RAAMAT: Meeli Lepik. MINU OMAAN. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis

25 08 2011

Kohe alguses pean üles tunnistama, et minu maailmapilti antud raamatu lugemine laiendas. Sain teada, et olen ikka omajagu sterotüüpides kinni ja mõnes maailmaasjas suisa harimatu ja pimedusega löödud. Näiteks olin ma veendunud, et Omaanis elades peab naisinimene end kandadest sõrmeküünteni kinni katma, palmikutest ja blondidest lokkidest kõnelemata. Puhas sterotüüp ja polnud mu magav vaim pannud varem antud riigi kohta täiendavat-täpsustavat- (ja ütlen ausalt, isegi elementaarteamist) otsima.  Nüüd olen targem. Tänud autorile.
Kaks aastat Omaanis, mida autor kirjeldab on paljuski kaks tööaastat  konkreetsel laeval. Laevapere ja igapäevane töörutiin. Selle üle võiks natuke viriseda, sest laevaelu on rohkesti ja Omaani on selle võrra vähem. Samas, optimistina nendin, et isegi see “vähem” avardas mu teadmist.
Olen alati Minu-sarja raamatute puhul võtnud lähtekohaks, et kuna tegemist on küll alati konkreetse linna või riigi elu-olu kirjeldamise, on see ikkagi konkreetselt selle inimese kordumatu kogemus: väga individuaalne ja väga intiimne. Paljuski on ju Minu-sarjal ka seda “läbi lukuaugu teiste elu kaemist”. Olgu see “teiste elu” siis laiemas mõttes elu teises riigis või kitsamas mõttes konkreetse autori eraelu. Tänu sellel olen täiesti veendunud, et näiteks Merca võiks vabalt kirjutada müügieduri Minu Supilinn.
Meeli Lepiku Omaan oli siis paljuski laevaelu Omaan. Ja sellisena on ta jutustav, ülevaatlik, natuke valgustuslik.
Korralik koolitüdruku 4.