabki olema. Aus ja hea.
PS ja Presidendil on õigus, kui ta kordab, et me peaksime rohkem rahul ja uhked olema olemasoleva üle. Ongi nii. Mõelge end tagasi aega, kus me ainult salaja unistasime sellisest ajast, mis meil iga päev elada on.